Küpsete muusikute nauditav kava

Niina Murdvee

Eesti Interpreetide Liidu „Eliitkontsertide” sarjas anti järjekordne nauditav kontsert, esinejaiks Olga Voronova ja Mati Mikalai, kel oli enne  võimalus mängida oma kava 15. jaanuaril Tartu linnamuuseumis.        Voronova ja Mikalai on mõlemad EM TA kasvandikud, kes on saanud end täiendada mitmel pool välismaal ja kelle õpingud on päädinud  doktoriõppega EM TAs, Mikalail ka juba kaitstud doktoriväitekirjaga. Nad kuuluvad nende eesti muusikute hulka, kellel on seljataga kaalukaid konkursivõite, viimased kummalgi aastast 2000. See tähendab, et nad on juba aastaid olnud n-ö konkurssidejärgses perioodis, mis näitab interpreedi tegelikku olemust, tema suutlikkust tavapärase töö kõrvalt (Voronova põhitöökoht on Tallinna Kammerorkestris, 2001. aastast on ta Tallinna Keelpillikvarteti liige;  Mikalaid teame TMKK klaveriosakonna juhatajana ja EM TA õppejõuna) solisti või ansamblistina „ellu jääda”, avada oma individuaalsus. Alles siis areneb lõplikult välja võime viia ise kontserdiks ettevalmistatav kava viimistletud tasemele ja kujuneb interpreedi individuaalne käekiri, muusikalise materjali süviti nägemise ja publikule edastamise oskus.       

Duo tegutseb juba aastaid ja äsjane kontsert oli seega küpsete muusikute ettevalmistatud kava, mille nad olid valinud kahelt autorilt: Erkki Salmenhaaralt (1941–2002) ja Dmitri Šostakovitšilt (1906–1975). Salmenhaara „Kolm ööstseeni” („Trois scènes de nuit pour violon et piano”) on kirjutatud 1970. aastal. Esiettekande tegid Paavo ja Liisa Pohjola samal aastal Stockholmis.  Meile on teose tuttavaks teinud Urmas Vulp ja Lille Randma, kes on seda tsüklit korduvalt esitanud juba 1982. aastast. Vulbi-Randma tõlgitsustest mäletasin seda impressionistliku kõlavärvipaletiga teosena. Voronova-Mikalai esitus mõjus vastupidi vägagi ekspressionistliku ja pingestatuna. Viiuldaja toonikäsitlus on paindlik ning arenenud aastate jooksul, mil oleme teda kuulnud esinemas kontsertidega, vägagi isikupäraseks. Pigem tume kui õhuline  värvigamma kõlakujunduses oli hästi toetatud väga selge artikulatsiooni ja agoogikaga, mis täitis saali ning pani seda põnevat teost kaasaelamisega kuulama. Kui nägin enne kontserti täiesti avatud kaanega klaverit, kahtlesin, kas see on arukas valik. On ju kõik viiuldajad näinud selles saalis vaeva probleemiga, kuidas käsitleda toonikujundust nii, et viiuli kõla tuleks läbi ka pooleldi avatud kaanega klaveri kõlast. Sama probleemi on näinud mitu kriitikut, seda  just kõlalise balansi puudumise pärast. Minu kahtlus hajus küll üsna peatselt. Avatud kaas andis Mikalaile võimaluse vabalt valitseda klaveri rikkalikke kõlavõimalusi ja seda ta ka tegi, katmata kordagi viiuldajat ning jälgides hoolega ansamblilist tasakaalu. Igal juhul – tore esitus. 

Šostakovitši Sonaadi viiulile ja klaverile op. 134 päisesse on kirjutatud „David Fjodorovitš Oistrahhi 60. sünnipäeva auks”. Sonaadi tellimislugu ulatub 1956. aastasse, kui Oistrahh  palus Šostakovitšit pärast tema 1. viiulikontserdi esiettekannet kirjutada viiulile veel midagi, „kas või sonaat viiulile ja klaverile”. Tellitud teos valmis 22 aastat hiljem, noot ilmus 1970. aastal. 41 aastat tagasi mõjus teos tolleaegsele muusikute põlvkonnale vapustusena. Sonaadi kohta ei saa kuidagi öelda „ilus” – seal puuduvad tavapärased kaunid, helged ja lüürilised teemad. Tegemist on pigem aeglaselt areneva draamaga, klaveri ja viiuli suurte  soolokadentsidega kolmandas osas. Kogu sonaadi sisulisele mõtestamisele aitavad kaasa läbi osade korduvad rütmifiguurid ja motiivid ning omamoodi tekkiv raamistik I ja III osa lõpus. Seda muusikat mängides-kuulates võib leida nootides kirja panduna teatavaid vihjeid nõukogude korra keerukamatele aegadele – koputusi, kellalööke, tänavalaule jms – neil oli oma sõnum nõukogude ühiskonnas elanud inimestele.       

Ma ei taha sellega väita, et sonaat on tänapäeval kaotanud oma aktuaalsuse. Siiski tundub, et tolles ajastus elamine andis Šostakovitši muusika mõistmiseks ja oma hinges läbivalutamiseks teist laadi võtme. Praegu, XXI  sajandil, võtavad selle sonaadi mängimise ette vaid need, kes on hingeliselt selleks valmis. Ja Olga Voronova koos Mati Mikalaiga olid selleks valmis. Ülikeerulise sonaadi esitus oli väga hea, tõlgitsus väljendusrikas ja dünaamiline. Midagi ei läinud kaduma, kõik liinid olid selgelt välja toodud. Voronova ja Mikalai valisid läbivalt intensiivse muusikalise materjali edastamise tee, mis ei lubanud kusagil, eriti just äärmistes osades kasutada n-ö „lageda hingetühjuse  lõikude” maalingut, mis on olnud küllalt tavapärane selle sonaadi tõlgitsuste puhul. Mõlemad vältisid tardunud toone, suunates kord lahtise, kord vaoshoitud energia muusikalise pinge pidevasse edasiviimisse. Esitus oli mõjuv ja ängistav, nagu Šostakovitši sonaadi puhul peabki olema.   

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming