Kui tahta, siis saab …

Tiina Mattisen

… kinnitab direktor Jüri Leiten Eesti Kontserdi 70. sünnipäeva eel        Eesti suurim kontserdikorraldaja Eesti Kontsert on aastal 1941 loodud Eesti Riikliku Filharmoonia järeltulija ja tähistab barokifestivali homse lõppkontserdiga oma 70. sünnipäeva. Nii saab vestlust Eesti Kontserdi mitte enam väga uue direktori Jüri Leiteniga alustada topeltõnnitlusega, et siis jätkata töises meeleolus.  Paistsite varakult silma hea trompetistina, mängisite mitmes orkestris ja ansamblis, võitsite 1987. aastal vabariikliku konkursi. Millisena tollest ajast Eesti Riiklikku Filharmooniat mäletate?        Jüri Leiten: Mina mäletan aastat 1982 või 1981: käisin Estonia kontserdisaali laval mängimas, et saada solisti punkt. Sain vist 1A – see maksis mõned rublad. Kahjuks solistikontserte ma tollal ei saanud, minu sooloesinemised  on valdavalt seotud Andres Uiboga, kellega koos oleme üle 20 aasta musitseerinud ja pool maailma läbi rännanud. Sellest ajast mäletan filharmooniat kahe valdkonna sümbioosina: siin oli kerge muusika osakond, mis töötas täistuuridel üle Nõukogude Liidu, ja ikka ka tõsine pool. Minule kui muusikule on see kombinatsioon olnud terve elu hingelähedane: olen kogu aeg mänginud nii kerget kui ka tõsist muusikat, nii et sõnapaar „barokist rokini” on mulle täiesti vastuvõetav.  Nüüd loen Eesti Riikliku Filharmoonia ajalugu – palju seda pole – ja saan aru, et 1970ndatel oli levimuusika osakonna loomine nagu sundkäik, et toetada klassikalise muusika poolt, mis oli tollal publiku- ja ilmselt ka rahavaene. Ausalt öeldes olen minagi seda mõtet oma eelmises töökohas järginud. Saan aru, et väga raske on ühendada neid kahte poolust ja teha „klassikutele” selgeks, et nad võiksid aeg-ajalt mängida kergemat muusikat. Siiski arvan, et selline üksteise toetamine on võimalik ja ka vajalik. Tegelikult  on see ka publikus kinni – mulle on saanud selgeks, et tegutseda tuleb võimalikult laial areaalil, et mitte minetada publikut. 

Riivasite juba peaaegu pooli küsimusi, millele olin mõelnud. Aga pöördun korraks tagasi, et uurida, mis paneb ERSO trompetirühma kontsertmeistri muusikaelus ohje haarama, Tallinna Filharmoonia asedirektoriks. Kas puhkpillimängijal väiksem võimalus end muusikas teostada?   

Ei-ei! On olnud aegu, mil andsime Uiboga 60-70 kontserti aastas. Pigem on põhjus see, et kui oled muusik ja tahad oma tööd hingest teha – mängida, esineda, omada publikumenu –, siis pead olema aktiivne. Minul algas aktiivne periood Peterburi konservatooriumis õppides hetkest, kui kadunud  Peeter Lilje kutsus mind lihtsalt ära, et nüüd on aeg asuda ER SOs tööle. Olin just sõjaväest tulnud ja võitnud vabariikliku konkursi, nii et hetk oli soodne – olin tõesti väga heas vormis. Lisaks oli aeg, kas 1987 või 1988, mil hakkasid Eestis juba muutused ja rahvuslik õhin oli hinges. Nautisin seda elu täiel rinnal – ansamblid-kvintetidbrassid-ER SO-sooloesinemised Uiboga – ega maganud vist üldse … Kui nii paljut teed, siis hakkavad igasugused protsessid liikuma.  Juhtuski, et lähenesime Tallinn Brassiga Tallinna Filharmooniale, varsti tulid kõik teisedki tegemised. Ainult sellel baasil, et olen olnud kogu elu aktiivne, et mulle läheb korda, mis toimub ja kuidas toimub. Mulle läheb väga korda, et esinemised ei oleks n-ö keskmised – alati peab midagi juhtuma. Mäletan eredalt, kuidas mängisime Andres Mustoneniga Vivaldi kahe viiuli sonaate, mina pikolotrompeti ja tema viiuliga – see oli  nii naljakas ja samas meeletult raske. Just sellised erilised tegemised on mind tiivustanud. Selle juures on mul väga tugev kuklatunne publiku pärast: põen väga, et eesti inimene ei leia enam teed kontserdisaali nii kergesti nagu näiteks 1979. aastal, kui siin toimus „Maailma muusikašedöövrite” sari. Olin teismelisena Neeme Järvi juhatatud kontserdil (see võis olla tema üks viimaseid siin), kus soleeris Igor Oistrahh – tal läks veel viiulikeel katki – ja ma olen  selle üle siiani õnnelik. Ainult tänu sellele, et Kiviõli muusikakooli solfedžoõpetaja Aili Vilumets sundis meid ostma terve abonemendi, vist kümnele kontserdile. Ja me organiseerisime iga kord LAZ-bussi, mis neelab 40 liitrit bensiini, ja sõitsime Kiviõlist kontserdile. Põen väga, et muusika ei ole enam nii tähtis. Praegu on inimesel nii palju valikuid, et kui siia tuleb BB C orkester või mõni teine väliskollektiiv, on kõik üle mõistuse kalli piletiga kohal,  aga kui esineb eesti interpreet, neid saalis ei ole. Peab meeletult pingutama, olema tasemel ja atraktiivne, et see tendents ei süveneks. Minu tegevuse suunamisel võib märgilise tähtsusega olla Peterburi periood, olen saanud oma professorilt Juri Bolšijanovilt väga hea hariduse, ja mitte üksnes trompetimängus, vaid üldse elus. Armastan meeletult Venemaad. Millegipärast usun, et Venemaa on muusika jaoks erakordselt hea paik, just inimeste emotsionaalsuse  ja vastuvõtlikkuse mõttes.         

Tahan vaielda väitega, nagu oleks välisesinejail alati kuulajaid palju ja meie interpreetidel mitte. Minu kogemus ütleb, et välisesineja kontsert ei pruugi sugugi alati parem olla ega ka publikuhuvi äratada.

Jah, olen täiesti nõus. Ega seegi ole hea nähtus, kui meil esineb välisinterpreet, aga rahvast ei  ole. Jaanuaris esines siin maailmakuulus keelpillikvartett ja saalis ei olnud ühtegi keelpillimängijat! Peame otsima vigu: kas kontserte on olnud liiga palju või liiga vähe või teeme midagi valesti. Näiteks praegu tahame õppida, kuidas korraldada kontserte Balti turul. On väga loogiline, et paneme Eesti-Läti-Leedu kokku ja saame suure riigi, kus on 7,5 miljonit inimest, kõik potentsiaalsed kuulajad. Väga tore, aga kas Leedus  oodatakse eesti muusikat? Keegi ei tea sellest midagi. Ja vastupidi. Čiurlionise kvartetti ju teame, aga kuulajaid polnud poolt saaligi. Protsess, mille äsja koos Läti Kontserdi ning Vilniuse ja Kaunase filharmooniaga käivitasime, tundub siiski perspektiivikas. Oleme eesmärgiks seadnud, et kontserdid kolmes Balti riigis lõpevad Peterburi Jaani kirikuga – võimalus seal esineda teeb plaani eriti ahvatlevaks. Kui Jaani kirik on kirikuna väga oluline sealsele kogudusele ja  Eestile, siis mina ei häbene öelda, et kontserdisaalina peaks see kohe olema Balti keskus. Arvan, et kolm riiki koos suudavad sinna pakkuda oluliselt rikkalikuma ja heal tasemel programmi.         

Seome Eestit rohkem Põhjamaadega ja rootslaste Rikskonserter oli esimesi, kes 1980ndate lõpus Eesti Kontserdile kogemusi ja koostööd pakkus. Ka ühiseid kontserdisarju on katsetatud, aga need pole interpreetide esinemisvõimalusi avardanud ega publikuhuvi kasvatanud. Mis annab alust loota, et koostöö lätlaste ja leedulastega osutub viljakamaks?       

Esialgu, kui mune ei ole, saab ainult kaagutada. Lootust, et Balti koostöö oleks perspektiivikam, annab see, et püüame teha muusikutele kohe selgeks vajaduse otsida sõpru ja luua segakoosseise. Esimesed kolm järgmisse hooaega kavandatud  projekti on kõik segaprojektid. Näib nii, et kui koosseisus on kohalik nimi, siis on igas riigis loota ka publikut.   

Balti trio Algirdas Vizgirda, Aina Kalnciema ja Teet Järvi on ka aastaid tegutsenud, nii et  taas „hästi unustatud vana”. 

Kremerata Baltica näol on ka koostöökogemus olemas, ehkki praegu võiks selle koostöö üle vaadata ja mõelda, kas poleks aeg kedagi järgmist toetada. Ja miks ei peaks nende riikide kultuuriministeerium ja kultuurkapital meie  ideesse positiivselt suhtuma? Olen optimistlik, sest turg pole lihtsalt suurem – olulisem on, et sellel turul on erinevad kultuurid ja me ei viibi kogu aeg ühes emotsionaalses keskkonnas. Tahan, et see kujuneks sarjaks, kuhu muusikud tahavad iga hinna eest pääseda.         

Muusik ihkab muidugi esinemisvõimalusi. Pole ju saladus, et Eesti Kontserdilt kontserdi saamine on üha raskem. Pärast Age Juurika sooloõhtut kirjutati, et tal oli eelmine selline kuus aastat tagasi! Kusjuures  sellegi võimaluse tagas nüüd interpreetide liit, mitte Eesti Kontsert.     

Eks me kujundame kava vastavalt oma rahalistele võimalustele ja kindlasti mängivad siin ka muud tegurid. Mina olen küll väga avatud olnud, et eesti interpreetidele kontserte teha. Kuid me ei hakka neid kohe hulgi tootma, katsuks ikkagi järgida turuvajadust ja publikuhuvi  ka. Nüüd oleme interpreetide liiduga kokku leppinud teha järgmisel hooajal koos terve sari: kümme kontserti Tallinnas pluss teine kümme veel väljaspool. Arvan, et see on küllalt hea tulemus esimese aasta kohta. Kõlab ehk halvasti, aga ega Eesti Kontsert ei ole eesti interpreedile tööandja sõna otseses mõttes. Euroopa Liidus on piirid lahti ja eesti interpreedil kõik vahendid ennast müüa. Tee endale väike koduleht, pane üles muusikanäited!  Igal pool käib arutelu selle üle, mida mängitakse, kui atraktiivne see on, mida uut pakutakse … Kurb, aga lihtsalt väga hea kontsert ei ületa uudiskünnist. Selleks, et võidelda kõigi teiste kunstiliikide ja suure infotulvaga, on muusikud sunnitud välja mõtlema pealkirju, häid kombinatsioone, huvitavaid kavu ja lõppude lõpuks jube hästi mängima. Ütlen täie kindlusega, et mina ei ole näinud Eestimaal inimesi nii fanaatiliselt pilli harjutamas  nagu Peterburi konservatooriumis, kus kell kuus hommikul olid kõik klassid juba võetud. Kõik see heaolu, et meie riik on suhteliselt hästi arenenud ja kõik halb kiiresti unustatud, soodustab loidust. Me aina räägime, et muusikutel ei ole tööd ega raha. Aga tuleb üritada ennast maksma panna tänu oma tööle ja tasemele nagu mujal maailmas.         

Iseküsimus on, mida uue ja huvitava all mõelda. Tallinna Filharmoonia on otsinud tuge teistest kunstiliikidest, teinud ennast huvitavaks eri stiile ühte festivali sidudes. Ent samas kiidate Vene muusikaelu, kus küünaldest või tulevärgist abi ei otsita – heale muusikale piisab seal publikut. Usun, et siingi on selline publik olemas, kinnituseks  klaverifestivali akadeemilised sooloõhtud. Aga kui puudub järjepidevus ja saali „eksib” üks imetlusväärne keelpillikvartett, ei oska seda ehk enam otsida …     

Olen nõus! Tahakski tagasi tuua abonemendid, et jagada kontserdielu paremini sektoriteks ja teha natukene süsteemsemaks, et iga inimene leiaks lihtsamini talle meeldiva ja saaks osta kas passi või abonemendi, nagu vanasti oli. Tean, et Moskva konservatooriumi suurel saalil on 68 abonementi! Arvan, et see aitaks publikul  paremini valida.   

Praegu on festivalidel küll selge sisu ja kunstilise juhi taotlused näha. Aga n-ö reakontsertide kohta ei saa alati öelda, miks just see muusika või esineja. Kas produtsent produtseerib või läheb käiku „soodsam pakkumine”? 

Eks see on nii ja naa, teinekord tuleb ka kompromisse teha. Tallinna Filharmoonia andis mulle kogemuse, et peame kontserdielu korraldades hoidma aknad ja uksed lahti. On vaja ideid, ideid ja veel kord ideid. Kolm Eesti Kontserdi produtsenti ei jõua ka nii palju produtseerida ja nüüd püüame otsustajate ringi laiendada. Suur töö ootab tegemist maakondades, kes on kuidagi längu jäänud ega suuda osta Eesti Kontserdi  käest kontserte. Üks kindel põhjus on, et inimesed on hõivatud ja vaevatud igapäevatööst ja raha ka praegu pole. Et üks kontsert sinna viia, eeldab kohapeal palju tööd. Miks meil ei võiks olla produtsente, kes elavad Võrus või Rakveres ja tegutsevad agendina Eesti Kontserdi heaks? See ongi meil plaanis. Selge, et elame praegu veel läbi kriisinähte ja kärpimisi, ka Eesti Kontserdil oli eelmisel aastal nähtav miinus. Oleme kroon-kroonilt  hoidnud oma eelarvet, et maksta riigimakse, ja saime hakkama. Alanud aastaks olen teinud väga konservatiivse eelarve, sest minu kindel põhimõte on, et kunst on küll väga tore, aga kui majandusasjad on korrast ära, siis pole kellelgi hea.     

Teie e-leht viitab ärajäävatele kontsertidele – ikka majanduslikel põhjustel?     

Jah, absoluutselt. Tulnud siia majja, sain aru, et viimased kaks-kolm aastat on siin suhtutud eelarvesse kuidagi ükskõikselt. Oldi harjutud planeerima kunsti ilma numbriteta. Nii on lihtne viga teha: näed mõnd head esinejat või programmi ja võtad selle suure hurraaga, süvenemata, palju see maksab. Aga hiljem on väga ebamugav ära öelda ja pärast tuleb juhil kanda vastutust maksmata arvete ja miinuste  eest. Nüüd peab kõigi töötajate tase märgatavalt tõusma, et oleksime eelarvega kogu aeg tasakaalus. Majanduskriis on jätnud suhteliselt suure jälje, nii et peame mõtlema sellistele kontsertidele, mis annavad piletitulu – see on väga kindel osa EK majandusmudelist.   

Kas selles majandusmudelis on taas koht ka levimuusikal või oli 30. detsembri „Kullaproov”  erand? 

Ei, pigem loksus idee „Kullaprooviga” paika. See ühtib ka meie teise strateegiaga, kuna meie publik aeg-ajalt kurdab, et tahaks midagi lihtsamat ja kerget kuulata. Avastasime Eesti Raadio fonoteegis umbes 600 eesti laulu ja hitti,  valdavalt geniaalsed teosed. Tahame moodustada eesti kullafondi laulude abonemendi ja arvan, et õigustame sellega oma põhimõtteid ja eksistentsi.         

Kas kokkuhoiu nimel ei tuleks rohkem koostööd teha? Näiteks torkas hooaja algul silma, et ERSO on sundpuhkusel, ent EK räägib üheksa külalisorkestri siiatoomisest. Raskel ajal võiks ju omasid eelistada, eriti kui valida on samaväärsete kollektiivide  vahel.       

Meil on ERSOga koostööleping, tehtud küll kole  ammu, aga käisime just Anneli Undiga need lepingud läbi. Need sätestavad aastas kuue projekti ühistöö, rohkem meil ERSOt ei ole. Ülejäänud kontserdid teeme teistega või kutsume külalisi. Ka järgmiseks aastaks plaanime sarja natuke „Maailma muusikašedöövrite” hõngus, et pakkuda ka Jõhvi, Pärnu ja Tartu inimesele tuntud klassikat heas esituses ja kutsume oma sarja kõik Eesti orkestrid. Olin mõni päev tagasi Riias Balti direktorite  koostöökoosolekul ja sain fantastilise kontserdi osaliseks! Läti Kontsert korraldab läti muusika kontserte nii, et ühel õhtul esinevad kõik Läti orkestrid, igaüks ühe teosega. Väga uhke paraad: ooperiorkester tuleb-läheb, siis Rahvusorkester, Sinfonietta Rīga, Liepāja orkester. See näitab ka muusikute heasüdamlikkust oma publiku ja oma heliloojate vastu, et ei peeta ühe teosega väljatulemist vaevaks. Ka meie tahtsime järgmise muusikapäeva sellises  süsteemis korraldada ja kutsuda kõik orkestrid kokku – praegu tundub, et loobusime sellest mõttest liiga kergelt. Nägin Lätis progressiivset positiivset suhtumist teemasse. Minu meelest meie liiga palju diskuteerime, aga teeme vähe. Kui leppisime kokku, siis teeme!   

Leidsin põhikirjast lause, et „Eesti Kontserdi peamine ülesanne on kooskõlastada Eesti  muusikategevust…”. Muusikaelu koordineerimine on juba vana probleem, aga et see peaks olema EK ülesanne … 

Ei, ei ole ja ei tule! Ehkki sellest on juhtide tasemel räägitud kogu aeg, et ühesugused projektid  ei satuks ühele perioodile või et ei esineks ühed ja samad solistid jpm – siin on palju probleeme –, pole mina veel märganud, et me üksteisega väga arvestaksime. Kahjuks juhtub vahel lausa imelikke planeerimisi, nii et jääb mulje, nagu pandaks mingi kontsert spetsiaalselt päev teise ette … Meil on plaanis teha uus koduleht ja riputada sinna üles palju parem kontserdikalender. Tahame ka tegevust tõmmata natuke ettepoole ja planeerida järgmise  hooaja valmis maikuuks. Kuna Eesti Kontsert on mahuliselt liider, siis näeksid teised kontserdikorraldajad, mis meil toimub, ja saaksid sellega arvestada.       

Puudutame ka Eesti Kontserdi enese struktuuri ja arenguplaane – kas kasvada Eesti Filharmooniaks, hoida praegust joont või  hoopis taandada end puhtakujuliseks oma muusikakollektiivideta kontserdikorraldajaks?     

Ma näen nii lähi- kui ka kaugemat tulevikku täpselt sellises võtmes, nagu EK täna töötab. Minu meelest on tegemist unikaalse situatsiooniga: Soomes pole sellist kontserdiorganisatsiooni, Rootsis pandi Rikskonserter kinni,  Lätis on nüüd taastatud Läti Kontsert, kel ei ole saali, küll aga väga head plaanid ja kaks muusikakollektiivi, Leedus on igal linnal oma filharmoonia, mis ka ei tööta kõige paremini. Tegelikult on Eesti Kontsert selles regioonis ainsana säilitanud terviklikkuse. Ja muidugi pole suutnud mitte keegi ehitada nii häid saale, nagu EK seda Aivar Mäe juhtimisel on teinud. Mitte keegi! Ja nüüd kiidetakse Jõhvi ja Pärnu saali nii hea akustika kui ilusa ehitise pärast taevani.  Kui see struktuur on suudetud luua ja arendada, siis minu meelest tuleks seda ainult toetada ja nende majadega tegelda. Mina mõtlesin, et tulen siia ja hakkan välja mõtlema projekte, mis käivad neljas majas ringi. Ei lähe päris nii, projekte, mis kõigile sobiks, ei olegi nii palju ja ehk pole ka vaja. Tähtis on, et need kontserdimajad omandaksid igaüks oma identiteedi. Näiteks, mõelgem, kuidas on ennast teadvustanud Jõhvi balletifestival või Pärnu  ooperipäevad. Kuid toonitan, et need majad on midagi enamat kui kontserdisaalid – need on kohalikud kultuurikeskused, mis on oma regiooni palju muutnud. Ja kui tuleb edaspidigi Eesti linnadelt ettepanekuid neid kultuurikeskusi püstitada, siis ma ei saa kuidagi selle vastu olla. Eesti Kontserdil on oma traditsioon, oma töökultuur ja kogemused – miks mitte seda jagada.         

Mis puudutab kunstilist poolt, siis jään selle juurde, et tuleb leida õige balanss omaproduktsiooni ja välismaise toodangu vahel. Jah, tunnistan, et kui eesti interpreet tunneb, et temast ei hoolita või hoolitakse vähe, siis tuleb selle olukorra muutmiseks tegutseda. Ja me tegutsemegi, aga see on protsess. Ja kui  meile ühel hetkel tundub, et üks interpreet on parem kui teine, ja me teeme valiku, siis ei tohi selle peale pahandada. Läti Kontsert on teinud endale sobivate interpreetide valiku, kus on ainult üks pisike osa sealseid interpreete. EN SV Filharmoonias oli ju ka niimoodi ja, tundugu see natuke kummaline, ma pooldan seda! Pooldan põhimõtet, et kui meil on 10 või 20 head interpreeti, siis miks ei võiks nad olla EK lähedal ja miks mitte nendega tõsisemalt  tegutseda. Nii et resideeriva interpreedi mõte on töös.     

Aga resideeriv ansambel? Või jääte truuks oma senistele kollektiividele?     

Ja-jaa, resideeriv ansambel tuleb, aga Hortus ja RAM kindlasti jäävad! Asja tuleb vaadata laiemas  perspektiivis. Hortus Musicuse näol on tegemist nähtusega, mis on ennast tõestanud, ainult Eestis ei teata, missugust furoori tekitavad Hortuse kontserdid välismaal ja sellest Eesti press kahjuks ei kirjuta. Aga me tegeleme Hortuse tulevikuga – arvan, et Hortus peaks taastama oma kunagised suured spektaaklid ja tulema tagasi suurele lavale! Rahvusmeeskooriga on sama teema: septembrist on tulemas uus kunstiline juht, me tahame saada uut  hingamist ja uut repertuaari. Lisaks on nüüd see kontsertkoor. Jah, paljud koorijuhid väidavad, et pole õige teha kontsertkoori nii, et meeskoorile liidetakse projekti korras naiskoor. Mina arvan, et absoluutne tõde see ei ole. Need kuus-seitse kava, mis selleks aastaks kokku lepitud, on kõik väga toredad ja ambitsioonikad. Nüüd tuleb lihtsalt leida see õige tööstiil ja õiged tegijad. See kõik võtab aega, aga kui tahta, siis saab. 

Räägime veidi betoonist ka. Sattusin ETVs nägema EK juubelikontserdi reklaami. Ei tahaks norida, aga see oli sümptomaatiline: varasemast interpreedid, dirigendid, kollektiivid, tänapäevast saalid – tänased muusikud on justkui majade varju jäänud … Kas Peterburi Jaani kirikuga jõuab EK ehitustegevus lõpule?         

Kui me nüüd täpsed oleme, siis ega Eesti Kontsert pole ehitustegevust ise kunagi teinud. Aga mul on julgust välja öelda, et muul moel neid maju tõenäoliselt ei oleks olnud. Vaatame kas või täna, meil seisavad riigis paljud hanked:  Kultuurikatel ei saagi valmis, teedeehitus seisab, kõik vaidlevad, kaklevad. Äng tuleb peale! Nüüd on olukord muutunud ja ehitamine ikka kas omavalitsuse või riigi mure. Julgen kindlalt väita, et EK ei hakka tegelema ehitustegevusega. Aga kui maja on valmis ja EKd vajatakse sinna operaatorina, siis võtame väljakutse vastu. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks teistes regioonides, kui see regioon ise on suutlik, ei võiks oma kontserdimaja kerkida.  Vaatame Soomet, seal on igas väiksemas linnas korralik kultuurimaja, kus paljudes tegutsevad ka muusikud ja orkestrid. Ja mis puutub Peterburi kirikusse, siis on see taastatud parimal võimalikul moel, ehituskvaliteet on väga hea. Ja kui Linda Madalik mulle paar nädalat tagasi Peterburis ütles, et sellest saab kuldne kammersaal …! Kui mõtleme, kes olid need eestlased, kes 1860. aastal selle uhke kiriku üles lõid, ja milline on olnud  nende inimeste roll hiljem Eesti riigi loomises ja arengus, siis minu meelest on Peterburi Jaani kiriku taastamine eriti tähis riiklik ja ajalooline sündmus. Kui Peeter Esimene raius akna Euroopasse, siis meie tegime oma akna Venemaa poole suhteliselt kiiresti lahti … Tundub, et šanss minna ideedega Peterburi ja püüda erineda sealsetest organisatsioonidest on täiesti perspektiivikas. Arvan, et tulevikus saame sellest kirikust rääkida ainult positiivses mõttes. 

Nii et EK tegevus laieneb igal juhul. 1980ndatel tehti siit ligi 4000 kontserti aastas – kas kunagi tuleb selline aeg tagasi?       

Ma ei vaimustu asjade kokkulugemisest ja  arvude presenteerimisest. Mind huvitab rohkem, mis näoga inimene kontserdimajast väljub ja kas ta siia ka tagasi tuleb. Mind huvitab kontsertide sisu ja see, kas eesti inimene saab kontserdi kätte kodu lähedal või mitte. Minu põhimõte on hoida majanduslanguses meie professionaalne tiim koos nii palju kui võimalik. Arvan, et head või natuke paremad ajad on tulekul. Ja tähtis ei ole arv, tähtis on sisu.   

         

Üles kirjutanud Tiina Mattisen

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht