Kuidas eksportida muusikateadust?

Anu Veenre

Paar mõtet Balti muusikateaduse konverentsilt Tänu tublidele tegijatele on muusikaekspordi valdkond pälvinud Eestis viimasel ajal küllalt palju (meedia)tähelepanu ja sellega seotud isikud ka mõningast ametlikku tunnustust. See, et vaatlen muusikateaduslikku tegevust muusikaekspordi valguses, pole aga päriselt siinsete tuulte mõju, vaid 43. rahvusvahelisel Balti muusikateaduse konverentsil kogutud muljete tulem. Vilniuses Leedu muusika- ja teatriakadeemias 12. – 14. septembrini toimunud konverentsi põhiteema oli Balti riikide 1970. aastate muusika („Music that Changed Time: The Baltic Outburst of Creativity after 1970”). Kuna 1970. ja eriti 1980. aastail esitleti Balti riike ja muusikat väljapoole võimalikult ühtsena, läks seoses nende teemade käsitlemisega konverentsi vabamas arutelus jutt Balti ühtsusele tänapäeval. Nüüdismuusika osas on pilt nagunii igal pool kirju ja jutud loomingu rahvuslikkusest või ideelisest kuuluvusest kulunud, kuid ka muusikateaduslik diskursus erineb praegu Eestis üksjagu Läti ja Leedu omast. Seepärast näib idee Balti muusikakultuurilisest ühtsusest kunstlik. Välisilmale oleme aga ajaloo ja geograafilise paiknemise tõttu siiski üks ja seesama, mis oleks muusikaekspordis (sh muusikateaduslike tekstide levitamise osas) nutikas kuidagi enda kasuks tööle panna. Mitu konverentsi väliskülalist, sh plaadifirma Toccata Classics esindaja ja Balti muusikaloo huviline Martin Anderson Inglismaalt, juhtisid konverentsi vabamas arutelus tähelepanu sellele, et ka muusikateaduslikke tekste tuleks vaadelda muusikaekspordi ühe haruna. Toccata Classics on pühendunud rahvusvaheliselt vähem tuntud heliloojate loomingu väljaandmisele, sh Põhja- ja Baltimaade nüüdismuusika salvestamisele. Selliste kompaniide töötajad viivad end potentsiaalsete „klientide” ehk heliloojate ja muusikateoste otsinguil valikuliselt kurssi ka muusikaloolise (teadus)kirjandusega, et leida üles spetsialistide tähelepanu pälvinud autorid. Kui helilooja loomingut avatakse neis tekstides laiemas, näiteks Balti kultuuriruumi kontekstis, äratab see rohkem tähelepanu. Aga kuidas seda teha?

Konverentsi korraldasid Leedu muusika- ja teatriakadeemia ning Leedu heliloojate liit koostöös Leedu muusika info- ja kirjastuskeskusega. Heliloojate liidu juurde kuulub küll muusikateaduse sektsioon, kuid iseseisvat muusikateaduse seltsi või ühingut leedulastel ei ole. See on põhjus, miks hulk teadusüritusi korraldatakse kahasse just info- ja kirjastuskeskusega. Kuna aga keskuse ülesandeks on peamiselt ja õigustatult leedu muusika propageerimine ja mitte teaduslik käsitlus, võib see jätta ettevõtmistele oma jälje, nagu juhtus kahjuks ka seekord. Konverents oli pühendatud helilooja Bronius Kutavičiuse 80. sünnipäevale ja seotud ka vastava kontserdiprogrammiga. 25 ettekandest oli koguni 15 pühendatud kitsalt Kutavičiusele. Pidustuste raames on helilooja isiksuse ja loomingu ülistamine omal kohal ja ma ei sea sugugi kahtluse alla Kutavičiuse tähtsust Leedu muusikaloos. (Rahvusvahelise) konverentsi situatsioon eeldab aga heliloomingu käsitlemist laiemas kultuuripildis või mõne uurimusliku probleemi kontekstis ning peaks sisaldama analüüsi ja pakkuma võrdlusmomente. Just sellest jäi kahjuks paljudes Kutavičiusele pühendatud ettekannetes vajaka. „Ta on meie parim helilooja, kelle loomingus avaldub leedulik karakter” – lause, mis kõlas konverentsi vältel korduvalt – pole argument. Kõige enam jahmatas konverentsi viimase plenaarettekandena välja kuulutatud Vytautas Landsbergise tunnine kõne (muusikateadlane, Leedu endine president), mis oli vormilt ja sisult stiilipuhas laudate. Mitmeid analüüse oli siiski väga huvitav kuulata, sh Per Erland Rasmusseni (Taani) ja Mārtiņš Viļumsi (Läti) käsitlust Kutavičiuse oratooriumist „Maagiline mandala”(„Magiškas sanskrito ratas”) ning Rima Povilionienė (Leedu) ettekannet numbrisümboolikast Kutavičiuse loomingus nii kompositsioonitehnika osana kui ka semantilises võtmes. Koguni neljas ettekandes vaadeldi tekstikäsitlust Kutavičiuse vokaalmuusikas; ta on kirjutanud muusikat leedu legendaarsete poeetide Kristijonas Donelaitise, Justinas Marcinkevičiuse ja Sigitas Geda luulele.

Läti muusikateadlasi oli seekord konverentsil vaid kaks: Ilona Būdeniece tutvustas läti viimaste aastakümnete instrumentaalmuusika žanrimääratlusega seonduvat, Jānis Kudiņš aga postmodernismi ilminguid läti sümfoonilises muusikas 1970. aastail.

Eesti muusikalugu käsitlevaid ettekandeid oli neli. Urve Lippuse plenaarettekande keskmes oli Veljo Tormise koorilooming, ta vaatles „Kalevala” XVII runo ja „Raua needmise” näitel muusika struktuuri ja (ideoloogilise) sõnumi vahelisi seoseid („The Source of Power: Discussing the Relations between Musical Structure and (Ideological) Message in Some Veljo Tormis’ Large-Scale Choral Compositions”). Tormise heliloomingu vaatlemisega rahvamuusika, etnograafilise ja ökoloogilise liikumise kontekstis, mis iseloomustas 1970. ja 1980. aastal kõiki Balti riike, oli materjali tähenduste ring kohe laiem ja kõnetas rahvusvahelist kuulajaskonda selgemalt.

Huvitava paari moodustasid Helsingi ülikooli doktorandi Heli Reimanni ja Leedu muusikateadlase Rūta Skudienė ettekanne vastavalt eesti ja leedu džässmuusikast nõukogude tsensuuri ja kultuurikatkestuse kontekstis ning külma sõja valguses. Anu Veenre arutles oma ettekandes Kuldar Singi idakultuuride-aineliste kirjutiste ja loomingu üle: Tutvustades oma artiklites lugejale Kaukaasia ja Kesk-Aasia rahvaste muusikakultuuri, tõmbas Sink neis sageli (varjatult) paralleele eesti muusikaga. Muu hulgas võib tema artiklitest välja lugeda, kui jaburaks pidas Sink nõukogude kunstmuusikale seatud rahvuslikkuse nõuet.

Martin Knust Stockholmi ülikoolist esitles nn välisvaatleja positsiooni ja huvisid Balti muusikaloo uurimise suhtes. Ehkki ta keskendus oma ettekandes Eesti näitele ja kitsamalt iseseisvuse taastamise järgse Eesti muusikaloo käsitlemisvõimalustele, võis küsimuste adressaadina näha ka Läti ja Leedu muusikateadlasi. Ühe näitena käsitles Knust Arvo Pärdi neljanda sümfoonia („Los Angeles”, pühendatud Mihhail Hodorkovskile) ja Erkki-Sven Tüüri „Wallenbergi” retseptsiooni saksa kultuuriruumis võrdlevalt n-ö kodupublikuga. Kui siinne kuulaja ja kriitik näeb nende teoste poliitilises programmis (alltekstis, sõnumis – ükskõik kui avaralt seda mõista) inimlikkuse ja kuritegude temaatika väga üldistatud käsitlust, vaadates materjali mh ajastuülestes seostes ja avatuna interpretatsioonile, siis lääne-eurooplase pilk on nendes küsimustes palju teravam ning selliseid teoseid nähakse eelkõige konkreetsete ajaloolis-poliitiliste sündmuste kohtumõistjaliku peegeldusena. Retseptsioonierinevuste ja nende tagamaadega arvestamine on aga muusikauurijale oluline, sest just see võimaldab oma teksid adresseerida laiemale lugejaskonnale. Kutavičiuse-ainelistelt ettekannetelt oleksingi oodanud selgemat suunatust rahvusvahelisele publikule ja vastust küsimustele, mispärast peaks Kutavičiuse looming kõnetama mitte-leedukast kuulajat ja milline koht on tema loomingul rahvusvahelises kultuuripildis. Väheke puudutasid seda teemat küll sloveenia muusikateadlane Gregor Pompe ja poolakas Krzysztof Droba, kellest esimene käsitles oma ettekandes Lojze Lebiči loomingut Kutavičiuse „analoogina” Sloveenias ja teine Kutavičiuse loomingu retseptsiooni Poolas.

Loomulikult tuleb samu asju pidada silmas ka eesti muusika uurimisel ja tutvustamisel ning töötada selle nimel, et Baltimaade muusika ja muusikateaduse pilt saaks selgemaks, kui mitte sarnasuste, siis vähemasti erinevuste pinnal. Mõtlemis- ja kirjutamisainese järgmine tärmin on 2014. aasta, mil toimub 44. Balti muusikateaduse konverents ja siis juba Tallinnas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming