Üks muusikarõõmus festivaliõhtu

Virve Normet

Festival ?Tubin ja tema aeg?: HELSINGI LINNAORKESTER LEIF SEGERSTAMI dirigeerimisel Estonias 3. VI.

Lausa loendamatu hulk värvikirevust Estonia kontserdisaali lilleseades oli kui häälestus üheks kõige muusikarõõmsamaks kontserdiks Tubina festivali sümfooniliste tipphetkede reas. Tulid ju sel õhtul ettekandele Einojuhani Rautavaara ?Cantus Arcticus? metsalindudele ja sümfooniaorkestrile, Jean Sibeliuse VII sümfoonia, Eduard Tubina Teine, ?Legendaarne? sümfoonia ja lisapalaks kõlas uhke ?Alla Marcia? Sibeliuse ?Karjala-süidist?.

Kuuenda dirigendina sellel sümfooniliseks paraadiks kutsutud festivalil domineeris maestro Leif Segerstam üsna mitmeti. Teda ennastki võib legendaarseks muusikuks lugeda, sest tema eel ja järel käib Põhjamaade ühe parema ja mitmekülgsema ooperi- ning kontsertdirigendi kuulsus ja lausa parima dirigendi-lehestlugeja maine, keda terve Euroopa teab appi hüüda, kui mõni dirigent viimasel hetkel rivist välja langeb. Siis tulebki koheva täishabemega Segerstam nagu Põhjala Metsavana ja juhatab ära prima vista niihästi suvalise ooperi, sümfoonia kui lausa ?ahjusooja? uudisteose.

Leif Segerstam tuli Tallinna oma Helsingi Linnaorkestriga, mille peadirigent ta on aastast 1995. See on hea orkester. Isegi väga hea, mingi omalaadse peene kõlakultuuriga. Ei oskagi öelda, tuleneb see keelpillide tooni kvaliteedist, puupillide tasakaalustatud sulavusest, vase tooni ilust ja mahedusest isegi suurimas fortissimo?s. Ühesõnaga, Segerstami ?instrument?, millega mängida, on tasemel ja täiesti meistrile ?käe järgi?.

Kõik kolm suurteost sel õhtul vääriksid väikest lisateavet, et mõista nende lummavat mõju kuulajatele. Rautavaara ?Cantus Arcticus? (1974) toob orkestrisse sulanduvalt linnulaulud helilindilt. Teos on ülimalt poeetiline ja 1970. aastate üsna tüüpilises helikeeles, mis praegu kõlab tuttavlikult klassikalisena. Segerstam valitseb seda loodusepoeesiat mingi kuningliku üleolekuga, mitte niivõrd sellesse tundeliselt sisse elades, kuivõrd helimaalinguid voolides. See muusika on rõõmuks ja nautimiseks ning sellisena see publikule ka meeldis!

Sibeliuse VII sümfoonia on üheosaline teos, milles justkui kolm osa on kokku kirjutatud üheks temaatiliselt seotud tervikuks. Paremini kui helilooja ise on võimatu seda iseloomustada: ?Elurõõm ja elujõud koos kirglike vahelõikudega?. Nii ongi. Ja ometi oli selles veel midagi: see on vaevu tajutav ?oli kord?-tunne, mis ikka pisut haiget teeb, tuletades meelde, et kõik kaunis on nii kaduv.

Tubina II sümfoonia pole legendaarne mitte ainult pealkirja, vaid ka oma iseseisva elukäigu poolest. Esiettekanne oli aastal 1938, mille järel ei pandud partituuri kalevi alla, vaid esitati veel viiel korral! Sõjajärgses Eestis dirigeeris Neeme Järvi seda aastal 1968 ja sümfoonia vapustas eriti tollast noorte muusikute põlvkonda. Rootsis Stockholmis aga mängiti seda alles 1984, kaks aastat pärast helilooja surma.

Ja taas on raske leida õigemaid sõnu, kui on öelnud tollane muusikakriitik P.-A. Hellquist: ?Arvasin, et tema varased, meile tundmatud sümfooniad kuuluvad veel geeniuse eelajajärku. Nüüd kanti ette meile tundmatu II sümfoonia. ?okk oli täielik. Nutsin kõigi nähes oma toolil, kuulates seda originaalset, kuid eelkõige vormitäiuslikku ja ennekuulmatult pingelist muusikat.?

Tookord dirigeeris Stockholmis Neeme Järvi. Meie kuulajate muusikalises mälus on aga senini ületamatud interpreteeringud Peeter Liljelt, mille (nüüd traagiliseks kujunenud) võrdlusega peab iga järgmine dirigent enese teadmata ja paratamatult võistlema. Tubina uurijate ja hindajate arvates tabas Lilje ära just selle sümfoonia pisut kaemuslikud-visioonitundelised alatoonid, ajakaugusse vaatava ?legendaarse?, ja leidis peaaegu müstilispeeni tämbri- ja tundenüansse.

Segerstami interpretatsioon on tugevalt realistlikum, igati meie aegruumis, tugeva sisepingega ja kantud suurepärasest tervikutundest. Orkester saab oma toonikvaliteeti ilmutada kaunitel piano-kohtadel ja üldvaldavat kõlakultuuri fortissimo?s, mis lummab kuulajaid suurte helimassiividega. Teose ettekandest kujunes triumf ja publik tänas lõppematu kiidutormiga nii orkestrit kui imelist majesteetlikku dirigenti.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming