Kuhu minna?

Leelo Kõlar

„Akadeemiline kammermuusika”: KadriAnn Sumera 2. V Kadrioru lossis. Kas nüüd on tekkinud uus trend korraldada Tallinnas ühetüübilisi kontserte paralleelselt kahes või koguni rohkem kui kahes kohas korraga? Ega Tallinn küll nii suurlinn ole, et selliseid kokkusattumisi valutult välja kanda. Ka 2. mail oli korraga kaks huvitavat kontserti: Sergei Kasprovil (haamerklaver, klaver) Mederi  saalis Eesti Kontserdi ja Kadri-Ann Sumeral (klaver) Kadrioru lossis Eesti Interpreetide Liidu korraldatuna. See pani kuulajad raske valiku ette. Need, kes Kadriorgu tulid, ei pidanud küll kahetsema. Kavalehelt võib lugeda, et Kadri-Ann Sumera on õppinud Tallinna muusikakeskkoolis (õp M. Bürger, Ü. Sisa, M. Pakri), Eesti muusikaakadeemias (P. Lassmann) ning Kölni muusikakõrgkoolis (A. Valdma), mille lõpetas  2004. aastal magistridiplomiga. K.-A. Sumera on saavutanud tunnustust mitmel vabariiklikul ja rahvusvahelisel konkursil ning esinenud festivalidel, teinud lindistusi Eesti Raadiole ja Antes Editionile.

Nüüdismuusika vallas aktiivne pianist oli hooajal 2004/05 Ensemble Moderni stipendiaat Frankfurdis. Nii kodu- kui ka välismaal nõutud aktiivne solist ja kammermuusik tegutseb veel Klassikaraadio saatejuhina ja on kontsertmeister Elleri-nimelises Tartu muusikakoolis.  Kadri-Ann Sumeral on erksat esinemisrõõmu, tuntavat tahtejõudu ja artistlikkust veenmaks end hakkamasaamises ja võimes panna kuulaja oma mõtetesse uskuma. Kontsedi kavas oli kaks autorit – Robert Schumann ja Henri Dutilleux. Esitus aitas lahti harutada tavamõtlemise sõlmed ja pääseda omal moel kuulaja teadvusse. Väärtusliku niidiotsa leidis esineja Dutilleux’ vähe tuntud kolmeosalise sonaadile  lähenemisel, abiks aktiivselt juurdlev meel. Tekkisid säravad mustrid, igas suunas levivate võsudega mõtted, mis haakusid imepisikeste hammasrataste külge kuulaja hingetegevuses. Dutilleux’ sonaat on kirjutatud II maailmasõja järgsel ajal, seega võiks eeldada mingil määral möödunud sajandi keskpaiga muusika mõjutusi.

Kuigi ilmnes ka kaasaegsete loomingust tuttavlikke kujundeid, harmoonilisi lahendusi ja pianistlikke võtteid, jäi kõrva uutmoodi avatus ja omapärane mitmekihiline kulgemine. Hea ehitus ja loogiline arendus avas kuulajale põneva maailma, millele Sumera andis väärilist veenvust. Pianistliku üleolekuga esitus mõjus värskelt ja pani kõrva teritama. Kuigi esitaja kategooriliselt vastu väitis, jäi mulle sonaadi III osa siiski kaootiliseks – mitte esituse, vaid kompositsioonilise „sisekorralduse” poolest. Arvame ju sageli end midagi mõistvat, aga avastame mõni aeg hiljem, et oleme asjast  hoopis teisiti aru saanud. Nii jääb ka Dutilleux’ sonaadi III osa ootama kordusesitusi, mil esitaja on oma mõtteid korrastanud ja kuulaja kõrvu kontrollinud. Schumanni 8 fantaasiapala op.12 mängiti võluva romantilise hingusega siiralt ja südamega oma kujutluste maailmas. Nagu ikka, nõuavad sellised fantaasiad oma suunavale pealkirjale vaatamata esitaja veenvat ümberjutustust. Nii neist iga kord uued lood saavadki. 

Kuulsime esiplaanil eelistatult ülemist meloodiajoont, millele mõnikord kergekäeliselt ohverdati kuueteistkümnendikes peituv ärevus, elevus või rõõm … See liikumine kippus üldiseks fooniks jääma (nt „Puhang”, „Öösel” ), kuigi sealgi sünnib palju. Kogu see kaunidus muutuks palju rikkamaks, kui meloodiaalused hääled leiaksid rohkem tähelepanu. Soovitaksin vahetevahel ka midagi pedaalita jätta ja õhuauke armastada. Ehk aitab see vabaneda  mõningast kõlalisest ühetaolisusest. Aga „Miks” ja „Valm” olid ju suurepärased! Meenutame nüüd veel kord Dutilleux’ sonaati, kus „kõigil orkestrantidel oli mänguõigus”. Kadri-Ann Sumera tuli väga hästi toime Kadrioru kiusliku akustika ja klaveriga. Hurmavalt mõjus lisapalaks mängitud Liszti „Metsakohin”; sobivamat lugu selles esituses sinna saali on raske ette kujutada.