Kooriloomingu olevik

Tärkavad kooriheliloojad pole orienteeritud millegi uue otsimisele, vaid pigem ürgse kultuuri meenutamisele ning selle esilekutsumisele.

RIHO ESKO MAIMETS

Tärkava koorihelilooja programmi „Sahtlist saali“ galakontsert 27. V Eesti Rahva Muuseumis. Kavas 15 helilooja 21 teost. Programmi esitati kokku üle 100 koorilaulu.

Looming paneb inimese mõtisklema nii enda kui ka ümbritseva üle. See eristabki loomingut muust: looming kipub olema pigem küsimuste, mitte kindlate väidete pärusmaa. Tärkava helilooja programm „Sahtlist saali“ tekitas palju küsimusi, kuid selle kaudu sai heita pilgu eesti koorimuusika olevikku, ehk ka lähitulevikku. Silmas peeti heliloojaid, kes ei ole (veel) kompositsioonialase kõrgharidusega. Tegemist oli unikaalse üritusega, kuna tavaliselt huvitume ju ennast tõestanud meistrite loomingust. Eestis aga saadakse aru, et järelkasvuta ei ole edaspidise arengu lootust ega ole suuremat mõtet ka praegu toimuval.

Kontserdil kõlanud muusika oli küll mitmekesine, aga üldmulje kujundamine ei osutunud sugugi raskeks. Nii kontserdipaiga mastaapsus kui ka kuulajaskonna rohkearvulisus tõestavad, et praeguses, Euroopa Liidu eesistujana alustavas Eestis läheb koorimuusika inimestele väga korda. Ka esinejaid ei olnud sugugi vähe. Laval oli kolm kõrgetasemelist Tartu koori: Triin Kochi juhatatavad Tartu Ülikooli Kammerkoor ja TÜ Akadeemiline Naiskoor ning Tartu Akadeemiline Meeskoor, mille dirigent on Kuno Kerge.

Usun, et kellegi kulm ei tõuse, kui väidetakse, et eestlasele on omane maalähedus ning nostalgia. Seda võis kuulda kontserdil kõlanud uudisteostes, mis kõik on lüürilised ja põhinevad enamasti kas rahvusromantilisel või pastoraalsel ainesel. Imestan, et 21 esitatava teose hulka polnud valitud ühtki vaimulikku teost – seda enam et Eesti armastatumatel heliloojatel (Kreek, Pärt, Sink jt) leidub palju sakraalmuusikat. Tärkavad heliloojad paigutuvad üsna selgelt Eesti koori­traditsiooni konteksti: Tormise, Ester Mägi, Ernesaksa ja isegi Türnpu mõjutusi oli kuulda enamikus teostes. Mitmes teoses peegeldus üsna tajutavalt koorimuusikailmas viimasel kahekümnel aastal ülipopulaarseks saanud USA helilooja Eric Whitacre’i muusika, mis on üles ehitatud popmuusikale iseloomulikule laskuvale harmooniale, klasterakordidele ja sageli meditatiivse seisundi tekitamisele. Muide, mulle ei meenu ükski teos, kust leiaks melodraamat, ootamatuid žeste või huumorit. Ka teoste tekstivaliku juured olid tugevalt eesti luuleklassikas. See kõik tõestab, et tärkavad heliloojad pole orienteeritud millegi uue otsimisele, vaid pigem ürgse kultuuri meenutamisele ning selle esilekutsumisele. Kontserdil kõlanud muusika oli enamasti kaine, kergelt melanhoolne ja igatsev. Tunnetasin selles teatavat siirust, mida tänapäeva professionaalsete „karjääriheliloojate“ muusikast on tihti raskem leida.

Kontserdi peakangelasteks osutusid esitajad, dirigendid ja korraldusmeeskond. Ei ole ju enesestmõistetav, et noorte ja ennast veel mitte tõestanud heliloojate vastu näidatakse üles nii suurt huvi ja heasoovlikkust. 21 uudisteose omandamine ei ole lihtne ka kõige vilunumatele kollektiividele ning veel raskem on neid esitada järjest.

Helilooja Riho Esko Maimets oli programmi „Sahtlist saali“ žürii liige.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming