Kui uus on uus muusika tegelikult?

Igor Garšnek

Ansambel U: kontsert „URR-9: poliitika“ 17. III Eesti Raadio 1. stuudios.

Tarmo Johannes (flöödid, helimängude tarkvara) ja Tammo Sumera (helindus) „Osaluskontsertide“ sarja viies kontsert „Kuula!“ 30. III kinokohviku Sinilind saalis.

Tarmo Johannes kontserdil „Kuula!“.

Tarmo Johannes kontserdil „Kuula!“.

Artikli pealkirjas toodud küsimus on ajendatud kahest märtsikuisest eksperimentaalsest uue muusika kontserdist. Täpsemalt nende kontsertide kavast, kus nüüdisheliloojate loomingu kõrval võis sama egiidi all kuulda ka selliseid komponiste, kellest ühe sünniaastaks on märgitud 1919 (Roman Hauben­stock-Ramati) ja teisel on see koguni 1900 (Aleksandr Mossolov).

Jutt on Ansambel U: muusikaõhtust „URR-9: poliitika“ ning Tarmo Johannese (flöödid) ja Tammo Sumera (helindus) „Osaluskontsertide“ sarjas kõlanud elektronmuusikalisest performance’ist „Kuula!”. Kummagi põneva muusikasündmuse ühisjooneks oli kindlasti asjaolu, et mõlemad võisid nihutada ja avardada publiku stereotüüpset ette­kujutust sellest, milline võiks nüüdismuusika üldse olla. Kui kasutasin väljendit „stereotüüpne“, siis pidasin silmas skemaatilisi, aga üsna levinud lahterdamisi, mis opereerivad selliste stiilimõistetega nagu „minimalism“, „postmodernism“, „uuskomplekssus“ jpt. Need kaks kontserti tõid selle asemel kuulajate ette uuema muusika n-ö omamoodi kiiksuga suundumusi, mis mõjuvad levinumate stiilinäidete taustal võrdlemisi ebatraditsiooniliste ja ootamatutena.

Alustan Ansambel U: kontserdist „Poliitika”, kus peaaegu miski ei kõlanud sellisena, nagu kavalehte lugenuna võinuks oodata. Üllatas juba avalugu, Louis Andriesseni (sünd 1939) lauluke „Lase tänav vabaks“ (1978). Tundes Andriessenit kui filosoofilise laadiga minimalisti-postminimalisti, ei oleks kuidagi osanud oodata, et kuulda saab hoopis optimistlikku, justkui Teise maailmasõja aegset marssi – terve Ansambel U: instrumentaalkoosseis viiehäälselt laulmas ja Taavi Kerikmäe neid lihtsate klaveriakordidega saatmas! Õnneks järgnes Tarmo Johannese selgitav kommentaar, et Andriessen olevat selle agitatsioonilise laulukese kirjutamise aegu (1978) olnud seotud Hollandi ametiühingute poliitilise liikumisega.

Või siis kunagise Vene futuristliku helilooja Aleksandr Mossolovi (1900–1973) kompositsioon „Tehas. Masinate muusika“ („Завод. Музыка машин“, 1928), mille orkestrisalvestisest tegi Taavi Kerikmäe nüüd eraldi lõigud, mida mängijad üheskoos laval seisvast puldist publiku ees nüüdisaegse show’na remiksisid. Igatahes mõjus kõik see kokku lausa põrutava väljendusjõu ja võimsusega ning … siiski XXI sajandi muusikana! Kui uus on siis ikkagi see uus? Või vana? Need on küll vaid paar näidet Ansambel U: sellelt veidi äraspidiselt ja „pulliga pooleks“ uue muusika kontserdilt.

Hoopis keerulisemaid nüüdismuusika võimalusi avas Tarmo Johannese ja Tammo Sumera elektrooniline etteaste „Osaluskontsertide” sarjas. See koosnes kahest osast: kõigepealt „Ootamismängust“, kus publik sai ise oma nutitelefonide või tahvelarvutitega Wi-Fi kohtvõrgus teatud helifailidega (veetilgad, kivid, pulgad, tuul) üheskoos improviseerida (mis polnudki tegelikult keeruline). Ning teiseks kontsertosast „Kuula!“, mis kujunes akustilise instrumendi (ehk flöötide) heli elektroonilise järeltöötluse põnevaks performance’iks.

Kuulda sai kolme kompositsiooni kolmelt (tegelikult kaasautorsusena neljalt) heliloojalt, kusjuures kõigi kolme teose elektroonilise järeltöötluse lähteprintsiibid olid, nagu Tarmo Johannes ja Tammo Sumera kuulajaile selgitasid, üsnagi erinevad.

Nii tugines esimesena ettekandele tulnud Jonathan Harvey (1939–2012) loo „Ricercare una meloodia“ (1984) flöödimeloodia elektrooniline väljund korduskajade ehk delay’de süsteemile, mis jaotus nelja kanalina nelja kõlari vahel. Teiseks oli siin kasutatud ka time stretch’i võtet, mis võimaldas mõnda üksikut flöödimotiivi elektrooniliselt venitada ajaliselt kuni 16 korda pikemaks, millega kaasnes flööditämbri laskumine sügavasse bassiregistrisse.

Nii oli siin tegemist ühtse akustilise heli lahutamisega elektroonilisteks komponentideks – see printsiip on elektronmuusikas tuntud kui substractive synthesis ehk lahutav helisüntees.

On ka vastupidine võimalus, kus elektrooniline helipilt (soundscape) moodustub erinevate helikomponentide liitmise teel. Seda nimetatakse additive synthesis’eks (summeeriv helisüntees) ning just sel kombel olid kokku pandud Roman Haubenstock-Ramati (1919–1994) nn konkreetse muusika fonogramm ja Bernhard Langi (1957) sinna hiljem, pärast esimese helilooja surma, juurde komponeeritud bassflöödi partii teoses „morendo /double echo“ (1991/2003).

Viimasena kõlanud Marco Stroppa (1959) helimaaling „little i“ (1996) flöödile ja live-elektroonikale tõi aga juurde veel kammerelektroonika mõiste, kus live-elektroonika partii oli faktuuriliselt ja dünaamika poolest sama detailirikas kui teose akustilis-instrumentaalne komponent.

Kui nüüd lõpetuseks natuke filosofeerida, siis kust üldse jookseb nüüdismuusikat ja „muinasmuusikat“ lahutav piir? Kahe kõnealuse kontserdi puhul on alust arvata, et interpreetide värske ja loov pilk annab ka Aleksandr Mossolovi 1928. aastal loodud helitööle uue, XXI sajandile omase hingamise.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar