Kõrvutusest koorub kõrvukus

Jaanus Kann, muusikaõpetaja ja koorijuht

Eesti muusika päevade „Koorumine”: uue koorimuusika kontsert 31. III Mustpeade majas. Vana kombe kohaselt tähistati esimest ülestõusmispüha värvirohkelt, nauditi ohtralt äsja munetut ning võeti sõbralikult mõõtu, kelle koor on tugevam. Tabav „koorumine” oli vaid üks Mustpeade majas toimunud Eesti muusika päevade ametliku eelkontserdi kalambuuritsema sundivatest märksõnadest lisaks „soojendusele” ja „kõrvutusele”. Ühele sõnale või väljendile tuginev kontseptuaalsus, mis „Ilmapuu” laulupeost alates on järjest enam aidanud kooridel siduda oma väikevormidest koosnevaid kavu tervikuks, mõjub kontserdikuulutusel alati kutsuvamalt kui lihtsalt teade ürituse toimumise kohta. Kui aga üles astuvad esinejad, kes oma sagedaste konkursivõitude tõttu tutvustamist ei vaja, ja kui plaanitakse kümmekond esiettekannet, on see juba piisavalt apetiitne. Siia kirssidena veel kolme rammusa märksõna lisamine kipub torti laiaks vajutama ning nüüdismuusikaskeptikul võib tekkida hoopis sarkastiline seos mõne nüüdisheliloojaga, kellel kõik noodid alati korraga kõlavad. Just liialdamist kartsingi kontserdile minnes kõige rohkem – eelaimasin kooriminiatuure, millest igaühte on kokku pandud nii palju „innovaatilisi” kompositsioonitehnilisi võtteid kui võimalik: kõnekoorid, vilistamised, sosistamised, glissando’d, häälemängud, dissonantsid, klastrid, kehapillid, Orffi instrumendid ning improvisatsioonidest tekkinud „kõlapilved”. Mõne üksiku erandiga (nt Toomas Rulli laulupeolik „Meie laul”) kõlaski kõikides uudisteostes vähemalt üks eelnimetatuist. Õnneks siiski mitte kõik korraga – kuigi muusikateose kvaliteedi hindamisel on olulisimaks aspektiks peetud läbikomponeeritust, näib korduste vältimiseks iga paari takti tagant uue materjali sissetoomine pigem läbimõtlematusena.

Lihtsus või keerukus ei ole muusikas kvaliteet omaette, küll aga põhjendatus. On hea, kui muusikateos tekitab küsimusi, nii et kuulaja vastuse üle arutlema jääb. Paraku esines kontserdil rohkem küsitavusi kui küsimusi. Näiteks pikk kõneldav lõik, misjärel lastekoor on sunnitud kasutama heliharki (Liis Viira, „Ei ole mina su raadio”), vokaalansambli ja puhkpillikvarteti kooslus, mis teeb sõnade kasutamise üsna mõttetuks (Raul Sööt, „Riimuvad read” – iroonia?) või Age Veeroosi („Ei ole ulmi”) mingis mõttes vastuoluline taotlus „mitte pöörata liigselt tähelepanu muusikalt tekstile”, selleks et „näidata keele foneetilisi iseärasusi”. Suurimaks küsitavuseks jääb siiski eklektilisus: mida rohkem on ühes teoses eri vokaalvõtteid ja mida rohkem on akordides noote, seda rohkem nõuab aega selle tehniline õppimine ning seda vähem jääb aega sisuliseks tööks. Tulemuseks on efektse ja värvikirevana mõeldud laul, mille peamiseks väärtuseks jääbki ainult taotlus. Koored võib ju sigrimigriliseks teha, aga tark oleks muna enne ära keeta.

Eriti ohtlik on „innovatsioonide” kuhjamine laste ja noorte kollektiivide puhul: paljud lauljad vahelduvad väga sageli, mistõttu pole kooril piisavalt „vokaalset raudvara”, kelle oskustele vähem kogenud saaksid toetuda. Kõige kurvem näide oligi kontserdil esinenud Miina Härma gümnaasiumi segakoor: hoolimata kollektiivi muljetavaldavast võimekusest oma kategoorias ning arvukatel konkurssidel keerulise repertuaariga rinda pistnud Kadri Leppoja kogemuste pagasist, tuleb siiski tunnistada, et kui amatöörkooril peaks mingil põhjusel kasvõi üks lüli kas nõrgaks jääma või sootuks puuduma, võib kõik kokku variseda ning publikuni ei jõua mitte hingestatud ja mõtestatud muusika ega rõõm ja uhkus esitatava üle, vaid ebakindlus ja hirm loo katkemise ees.

Tundub, et nüüdiskoorimuusika kirjutamise ja esitamise kõige suurem komistuskivi ongi võimetekohasus. Selleks, et laulda dissonantse, klastreid ja muid ebamugavusi, peavad lauljate vokaalsed võimed olema tasemel, kus nooditekst ei mõjuta koori üldist kõla ega takista fraaside voolavust. Seepärast on mõistetav, miks suurem osa uuest koorimuusikast kirjutatakse professionaalsetele kollektiividele mõeldes ja arvestades peamiselt ainult helilooja fantaasiat. Või siis teevad seda koorijuhid, kes oma amatöörlauljate oskusi silmas pidades ja harmooniatundide konspektilt tolmu pühkides kunstilise hädapäraga publiku maitsemeelt ei arenda.

Arvestades, et kavast puudusid Pärt Uusbergi ja Piret Ripsi teosed, kuigi nad on viimastel aastatel enim hobikooridele suupärast muusikat loonud, võib arvata, et koorumiskontserdi eesmärk oli pakkuda hariv kogemus neile, kes seni ei ole koorile palju kirjutanud. Sel juhul tuleb ettevõtmist igati tunnustada, iseasi, kas kõik katsetatu alati proovisaalist välja peab kostuma.

Kindlasti väärivad taasesitamist Timo Steineri „Meloodia, mis leebelt hõljub üle magajate …” (mitte just kõige lastepärasem, kuid armas ja arendav laul, mis oleks ilmselt kõlanud paremini poistekoori esituses, nagu algselt mõeldud), Mariliis Valkoneni „Sinu südames” (eeskujulik näide, kuidas saavutada lühikesest äiutavast meloodiajupist ja ühest tavatust detailist – tertsi ulatuses vibraato, mis küll veel ideaalselt ei õnnestunud – nii teksti ja muusika kui ka „traditsioonilise” ja „uuendusliku” koorilaulu tasakaal) ning Olav Ehala „Natuke valus”, mille iseloomustamiseks võib kasutada mitmeid positiivseid sõnu, välja arvatud ehalalik. Viimased kaks esitas Tartu ülikooli akadeemiline naiskoor Triin Kochi juhatusel. Nende kogu kava oli tehniliselt, intonatsiooniliselt ja interpretatsiooniliselt kuulduist kõige viimistletum ning näitas, et klastridki võivad kõlada meeldivalt, kui ainult taibata need balansseerida ja häälestada, ning et muusika mõjub kaasahaaravamalt, kui koorijuht leiab lisaks nootide õpetamisele aja ka nootidevahelisus lahti mõtestada.

Kui püüda toime tulla kolmest märksõnast koosneva kontseptsiooniga, võiks kontserdi kui terviku allteksti sõnastada järgnevalt: selleks et heliloojad ei jääks lihtsalt omaette hauduma, samal ajal kui koorid külmalt kaagutavad, on vaja väga põhjalikult ette võtta autori ja esineja kõrvutamine. Koorile kirjutav helilooja peab arvestama koorilaulu spetsiifikaga ning mõistma, et mida läbikomponeeritum on teos, seda vähem jääb kooril aega teose mõtestamiseks. Uut laulu esitlev koor peab aga võtma vastutuse muusikaloo ees ja planeerima proovidesse lisaaja teose laagerdumiseks.

Kui autor ja esineja üksteist kuulama ei õpi ja mõtetes kõrvuti ei ole, mööduvad ka edasised nüüdismuusika kontserdid „kõrvutuse” märksõna all – sel juhul aga juba hoopis olematu kuulajaskonna tähenduses. Sellest oleks kahju, sest, nagu vihjas ka külastatud kontsert, fantaasiarohkeid ja sisukaid komponiste ning võimekaid koore on meil palju. Ning potentsiaal lubaks neil püüelda kunagi tasemeni, mis vääriks seesuguse kontserdi lülitamist Eesti muusika päevade põhi-, mitte enam soojendusprogrammi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming