Kui valgus võidab pimeduse

EINIKE LEPPIK

Ardo Ran Varrese lavaline serenaad „Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma“ Artur Alliksaare tekstidele: lavastaja Liis Kolle, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, kostüümikunstnik Reili Evart, helirežissöör Tammo Sumera, esitajad Jaanika Kilgi (sopran), Taniel Kirikal (bariton/kontratenor) ja Yxus Ensemble.

Esiettekanne 9. IV Black Box Studios Eesti muusika päevadel.

aa_sirp_16-46_0019__art_r1

Öö ja päev, pimedus ja valgus, uni ja ärkvelolek. Eesti muusika päevade kavaraamatu „Käidi ja külvati …“ saatetekstist võib lugeda: „Uni ühendab, une ees oleme võrdsed. [—] On ainult kaks kindlat asja meie elus: uni ja surm.“

Võib-olla selle mõtte selgus ja morbiidsus, mis siiski ei mõju raskepäraselt, või hoopis kogu vaatemängu kunstiline minimalistlik terviklahendus, igal juhul on ka minu kontserdijärgne seostevõrgustik omamoodi äärmuste vastandumine suures sinises raamis. Miks just sinises raamis? Ilmselt sellest peakski alustama.

Ardo Ran Varrese lavaline serenaad „Käidi ja külvati …“ koosneb üheksast osast, mis on omavahel küll seotud, kui peegeldavad erinevaid meeleolusid ja on seepärast vaadeldavad ka iseseisvate lugudena. Ajaliselt enam-vähem kontserdi keskpunkti murdev V osa alapealkirjaga „Täiskuu“ põhineb Artur Alliksaare „Sidruniballaadil“. Selle ballaadi saatel liikusid raagus okstega ehitud muusikud laval aeglaselt ja meditatiivselt laulvaid kausse mängides, taustaks sinine valgus. Ühest küljest oli teksti naiivse kujundlikkuse ja laval toimunud tegevuse vahel kummaline nihe ning kuigi visuaalsed kujundid mõjusid üsna kulunult, siis ootamatult aktiveeris see tasakaalust väljas kontekst mõtteahela, mille keskmes just sinine värv. Täpsemalt, Yves Klein ja tema sinine. Puhas ja ere, kontsentreeritud ja sisemiselt pingestatud. Sedasama kummastavat ja lihtsat sinise kogemust kandis ka Varrese muusika ja minimalistlikus võtmes lahendatud visuaalne plaan, võib-olla mängis siin rolli ka selle alaosa asend mõttelisel ajateljel, kuid igal juhul mõjus see siduva ja raamistava voolamisena, mis tagasiulatuvalt andis oma värvingu juba toimunule ja koloreeris kergelt kõike järgnevat.

Ardo Ran Varrese muusika ja Artur Alliksaare luule teatraalne ja eklektiline alge on sarnane, täis ootamatust ja fantaasiat, elurõõmu, irooniat ja melanhooliat. Siiski on väga selgelt tajutavad, vaatajale-kuulajale äärmiselt olulised vormiline selgus ja struktuur. „Käidi ja külvati …“ on unenäoline pildijada öö müstilisest ja varjatud maailmast, unest kui väga isiklikust ja samal ajal universaalsest kogemusest. Selles kogemuslikus universaalsuses peitubki killuke inimeseks olemise valust ja võlust. Me räägime millestki, mida kõik tunneme ja kogeme, aga ometi ei ole võimelised ligimese sama tunnet sügavuti mõistma ja oleme iseendas selle paradoksaalse tõega alati üksi, ka oma unedes.

Öö ja varjud on teineteisest lahutamatud. Varjuteater oli ka „Käidi ja külvati …“ lavastuse algpunktist alates olulisim filter, unenäolisuse vahendaja ja reaalsuse hajutaja. Varjuteatri traditsioon on tugev väga erinevates kultuurides, eriti pikk ja tähelepanuväärne ajalugu on sel jutustaval kunstivormil Hiinas ja Indoneesias, kuid seda kasutatakse palju ka kaasaegses kunstis.

Pöördudes tagasi universaalsete teemade ja esimeses lõigus mainitud saateteksti juurde, siis nähtud varjuteater seostub kontseptsioonilt ja sisult kaasaegse prantsuse kunstniku Christian Boltanski morbiidsete, kuid mänguliste installatsioonidega, mille tegelasteks on veidrad, kohati õõvastavad olendid, kes nii mõneski painavas unenäos meid külastada võiksid. Oluline erinevus seejuures on figuuri või objekti käitlus. Kui Boltanski tööde, ja üldiselt kogu klassikalise varjuteatri, puhul on tegemist pisikeste nukkudega, mille kontuurid valguse abil seinale või kangale joonistuvad, siis inimkeha liikumisest tekkinud vari loob dünaamilise lisaväärtuse, samuti pole vähetähtis varju ja persooni vahel loodud suhe ning hetk, mil loor tõuseb, varjudemaailm kaob ja paljastub reaalsus. Yxus Ensemble’i muusikud paiknesid laval üksteisest üsna kaugel eri kõrgusega platvormidel, mõjuv oli just see viiv, mil ruum vaatajaile avanes ja varjudega loodud illusioon paari sekundiga purunes.

„Painajad, nägemused, luulud, heiastused, varjud, värvid, hirmud, uneskõnd ja sonimine, uute maailmade avastamine, vanast loobumine, tung uue/ärkamise poole.“ Kui taas saateteksti süveneda, võiks arvata, et tegu on tõsise sünge heitlusega, kuid tegelikult saatis kogu muusikalist valgusteatrit mozartlik kergus, mis kulmineerus VI osas „Öökuninganna“, kus Jaanika Kilgi kehastus maagiliseks valitsejannaks, kandes pimestavat, lambikestega kaunistatud kuube. Pole vaja palju fantaasiat, et tõmmata siit paralleel Mozarti „Võluflöödiga“. Poeetiliselt ja lummavalt mõjus ka Taniel Kirikali ja Jaanika Kilgi duett (Alliksaare tekstile „Seraafiline serenaad“), mille a cappella lõpp taandus kirgliku, kuid õrna puhanguna pimeduse.

Valgusefekte jagus teose viimaste hetkedeni. Vahelduvate piltide helide-värvide-varjude süntees ja nende omavaheline triloog oli nauditav ning moodustas mitmekülgse mustri.

Selle kogemuse kohale jääb „Täiskuu“ sinine kuma ja päeva esimesed pimestavad kiired, dueti viimased luuleread:

Iga värin on väsimatu värav.

Iga embus on eksiaed ektaasile.

Nende pärast maksab küll sündida!

– 

Pimestava valguse põllud.

– 

Me lähme, kaelani kumades sumades.

Me heidame ühtima helide telkides.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar