Kui tugevus on ka nõrkus

September kontserdielu tervikuna ei moodusta konteksti, mis üksiksündmust mõtestaks.

SAALE KONSAP

Septembrikuu ühe meeldejäävama ja kontseptuaalselt tugevama kontserdi andnud ansambel U: sai hiljuti Kultuurkapitali helikunsti preemia sisukate rännakute eest nüüdismuusikamaastikul.

Septembrikuu ühe meeldejäävama ja kontseptuaalselt tugevama kontserdi andnud ansambel U: sai hiljuti Kultuurkapitali helikunsti preemia sisukate rännakute eest nüüdismuusikamaastikul.

Rene Jakobson

Mida tahta kontserdielult? Eks ikka mitme­kesisust. Et oleks võimalik kuulata sümfoonilist ja kammermuusikat; et oleks kõikvõimalike ajastute muusikat; et kontserdisaalides kõlaks nii tuntud kui ka tundmatute autorite looming; et saaks kaeda juba kogenud kollektiivide kui ka uute tulijate tegemisi; et saaks kogeda konservatiivsust ja eksperimentaalsust; et oleks kontserdisarju, festivale ja mõndagi muud põnevat. Esitused võiksid ka olla tehniliselt esmaklassilised ning võiksid minna korda nii interpreetidele kui ka publikule!

Eelnevalt visandatud (võimalikke) ootusi ja Tallinnas septembrikuus toimunud kontserte omavahel võrreldes võib teatava rahuloluga sedastada: meil on see kõik. Seda võib öelda isegi vaid teatava valiku pinnalt. Meil tegutsevad väga kõrge tasemega ansamblid, kellest U:, YXUS Ensemble ja Floridante andsid septembris õnnestunud kontserdid. Uut hooaega alustasid ERSO ja Tallinna Kammerorkester ning nende kõrval on koha sisse seadnud Uue Tänava Orkester, mille dirigent on Kaspar Mänd. Meil hoolitsetakse noorte (ja veel suhteliselt tundmatute) interpreetide esinemisväljundi eest: alustas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia uus kontserdisari „Tudengiteisipäev“ ning jätkub Eesti Kontserdi korraldatud sari „Eliitkontserdid: Mozartist tänapäevani“. Taas toimusid Nargenfestivali Pärdi päevad ning alguse sai kontserdisari „Pihtimused. Šostakovitš“. Suurepärane!

Sellise mitmekesisusega kipub kaasas käima mõningane laialivalguvus. Siinne kontserdielu näib koosnevat paralleelselt kulgevatest nähtustest. Paralleelsuse all pean silmas seda, et erinevad nähtused ei puutu üksteisega kokku või puutuvad kokku vähesel määral ja satuvad sellisena teatavasse tähendus­vaakumisse. Võib muidugi küsida, millal ja kuidas erisugused nähtused üldse üksteisega kokku puutuvad või suhestuvad. Üks võimalikke vastuseid on, et peavoolu kaudu: peavoolu saab järgida, sellele saab vastanduda, sellega saab dialoogi astuda. Aga peavoolu pole. See tähendab, et kontserdielu tervikuna ei moodusta konteksti, mis üksiksündmust mõtestaks. Loomulikult on muusikaloo kaanonisse kuuluva teose esitus mõtteliselt seotud vastava teose retseptsiooniloo ja esituspraktikaga, kuid sellise suhestumise puhul on tegemist n-ö välise kontekstiga. Võttes arvesse ajastule omast kultuurilist killustatust, näib mulle, et kontsertide edukus sõltub nende võimest luua iseenda jaoks kontekst, lokaalne keskpunkt. Teisisõnu – kontserdi kõnetusvõime sõltub suuresti kontserdi võimest iseseisvalt eksisteerida. See ei välista muidugi kontserdiülest kommunikatsiooni, kuid näib, et sellise kontserdiülese tähendusruumiga esitaja siiski esmajoones arvestada ei saa. Umbes samamoodi kipub tänapäeval läbi kukkuma väga kindlat teadmiste pagasit eeldav nali, kui ta ei toimi paralleelselt ka mingil teisel tasandil.

Tundub, et kõige paremini toimib mingi keskme leidmiseks eelpool kirjeldatud tähenduses teemakontsert. Selge fookusega n-ö teemakontsertide näideteks tooksin ansambel U: „URR-12: duod“ ning barokkmuusikaansambel Floridante ja Maria Valdmaa „Le nuove musiche“. Ansambel U: on teatavas mõttes võtnud endale „rahvavalgustaja“ rolli, s.t neilt on oodata millegi uue tutvustamist nii tunnetuslikul kui ka intellektuaalsel tasandil. Ka sel kontserdil kõlasid Eestis esimest korda Philippe Hureli „Tombeau in memoriam Gérard Grisey“ („Gérard Grisey mälestusmärk“) ja Alvin Lucieri „Muusika tšellole ja ühele või rohkemale võimendatud vaasile“ ning samas demonstreeriti kõigi kõlanud teoste kaudu duo võimalikku põhiolemust – viisi, kuidas kaks erinevat instrumenti omavahel tööle hakkavad. N-ö kohaliku konteksti loomise mõttes toimib see võrdlemisi hästi, kuna intellektuaalsel tasandil jagati kuulajale juhtnöör kätte ning kogemustasandil loovad vajaliku tausta valitud teosed ise.

Barokkansambli Floridante ja Maria Valdmaa kontsert „Le nuove musiche“ oli terviklik: fookus oli renessansiaegsel madrigalil ja kava oli vaheldusrikas. Esitusmeisterlikkuse poolest oli kõnealune kontsert samuti suurepärane. Kui eesmärk oli aga rõhutada 17. sajandi alguse muusika uuenduslikkust, siis oleks võinud monoodial põhinevaid teoseid kõrvutada näiteks varasemal polüfoonia­traditsioonil põhinevate teostega.

Sellest, mis võiks funktsioneerida kohaliku keskpunktina neil kontsertidel, mis ei allu kindlale teemale või ideele, on mõnevõrra keerulisem rääkida. Tundub, et teemata kontserdi keskmes on interpreet või kollektiiv. Kuivõrd repertuaar kuulub selliste interpreedikesksete kontsertide puhul enamasti muusikaloo kaanonisse, on sellega loodud n-ö kontserdiülene tähendusruum. Mil määral interpreet või kollektiiv sellise ruumi kohalikul tasandil loob – see on muidugi pisut küsitav. Tundub, et sellistel kontsertidel satub ühes interpreediga fookusesse tehniline teostus – s.t mängutehnilika­välised aspektid nagu kava valik ja selle terviklikkus muutuvad teatavas mõttes teise­järgulisteks, vähemalt lokaalsel tasandil. Ühe kollektiivikeskse kontserdina võib välja tuua Uue Tänava Orkestri kontserdi. Kava valiku poolest ei eristu kollektiiv eriti kuidagi tüüpilistest akadeemilist suunda järgivatest orkestritest – esitati tüüpiline sümfooniakontserdi kava (midagi sissejuhatuseks, instrumentaalkontsert, sümfoonia). Kuivõrd tegemist on suhteliselt väikese koosseisuga ning kontsert toimus pigem kammermuusika esitamiseks sobilikus Mustpeade majas, köitis esmajoones tähelepanu mängu­tehnika. Ma ei pea siin silmas niivõrd tehnilisi õnnestumisi, vaid pigem seda, kuidas neid esiplaanile sätitakse.

Laia valikuga kipub eristusvõime hägustuma. On ju hea meel, et Eesti kontserdielu on kirev, et on eri suunitlusega kollektiive, et midagi toimub. Aga pinget ei ole. Imelik oleks kontserdielus oodata ka valikute vähenemist ja et kusagilt tekiks domineeriv suund, mille suhtes saaks teisiti mõelda. See on vist modernismiigatsus? Pole parata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar