Kui mul oleks veel teine elu …

Leelo Kõlar

Leelo Kõlari jutuajamine Vardo Rumesseniga Selleks, et saada aru Vardo Rumesseni gigantsest tegevushaardest, tuleb lugeda muusiku 70. sünnipäevaks päevavalgust näinud bukletit Virve Normeti värvika eessõnaga. Kuigi meil on teada Rumesseni mitmetahuline elukäik ja selle hindamatu väärtusega praktilised ja loomingulised tulemused, tabab neid fakte paberil reas nähes mind omamoodi šokk – tundub lausa ilmvõimatu ja uskumatu, et selle kõik on tõesti teostanud üks inimene. Et mitte uppuda muusiku, pianisti, muusikateadlase, plaadistaja, eesti muusikakultuuri eest võitleja ja poliitiku tegemiste lahkamisse, võtsime vestlusteemaks ühe sektori sellest kogukast tervikust – muusika ja klaverimängu. Aga siingi sai lähtepunktiks ikkagi Rumesseni laiapõhjaline tööelu. Leelo Kõlar: Kas tegevusest üheaegselt mitmel liinil on kujunenud elulaad, on see iseloomuomadus, tööarmastus, missioonitunne või on elu lihtsalt asjad ette lükanud? Vardo Rumessen: Ma arvan, et elu on asjad ette lükanud. Kõik on sündinud paratamatuse sunnil. Hakkasin tunnetama, et just nii peab tegema. Ja mis on üldse missioon? Õpingute ajal keskkoolis, muusikakoolis, sõjaväes olles ja isegi konservatooriumis käies olin veel rumal, et paljude asjade peale üldse tulla. Vanemate inimeste mõjutusel hakkasin taipama, mis on kunagi olnud ja mis on vaja teha praegu. See ei puudutanud ainult muusikat. Voldemar Miller ütles mulle, et olen nõukogude ajal saanud „negatiivse hariduse”! See pani mõtted liikuma. Vestlused Karl Leichteriga ja maamehelikud tõed Johannes Jürissonilt ei andnud rahu. Oskar Kuninga kultuurilooline taust ja tema huvid andsid omakorda uut mõtlemisainet. Nii see läks. Näiteks, olles tuttav Chopini prelüüdidega, avastasin Mart Saare prelüüdid. Kohe kerkis minus küsimus, kui see on nii väärtuslik muusika, miks ei võiks nendest prelüüdidest samuti kogumik olla? Hankisin Narva maanteelt Magda Saare käest lisamaterjali, et süveneda sellesse, avastada, mis on tundmatu, teha see omaseks, mängida. Ma olen tundeline inimene, võtan kõike südamesse. Üldse huvitav, kui palju võib noor inimene oma hinges talletada. Selle taga on inimese iseloom, sisemine maailm. Tähtis on huvi. Mis on andekus? Ma ei pea end andekaks. Oluline on tegevuse eesmärk, mõte, äratundmine, et mulle oleks nagu pandud need ja need ülesanded. Võtame poliitika. Kaheksakümnendatel tekkis periood, mil mul oleks olnud kerge sellega lõpetada. Aga ma ei saanud ära öelda, sest asjad oli vaja ära teha. Elukäik viis mind kokku erinevate inimestega ja nii kõik see kujuneski.

Kogu muu tegevusega paralleelselt olete omandanud ja esinemisvalmis hoidnud laia klaverirepertuaari. Et seda täiuslikult vallata ja realiseerida, peab ju olema võimalik väga palju harjutada, süveneda, arutleda, otsiskleda. Kuidas on õnnestunud repertuaari hoida ja seda veel pidevalt laiendadatäiustada? Vahetevahel jääb mulje, et see on teil nagu „varnast võtta”, aga see ei saa ju nii olla.

Selle taga on ikka töö. Peamine on aga huvi ja armastus. Emotsioon, elamus on see, mis salvestub ja jääb sinusse, inimese kõrgeim püüdlus. Armastus. Mida ütles apostel Paulus armastuse kohta Korintose rahvale: „Ja kui ma võiksin prohveti viisi rääkida, ja teaksin kõik salajased asjad ja kõik tundmise, ja kui mul oleks kõik usk, nõnda et ma võiksin mägesid asemelt ära tõsta, aga mul poleks armastust, siis ei oleks minust ühtigi”. Mina tahaks olla ehk rahulikum ja kaalutlevam inimene, mitte plahvatada. Aga, noh, olen juba kord selline tüüp. Kui ma poleks niisugune, siis mängiksin hoopis teisiti.

