Külalisesineja metsasarvega

Nele-Eva Steinfeld

Tallinna Kammerorkester, solist Jukka Harju (metsasarv, Soome), dirigent Juha Kangas (Soome). Kavas Joseph Haydni Sümfoonia nr 89 F-duur ja Metsasarvekontsert D-duur, Wolfgang Amadeus Mozarti Metsasarvekontsert D-duur ja Sümfoonia nr 40 g-moll. 19. II Mustpeade majas.  Siinses muusikaelus juhtub harva, et orkestri ees soleerib puhkpillisolist. Enamasti on lavad vallutanud klaveri- ja viiulikontserte esitavad artistid, puhkpille õnnestub hooaja vältel kuulata ehk korra-paar, mõnd isegi üle mitme aasta. Austrias tegutsenud muusikakriitiku Eduard Hanslicki sõnul olid aga metsasarvekontserdid XVIII sajandi Viinis äärmiselt populaarsed tänu omaaegsetele virtuoosidele nagu Giovanni Punto ja Joseph Ignaz Leutgeb,  mistõttu metsasarvele kirjutati samapalju kontserte kui keel- ja klahvpillidele.

Mozart ja arvatavasti ka Haydn kirjutasid oma metsasarvekontserdid just Ignaz Leutgebi silmas pidades. Mõlema helilooja kontserdid on tänaseni metsasarvemängijate repertuaari nurgakiviks ning nende kõrgetasemeline esitus nõuab korralikku tehnilist ja muusikalist baasi. Sel kontserdil soleeris Jukka Harju (1975), kes on saanud õpetust nii Kalervo Kulmala käe  all Sibeliuse akadeemias kui Roland Bergeri juures Viinis ning võitnud mitmeid konkursse. Mitmekülgselt andekana on tal lisaks muusikukutsele filmirežissööri kõrgharidus ja ta on tegutsenud ka heliloojana. Jukka Harju puhul hakkab esmalt silma intelligentne ja tagasihoidlik, ent mitmekülgne mängustiil, mis välistab vajaduse lavaliste efektide-afektide järele. Ta pole pelk virtuoos, kes lööb oma sära ja pillivaldamisega publiku  pahviks, vaid muusik, kel olemas kõik vajalik teose sisuliseks mõtestamiseks. Tema esitatud kujundid, olgu üksik pikk noot või mõni rütmimudel, sunnivad tähelepanelikult kuulama ning avaldavad oma täieliku sisu ja tausta alles pärast kontserti toimunu üle järele mõteldes. Kuigi Mozarti kontserdiga võrreldes möödus Haydni Metsasarvekontsert D-duur ehk mõneti lavalise sisseelamise tähe all, oli seal siiski palju õnnestunud ideid. 

Tähelepanuväärsed on Harju ilus ja inimlikult soe pillitoon ning lihtsa ja loogilise liikumisega muusikalised fraasid. Huvitavaid nüansse multifoonide näol pakkus solist kontserdi kadentsis, muutes mõned noodid laulmise abil mitmehäälseks. Õhtu suurimaks õnnestumiseks oli aga Mozarti kaheosaline Metsasarvekontsert nr 1 D-duur, mis numeratsioonile vaatamata valmis tõenäoliselt tema neljast metsasarvekontserdist viimasena, lõplikult  alles pärast Mozarti surma ja arvatavalt Franz Xaver Süssmayri kaasabil. Jukka Harju realiseeris teose ideid haaravalt ning solistipartii rütmiline nõtkus ja fraaside loomulik liikuvus nakatasid ka orkestri, nii et ettekanne kujunes voolavaks tervikuks. Mozarti ja Haydni sümfooniates võis osa saada orkestrantide aktiivsest musitseerimisest ja heal tasemel väljatöötatud kõlalisest puhtusest, mis on TKO puhul üpris tavaline  ja muidugi väga positiivne tunnus. Dirigendi tõlgendus sümfooniatele oli sügavalt isiklik ja tugevalt emotsionaalne. Ükski Haydni kõlaefekt ega Mozarti idee ei jäänud alla joonimata nagu ka kõik rõhulised taktiosad, mis omandasid dirigendi pingelises kehakeeles erilise tähenduse ja muutusid kohati tantsulisekski. Kontsert lõpetati Mozarti ühe kuulsaima sümfooniaga g-moll, mis tõi äratundmisrõõmu eriti noorematele kontserdikülastajatele, keda  oli saalis lisaks metsasarvemängijatele rõõmustavalt palju.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming