Küpse kunstniku kava ja noor viiuldaja

Tõnu Reimann

„Violino bis!”: Alexander Sitkovetsky (viiul, Suurbritannia) ja Wu Qian (klaver, Hiina) 17. XI Estonia kontserdisaalis. Alexander Sitkovetsky viiuliõhtu algas üllatusega: saalist astus lavale vanem härrasmees, kes omakorda palus lavale meie keelpillikvarteti Prezioso noored muusikud, et anda neile üle kutse Holland Music Sessions’ile. Saal plaksutas  innukalt. Tegemist oli Holland Music Sessions’i (HMS) peakorraldaja Perry Reitsmaga, kes oli HMSi esindajana Tallinnas seoses Sitkovetsky duo kontserdiga, mis sai teoks nende korraldatu ja tasustatuna koostöös Eesti Kontserdiga ja kuulus noori talente tutvustavasse sarja „New Masters on Tour”. Sarja koostööpartneriks on umbes 20 Euroopa pealinna saalid, sealhulgas ka Moskva konservatooriumi väike saal.

Mis  puutub meie keelpillikvartetti – Hanna-Liis Nahkur, Mari-Katrina Suss, Anne Ilves ja Andreas Lend –, siis neile on see kutse juba teistkordne: möödunud suvel osalesid nad HMSi ligi kuuajalistel kursustel Bergenis (juhendajaiks Lydia Mordkovitch ja Johannes Goritzki) ning andsid selle raames kaks kontserti. Uus kutse tähendab tasuta osavõttu järgmisest suveakadeemiast ja lisaboonusena kontserttuuri Hollandi linnades. Niisiis – aplaus oli igati  asja eest. Kontsert ise algas Schnittke „Süidiga vanas stiilis”, mille kiiretes osades jagus energiat ja aeglastes ilusat tooni ning väljapeetust. Viiulimäng oli kõrgklassi tasemel, kujundid nii viiuli- kui klaveripartiis selged. Brahmsi A-duur sonaadi esitus nii veenev ei olnud. Brahmsile omast küpsust ja kogemust saab korvata ka värskus ja nooruslik emotsionaalsus – tunded, mida selle sonaadi kirjutamise ajal 53aastane  maestro Thunis Alpi aasadel kauni kaaslannaga jalutades läbi elas –, paraku jäi esitus vaatlevaks.

Õnneks oli Francki sonaat mängitud teises maneeris: oli liikuvust ja tunglevust, kõlalist mitmekesisust (eriti viiulil), tõusud olid hästi ette valmistatud. Ansambliline koostöö oli hea. Need kolm sonaati järjest mängituna moodustavad küpse kunstniku kava. On hinnatav, et Sitkovetsky valdab neid kõiki peast, aga loodan, et kunagi, kui ta on õpingud lõpetanud ja iseseisvunud, on nende esitus kaalukam, areneb arusaam artistlikkusest ja sellega seotud komponendist – lavale sobivast riietusest. Kontsert aga jätkus tõusvas joones: Sarasate „Mustlasviisid” kõlasid tundlik-igatsevatest meeleoludest virtuoosselt tulisteni, nii nagu seda kontserti lavadelt harva kuulda saab. Sitkovetsky puhul pääses siin esile see oluline komponent, millest ta aeg-ajalt juba aimu oli andnud – musikaalsus. 

Sitkovetsky duo esituses sai terve õhtu jooksul nautida piano mängu. Forte pool jäi kohati visuaalseks. Selles nähtuses võib otsida põhjusi mängijates, aga ka kunagi Põhjamaade parima akustikaga kontserdisaaliks tituleeritud ruumi kõlas. Nimelt said viimase remondi käigus rõdude põrandad vana, pisut nagiseva parketi asemel paarsada ruutmeetrit vaipkatet. Materjal kas peegeldab või summutab heli, maailmas pööratakse nendele küsimustele  tähelepanu. Üks parema akustikaga saale üldse, Moskva kontservatooriumi väike saal sai hiljuti tagasi oma algse näo: remondi käigus vahetati massiivsed pehmed toolid algupärase kujuga puutoolide vastu. Pillimängijad rõõmustasid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming