Kriitikakunst – Kriitik on kunsti hoidja

Marju Riisikamp

Ajalugu on pidevas muutumises. Peale globaalsete nihete ühiskonnaelus muutub ka inimeste suhestumine kunsti. Ikka ja jälle nendime tänapäeval, kuivõrd kiiresti teiseneb religiooni, teaduse ja kunstide kontseptuaalne külg. Filosoofiadoktor Esa Saarise sõnul oli teaduse algne mõte ühendada inimene maailmaga. Tänapäeval on toimunud eri valdkondade ja distsipliinide totaalne institutsionaliseerumine, tulemuseks üsnagi ühekülgne ja elukauge ettekujutus maailmast ja oma osast seal.

Mõningane institutsionaliseerumine on minu arvates tabanud ka süvamuusikat. Eesti muusikaelus kõrgetasemelisi esinejaid ju on, samuti neid, kes oskavad kontserdimuljeid kajastada. Iga kirjutaja oma arvamus, filosoofiline hoiak, esteetilised väärtused kujunevad teatavasti järk-järgult, pärast pikka enesetunnetuse teed, ning paratamatult on igal kriitikul oma eelistused, nii muusikastiilide kui ka esitajate osas. Teisal ütleb Saarinen nõnda: mis tahes õppeaine võib olla sütikuks oma kriitikameele ja vaistu arendamisel, tundlikkuse arendamisel näha olulist. Mis on muusikas praegusel ajal oluline? Trafaretne vastus kõlab, et see on iga inimese puhul erinev, sest on ju muusika väärtusest rääkiminegi puhas nonsense; muusika tekib ju olematusest ja kaob olematusse, pealegi on muusikas kõik subjektiivne ning pole inimest, kes saaks selle kohta anda adekvaatse hinnangu. Ühele meeldib üks, teisele teine, kõik on ju maitse asi. Tõsi ta ju on, ent seda laadi mugav mõttekäik võib viia igasuguse edasiviiva muusikakriitika ummikusse.

Renessansi ja baroki ajal oli esteetika ja kunstimaitse kõrgklasside vaimuelu tähtsaim teema. Esituse emotsionaalne element oli tähtsuse hierarhias esikohal. XVIII sajandi algupoolel muusikaringkondades levinud saksakeelne väljend mit Beurteilung väärtustas esitaja valikuid ja hinnangut. Valikud puudutasid praktilist musitseerimist, kuid ka üldsuse teavitamist. Muusikamaitse kujundasid rohked traktaadid muusika maagilisest mõjuvõimust, muusikast kui universaalteadusest. Heliloojad jagasid juhiseid, kuidas nende loomingut paremini mõista ja edasi anda, ning esteetilised nõudmised esitajale ja heliloojale (sageli ühes isikus) olid ülikõrged. Muusikalise kujundi retooriline selgus ja tundevärving olid tähtsaimad parameetrid. Eetika, esteetika, maitse üle vaieldi ja see tekitas sootsiumis elava diskussiooni.

Muusikasündmusi saab arvustada mitmel viisil. Nimetan siinkohal kaht võimalust: kas lähtuvalt muusikateosest või interpretatsioonist. Muusikateoreetikud eelistavad rääkida teosest, selle vormistruktuurist ja kompositsioonivõtetest, analüüsida ja kõrvutada, jättes seejuures delikaatselt esitaja tähelepanu alt välja. Kuid, lubage kinnitada – ilma esitajata pole muusikateost olemas. Ka olen kuulnud tihti arvamust, et interpreet ja kriitik ühes isikus ei saa olla efektiivne, sest pole ju ilus oma kolleegide tegemiste kohta sõna võtta. Kaldutakse arvama, et mida muud saab siis meie väikese Eesti interpreetide (eriti sama pilli valdajate) vahel olla kui karm konkurents. Ometi on siiski ka esitusel kindlad kvaliteedid ja esteetilised piirid, mida vaid tegevinterpreet suudab kogeda ning on pädev tõeselt hindama. Ja veel, olen kindel, et intelligentne lugeja tunnetab alati, kus on tahetud kedagi haipida, kus on tahetud solvata ja kus on tegemist ülesehitava kriitikaga. Kriitik on kunsti hoidja ja hooldaja, kultuurielu sotsiaaltöötaja, kui nii võib öelda, ning tema vastutus ühiskonna ees on suur.

Saksa viiuldaja Christian Tetzlaff väidab, et kommunikatiivne element on klassikalise muusika kontsertidelt kadumas. Praegu on prioriteet karjäär ja edu, konkursivõit, vaadake-mind-mentaliteet või siis soov olla tegija, s.t kõrgel kohal kultuuriavalikkuses – kõik see varjutavat tema sõnul eheda kontserdielamuse. Muusika olemuslikud väärtused kahanevad, kui lavale astub eneseimetleja ning tõelist kunsti on ilmvõimatu seostada enese positsioneerimise vajadusega. Ent kontserdi situatsiooni annab interpreedile võimalus end avada, publikuga siiralt suhelda. Tetzlaff kinnitab, et tundlikkus, võib-olla isegi haavatavus on muusika vahendajale ülimalt vajalik.

Kuivõrd on interpreedil olnud võimalust end harida ja laval proovile panna, oma loometeel ise sihte seada, sõltumatult valikuid teha, erineb paraku vägagi. Mugavuse ja n-ö seljataguse kindlustamisega kaasneb tihti keskpärasus. Enesega rahulolu ja pideva enesearendamise vastu huvi puudumine on aga hukutav. Teame kõik, kui suur kuristik lahutab tippmuusikuid keskpärastest hakkamasaajatest.

Miks siis interpretatsioonikriitika pole Eestis enam in? Ülikoolilinnas Jyväskyläs aastaid tagasi plaadipoodi külastades pidin tõdema, et klassikalise muusika osakond puudub seal sootuks. Poeomaniku vastus minu järelepärimisele oli, et keegi ju ei osta enam klassikat! See pani mõtlema ja küsima, mis võiks olla kõige selle taga. Kas klassikalise muusika tõlgendamise kunst on jäänud lahjaks? Kas tehniline perfektsionism ja arvamus, et vigadeta sujuv, omapoolse emotsionaalse suhestumiseta noodimaterjali edastamine ongi tõeline interpretatsioon, on vildakas?

Paljud meist mäletavad, kuidas kunagi nõukogude ajal klassikalise muusika õhtuil oli lausa tabu lisada esitatava kohta selgitavaid kommentaare. Need, kes seda julgesid, said halvustava märkuse osaliseks: kas muusikast ei piisa, kas sa ei tunne end piisavalt hea interpreedina, et pead seletama hakkama? Nüüdseks on kontserdielus lausa norm kasutada interdistsiplinaarseid vahendeid. Minu arvates on see positiivne muutus, sest lõhub barjääri nn asjasse pühendatute ja publiku vahel.

Praegu on muusikaelus kindel koht vabal improvisatsioonil, samuti eelnenud muusikastiilide interpretatsioonil. Need kaks suundumust on vägagi sarnased, andes tõlgendajale suure vabaduse teha uute avastuste, teadmiste ja tunnetuse põhjal isikupärane valik. Muusika kreatiivne pool avaneb uurimise käigus ning sünnitab esitaja spontaanse imaginatsiooni. Ajalooteadlikkus avardab esituskunsti, samuti oskus näha teost eelkõige järjepideva esituskunsti tulemina, mitte abstraktse muusikadokumendina. Nooditekstitruudus on tänapäevaks minetanud oma hegemoonia, sest n-ö autentsuse asemel vajame just nimelt emotsiooni.

Viiuldaja Christian Tetzlaff märgib, et elame hirmu ja usaldamatuse kultuuris, ning kutsub muusikarahvast üles kasutama ära kontserdisituatsiooni, mis lubab suhelda spontaanselt. Muusika on väli, mis on kõigile avatud. Muusikul peaks olema, mida publikule öelda, veelgi enam, ta peaks tahtma suhelda. Muusik ei peaks pakkuma üksnes meelelahutust (kuigi hea meelelahutus on alati omal kohal), vaid tal peaks olema tungiv vajadus teha end arusaadavaks emotsioonide tasandil. Tetzlaffi sõnul on meie kaasajal palju edukaid muusikuid, kes astuvad kõigutamatu (lausa võiduka) ilmega lavale. Neil on vaadake-mind-hoiak, mis on küll kahjuks viimane, mida igasuguse eheda emotsiooni edasiandmiseks vaja.

Aga kuidas siis mõjutada kuulajat emotsionaalselt, kui muusiku käsitööoskus ja ettevalmistus pole pahatihti piisav? Või pole vaevutud end kurssi viima kättesaadava informatsiooniga, mida eeldab ühe või teise ajastu muusika interpretatsioon? Muusikateose isikupärane tunnetamine, vitaalne edasiandmine nõuab intellektuaalset küpsust, tervikutunnet, mis viib vastavusse suure plaani ja pisidetailid. Interpreedil tuleks esmase ülesandena luua oma kord, oma kosmos. Kõike seda võiks muusikaarvustaja aduda ja selle kirjasõnas jäädvustada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar