Kuhmo festival ei vaja reklaami

Heili Vaus-Tamm

Uus suund muusikafestivalide juures – paketina kunst ja olustik.  Kuhmo festivalis on kokku pandud kaks vähese populaarsusega nähtust: klassikaline kammermuusika ja kauge üksildane maanurk. Tulemuseks on hämmastav müügiedu: neli korda päevas (!) toimuvatest kontsertidest on suur osa välja müüdud, kogu festivali külastajate arv oli 36 000 ja eelmüügist oli tänavu ostetud 5000 piletit rohkem kui eelmisel aastal.

Tundub kohatu nii elitaarse muusika festivalist rääkides alustada kommertsedust, aga esiteks on see omaette fenomen ja teiseks on selle põhjuseks kunst, ainuüksi festivali kvaliteet ja õhkkond. Sest reklaamiks korraldajate sõnul raha ei ole! Olla ilmunud paar reklaamkasti Soome enda lehtedes ja kõik. Tänavuse plahvatusliku menu põhjuseks peavad korraldajad eelmise aasta festivali kõrget taset, kuuldused sellest levinud muusikasõprade ringkondades kulutulena. Eelmüügist märkimisväärse osa piletitest ära ostma pani inimesi aga see, et eelmisel aastal kohapeal kõigile neid enam ei jätkunud.

20. mai ajaleht The Independent avaldas ülemaailmse festivalikaardi “The Top 10 Summer Festivals” (10 paremat suvefestivali). Mis siis viib Põhja-Soome kammermuusikafestivali (koos Savonlinnaga, muide) maailma, isegi mitte Euroopa esikümne hulka. Loeb just omapära ja kordumatu õhustik. Ja pakkuda paketis kunsti ning olustikku ongi maailmas uus festivalitrend. Also see (vaata veel) – on kohe programmi järel ära toodud see, mida iga festivalipaiga läheduses ainulaadset näha saab. Nimekirjas on lisaks Euroopa parimaks hinnatud Aix-en-Provance’i festival, Puccini festival Torre del Lagoses, kunstide festival Montrealis, Bregenzi festival Austrias ujuva lavaga Constanze’i järvel jt. “Me ei jäljenda kedagi – oleme täiesti ainulaadsed. Aga juba jäljendatakse meid,” ütles üks korraldajatest Tuulikki Karjalainen. “Individualistide paradiis,” lisas ta, sest gruppe pole võimalik vastu võtta.

Kuhmo linnal on 700 voodikohta kodumajutust, kuhu saab panna vaid üksikkülastajaid. Lisaks hirmkallis tilluke Kalevala hotell ja mõned ümberkaudsed järve äärsed kämpingud. Mina näiteks ööbisin linnast 45 kilomeetri kaugusel. Ja ega eriti kohalegi ei saa – lähimasse põhja suusakeskusesse Kajaani toob kord päevas lennuk. Nii et Euroopa lennuliinidega on juba isegi esinejate reise sobitada väga keeruline. Seni abiks olnud öörong pandi ka seisma. Jääb üle vaid 600 kilomeetrit autosõitu Helsingist.

Ja sellises maailmast ära lõigatud kandis, kalajärvede ja karumetsade vahel esinevad Euroopa tippkammermuusikud. Seda fenomeni tulevad inimesed vaatama, sest festivali kunstilise juhi Vladimir Mendelssohni valikuks on äärmiselt energeetilised muusikud. Teist aastat Kuhmoga seotud ja põhiliselt Madalmaadel elav maailmamuusik Mendelssohn on kokku kutsunud sädeleva karismaga esinejad. Mõistatasin festivalil olles, miks küll inimesed ebamugavuste ja vintsutuste kiuste just siia ründavad. Ja olen kindel, et põhjuseks on põhjamaise eksootika kõrval lavalt kuuldava-nähtava laeng. Ning just kammermuusikas on esineja isiksuse võlu määrav. Siin on interpreedi-kuulaja suhe kõige vahetum ning isiklikum, esineja isikuomadused nähtavamal kui suurte koosseisude – ooperi-, koori- või orkestrimuusika puhul. Ja ei mingeid lavalisi ega muid multimediaalseid vahendeid – vaid energia inimeselt inimesele.

Kes siis viimasel kahel aastal Kuhmos esinenud? Baltimaadelt sel aastal lühidalt vaid Irina Zahharenkova (eelmisel aastal lisaks ka Kremerata Baltica ja Gidon Kremer). Aga muidu nimed, mis Eesti publikule ka Tallinna Kammerorkestri kontsertidelt tuttavad: Ramon Jaffe, Pavel Vernikov, Ralf Gothoni, Jan-Erik Gustafsson, Michel Lethiec, John Storgårds. Ka hulk Ida-Euroopa ja Itaalia muusikuid ning muidugi Soome enda inimesed.

Põnev ettevõtmine oli Vivaldi “Aastaajad” – iga osa erineva solistiga. Solistid vaheldusid orkestri enda hulgast. Soleerisid (samas dirigeerides) Gordan Nikolić, Massimo Quarta (ka Patricia Kopatchinskajat asendades) ja John Storgårds. Põnev oli jälgida, kuidas püüti oma isikut maksma panna ja ennast ses solistide “võistluses” näidata. Nikolić mõjus ekstravagantselt ja isegi klounilikult, Quartast õhkus kurja võimukust, mis andis aga maad üllatavalt sügavatele lüürilistele episoodidele.

Kõige paremini (eredalt ja intelligentselt) mõjus Eestiski korduvalt üles astunud Storgårds, kelle see esinemine tema intensiivsema poole vägagi võimekalt välja tõi. Festvali armastatuimaks ansambliks kujunes Storioni trio oma ühtse positiivse energia ja laitmatu üksteisemõistmisega. Näiteks Rosamunde kvarteti hämar-tõsisem ning individualistlikum esinemine ei sütitanud publikut pooltki nii palju, kuigi head professionaalid on kõik.

Mendelssohn oskab kammermuusikat inimesteni tuua. Aasta programmi üldpealkiri oli “Rännak” – Euroopa kultuuris nii oluline märksõna, kavad “Viin enne päikeseloojangut”, “Heliloojate salaaed”, “Reis Lõuna-Ameerikasse”. Ajaloolised kommentaarid (Chopini Polonees A-duur, mida lasti raadiost enne Poola alistumist II maailmsõjas), katked kirjavahetusest (Clara Schumann kirjutab Brahmsile pärast tema tütrele Juliele abieluettepaneku tegemist ja “Liebeslieder Walzer’i” pühendamist, et Julie kosib krahv Radicati di Marmorito).

Niisiis – kavad laiale publikule. Soome muusikaladvik sosistab, et isegi liialt laia publiku kavad. Aga järgmisel aastal see-eest julgustükk: festivali põhiideeks nii elitaarne suund nagu “Keelpillikvarteti ajalugu”. “Ma arvan, et me oleme selleks valmis,” on Mendelssohn isegi ärevil. “Ega me armastatud naise juures vaid make-up’i ja figuuri ei vaata. Tahame tundma õppida ka tema südant. Aga keelpillikvartett on kammermuusika süda!”