Kas peate end rohkem ratsionaalseks või emotsionaalseks inimeseks? Kas mõjuavaldused on olnud rohkem arutluste ja juttude või ehk hoopis kuulatud muusika põhjal?

Mingil juhul pole ma ratsionaalne inimene. Tõepoolest on minu suuremaks mõjutajaks olnud kuulatud muusika. Tugeva jälje on minu hinge jätnud Rahmaninov, kes on kõige rohkem „avanud” klaveri võimalusi nii heliloojana kui interpreedina. Mul on kodus kõik Rahmaninovi plaadid. Siis Sofronitski ja nõukogude ajal kättesaadav Richter, lääne poolt Wilhelm Kempff. Muidugi Arthur Rubinstein. Olen kõigi nende plaate hulgaliselt kokku ostnud. Olen selline tüüp, kes kuulab ja kuulab neid korduvalt. Lugemisega on samuti. Dostojevski „Idiooti” olen lugenud viisteist korda, või näiteks Mahleri „Ülestõusmise sümfooniat” kuulanud korduvalt ja korduvalt. Tahan minna süvitsi. Ma ei mõista neid inimesi, kes kuulavad üks kord üht esitust ja väidavad siis, et nad on seda teost „juba kuulnud”. Peaks kuulama ohtralt erinevaid esitusi, võrdlema neid ja avastama neis uusi nüansse, et saada sealt impulsse. Saada aimu asjadest, mille peale meie väike aju ei tule, otsida võimalusi, kuidas leida veel väljendusrikkamaid arendusi.

Interpretatsioonis on muidugi selge, et nooruses on ühed tõekspidamised, vanemas eas aga leiame hoopis teisi lähenemisnurki. Seda teeb aeg. Aga kuidas on esinemisel – laval? Esinemise emotsionaalselt kõrgendatud seisundis käitume sageli hoopis etteaimamatult, kui kaasa mängib akustika, uus pill, publik ja muud harjumatud kaasnähtused. Kuidas mõjutab see teie esinemist, kontseptsiooni? Kas suhtute positiivselt uuest olukorrast sündivatesse üllatustesse?

Kontseptsiooni ma muidugi ei muuda, küll aga muutuvad detailid, nüansid. Improviseerin. Ei saa olla kivinenud tõekspidamiste küüsis. 20 aastat tagasi olin rumalam. Nüüd aga on teised eelistused, pööran rohkem tähelepanu vormi peale. Mulle meeldis, mida ütles üks rootsi kriitik minu Tubina Teise sonaadi esituse kohta, et seal oli range vormiline ülesehitus ühendatud improviseeriva väljendusega.

Millised on olnud pika lavapraktika helgemad momendid ja meeldejäävamad õnnestumised? On ju interpreedile sageli iseloomulik pärast lavalt lahkumist endamisi kiruda, et jälle läks nässu!

Eriline kuupäev oli 6. juuni 1981. aastal, kui pääsesin siit raudse eesriide tagant esinema Rootsi kuningliku akadeemia suurde saali. Kohal olid tähtsad rootsi kriitikud, õnneks ka Tubina pere oma südamesoojusega. See saal, kogu olukorra tõsidus ja vastutus pingestasid esinemise emotsionaalse poole. Närveerisin, mis kole! Kontsert läks korda, eriti Tubina 2. sonaat. Veel üks Tubina kava oli mul Genfis Victoria Hallis kontserdil Ernest Ansermet’mälestuseks. Jälle närveerisin hirmsasti, Neeme (Järvi – L. K.) lausa lükkas mind lavale. Kõrgele kruvitud meeleolu tõi hea õnnestumise. Üldse loovad head klaverid välismaa saalides iga kord erilise atmosfääri. Kui õnnestumistest veel rääkida, siis siin meil Estonias Rahmaninovi juubeli puhul mängisin mõned tema teosed hästi. Enese arvates sain gis-moll prelüüdis teostada seda, mida just tahtsin. Aga õnnestumisi pole olnud üldsegi palju.

Kas meeldib rohkem laval esinemine või plaadistamine – on ju pianiste, kes armastavad ainult plaadistada? Peale selle olevat nüüd kombeks plaadistada koos ette tulla võivate apsudega, et oleks eluliselt ehtne tulemus?

Ei ole sellist asja, ikka lõigatakse ja parandatakse, et kõik oleks vigadeta ja „puhas”. Plaadistamisele eelistan laval esinemist. Laval on elu.

Kas meeldib rohkem esineda üksinda, partneriga ansamblis või solistina orkestriga?

Igal juhul eelistan sooloesinemist, et enese eest ise väljas olla. Mul on ansamblis halb joon – domineerida! Ma arvan, et klaver peab ansamblis olema dirigent.

Kas mitte partner?

Kas partner või mitte, ei oska seletada. Alati pole ansamblipartnerid võrdsed isiksused. Kes tunneb harilikult muusikat paremini? Tavaliselt pianist.

Kuidas on kujunenud suhe uuema muusikaga?

Ma otsin muusikast psühholoogilist sügavust. Tänapäeva muusikat on pahatihti üldse raske muusikaks nimetada. Muusikas peab olema kolm komponenti: meloodia, harmoonia ja rütm. Kui üks neist puudub, pole tegemist enam muusikaga. Muusika on tänapäeval devalveerunud, nagu kultuurgi. Dirigent Nikolai Aleksejev ütles, et viimane helilooja oli Šostakovitš. Pärast teda pole enam keegi midagi juurde kirjutanud!

Kas me pole mitte vanaks jäänud ja klassika külge klammerdunud? Vaadake, kui palju on tekkinud uuema muusika sõpru!

Mis see loeb, et neid on palju. Juba Platon ütles, et demokraatia on rumala enamuse surve targale vähemusele. Targad ei saa olla ühiskonnas enamuses. Ühiskonna mudel on püramiid. Alaväärtusliku muusika põhiline funktsioon on mikrofon. Muusika muutub olematuks, kui mikrofon ära võtta. See on teatud tüüpi narkomaania, seksuaalne ärritavus, suund allapoole vööd. Oluline pole enam see, mis toimub peas. Väärtmuusika kuulamine osutub koormavaks.

Kuigi kogu kultuur on küllastunud massimeediast ja meelelahutusest, on märgata, et väärtmuusika kontserdid leiavad head külastamist. Meie sümfooniakontsertidel on rohke publiku hulgas näha palju noori ja mittemuusikuid. Kas oleme siiski võitjate poolel? Miks inimesed kontserdile tulevad?

Inimese hing tunneb end pealesuruvas materiaalses maailmas üksildasena. Ta vajab ja otsib pidepunkte. Sellisele inimesele on aga vaja kuulatavale eel- ja järelselgitusi. Mitte niivõrd faktilise materjali esitamist, kui juttu teoste olemusest, avardada arusaamist interpretatsioonist, ajastu taustast. Kui helilooja on suutnud luua midagi sellist, millel on igaviku pitser, kinnitab ta sellega oma väärtust. Siinkohal meenutaks Tubinat, kellel on kõik paigas. Ta ise teadis, kui palju on tema muusika sees higi, vaeva ja verd.

On ju nii, et kõige huvitavam aeg on otsimise aeg. On siis tegemist heliloomingu või interpretatsiooniga. Kogu see kaalutlemise ja kõhklemise periood, see higi, vaev ja veri on palju põnevam kui lõpptulemus ise.

See ongi nii. See on see, mille sa oled välja kannatanud. Armastus ja kannatus. Mida rohkem sa armastad, seda rohkem kannatad. Inimene kannatab selle all, et ei saa kätte seda, mida tahab. Mina tahtsin lenduriks saada, sest tahtsin näha maailma ülevalt. Sõjaväes olles sain hävitajale pardamehaanikuks – üles ma sain, aga piloodiks siiski mitte!

Kui me elu otsa hakkab saama, mõistame, et oleks vaja teist elu veel. Nii palju olulist ja huvitavat on ju veel teha! Klaver oma väljendusrikkuse ja võimaluste poolest on pillide kuningas (küll me oleme selle üle Andres Uiboga vaielnud!). Ampluaa on nii kohutavalt lai, repertuaar lausa ammendamatu, kõik nii ahvatlev ja ligitõmbav! Kui mul oleks veel teine elu!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming