Kui sõbrad suvel kohtuvad…

TOOMAS VELMET

?siis sünnib USA-Eesti kammerkontsert, esinejateks Yosif Feigelson (tðello) ja Peep Lassmann (klaver) ning see toimus ?Akadeemilise kammermuusika? sarjas Kadrioru lossis 25. VII. Feigelson on ikka aeg-ajalt Lassmanniga kokku saanud ning alati on tulemuseks olnud kõrgetasemeline ja põnev elamus. Esimene võimalus kahe andeka muusiku kohtumiseks oli juba 1969. aastal tolleaegse Moldaavia NSV pealinnas Chisinaus, kus toimus regionaalne viie NSV (Eesti, Läti, Leedu, Valgevene ja Moldaavia) interpreetide konkurss. Lassmann oli tookord võitjate hulgas, aga Feigelson diskvalifitseeriti enne viimast vooru kindlalt favoriidipositsioonilt kui konkursi tingimustele mittevastav persoon. Nimelt just enne viimast vooru avastati, et noormees on veel 15aastane, ent konkursi reglement nägi ette 16 ? 32 eluaastat. On muidugi tõenäolisem, et Feigelson ja Lassmann kohtusid ning tutvusid nende ajaliselt kokkulangeval Moskva-õpingute perioodil 70ndate alguses, aga need on vaid minu oletused. Tõde on see, et käesolev kohtumine Tallinnas on juba meeldivaks tavaks saanud. Feigelsoni talendi lihvijad Moskva Konservatooriumis olid legendaarne Mstislav Rostropovitð ja pärast tema emigreerumist tänaseks pea sama legendaarne Natalia Gutman. Feigelson realiseeris oma meisterlikkuse kahel kõrgelt koteeritud rahvusvahelisel konkursil järgmiste tulemustega: 1974. aastal Tðaikovski-nimelisel konkursil Moskvas (VIII koht) ja 1976. aastal Leipzigis J. S. Bachi konkursil (III koht). Kas on päris aus ennast nimetatud konkursside võitjana reklaamida (vt. www.feigelson.go.to), jääb interpreedi südametunnistusele, kuid teatavasti on kõik konkursid ju ebaõiglased ning Feigelsoni tänane tase ja tunnustatus kõneleb iseenda eest. Muide mõlemal konkursil temast ettepoole platseerunutest on Feigelsoniga võrdseteks tegijateks jäänud vaid Bachi konkursi I ja II preemia Aleksandr Rudin (Venemaa) ja Yvan Chiffoleau (Prantsusmaa). Kuna andekate noorte muusikute esinemisgeograafia oli neil aastatel piiratud NSVLi ja heal juhul idabloki maadega, järgnes loomuliku otsusena lahkumine ning üsnagi võimas karjäär USAs, mis tipnes 1990. aastal Avery Fishcer Careeri stipendiumiga.

Tallinnas pakkusid Feigelson-Lassmann kava alguseks Francois Couperini viiest palast koosnevat tsüklit ?Pieces en concert?. Mul pole aimugi, milline on teose originaal ? kas ta on viola da gamba ja klavessiin või tðello ja klavessiin, või hoopis midagi muud? Olen kasutanud aastaid tagasi hoopis tðello ja keelpilliorkestri varianti, kuid teos on igatahes prantsuse muusika pärl. Feigelsonile omase ümara tämbriga ja hästi kandva tooniga sobis Lassmanni delikaatne, aga olulist toonitav klaveripartii haruldaselt hästi ning absoluutselt ei peaks häirima hea muusika puhul originaalivõõras koosseis.

Edasised kolm teost olid harva lavale pääsevad teosed soolotðellole, aga seda põnevamad. Jacques Ibert?i ?Ghirlarzana? (kui keegi ütleks, mida see tähendab?) oli kena poeetiline miniatuur ja kontrast järgnevale tulevärgile Isaac Albenizelt Yosif Feigelsoni seades ?Asturias? (?Leyenda?). Selle populaarse virtuoospala faktuurist jätkuks tegemist ka kolmele tðellistile, kuid Feigelson tuli teosega üksinda efektselt toime, pälvides täismaja publiku üksmeelse heakskiidu.

Osavalt ülesehitatud kavas järgnes Albenize tulevärgile Alfred Schnittke ülilakooniliselt vaimukas ?Klingende Buchstaben? (?Helisevad kirjatähed?) ning kontserdi kulminatsioonina Edvard Griegi Sonaat tðellole ja klaverile op. 36. Sonaadi tõlgendus oli ebatraditsiooniline, ent seda huvitavam. Kõhklusi tekitas esimese osa teatav eba-agitato, kuigi griegilik harmoonia pääseb enam maksvusele ja saali akustikagi ei sega seda nautimast. Viimase osaga on alati probleeme, kuna ühildada selles tantsus allegro molto ja samas marcato on tülikas ning eelistatakse allegro moltot. Feigelson-Lassmann toonitasid marcatot ja see oli kena. Teine osa on nagu suurtes sonaatides tavaks tðello valduses ning siin võis veelkord nautida Feigelsoni lauljameisterlikkust kogu instrumendi tämbripaleti ulatuses.

Suurepärane kammermuusikaõhtu lõppes kahe lisapalaga, esiteks Gershwini ?Porgy ja Bess? ja teiseks inglise tðellistist helilooja William Henry Squire (1871 ? 1962) palaga, mille pealkiri jäigi mulle saladuseks. Kes suveperioodil soovib ?Akadeemilist kammermuusikat? Kadriorus kuulata, peab siiski arvestama, et võib ka ukse taha jääda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming