Kontsert Viini hinguses

Niina Murdvee

Tallinna Filharmoonia hooaja lõppkontsert: Tallinna Kammerorkester ja solist-dirigent Jaakko Kuusisto 12. V Mustpeade maja Valges saalis. Tallinna Kammerorkester ja Jaakko Kuusisto panid toreda punkti orkestri hooajale. Kuusisto, kes on TKO ees seisnud solisti ja dirigendina ka eelmistel aastatel, on vaieldamatult mitmekülgne ja põnev muusik. Saanud hariduse Sibeliuse akadeemias, võitnud viiuldajana auhinnalisi kohti kaalukatel rahvusvahelistel konkurssidel, on ta dirigendinagi jõudnud mitmete orkestrite ette Euroopas, Ameerikas ja Austraalias. Samuti teatakse teda kui arvestatavat heliloojat, kes on kirjutanud muusikat viiulipaladest filmimuusika ja ooperiteni. Äsjane kontsert võinuks kanda lisapealkirja „Kontsert Viini hinguses”. Esimeses pooles kõlanud Joseph Haydni viiulikontsert C-duur Hob VII a:1 on kirjutatud Viini lähedal Eisenstadtis 1760. aastatel („Lexikon für Violines” pakub 1761–1765). Teises pooles esitatud Wolfgang Amadeus Mozarti C-duur sümfoonia nr 41 KV 551 ehk „Jupiter-sümfoonia”, nagu teda rohkem teatakse, on kirjutatud Viinis 1778. aastal. Kahe suurema teose vahele jäid sel kontserdil Fritz Kreisleri viis ülipopulaarset pala viiulile ja klaverile, seekord esitatuna orkestriga Jaakko Kuusisto soleerimisel ja ta enda arranžeeringus. Võtta kavasse Haydni viiulikontsert on omamoodi ülesanne: selles kontserdis ei ole kaelamurdvaid passaaže ega efekti taotlevaid lõike, muusika on selge, lihtne ja mõistetav, stiililiselt seisab nagu kahe ajastu vahel. Ega seda suurtel lavadel liiga palju mängita, pigem seostatakse kontserti õppeajal läbitava repertuaariga. Teoses on nii baroki mõju sugemeid (nn suure orkestri vastandamine solistile, läbinisti solisti läbi viidav teine osa orkestri hõreda saatefaktuuri saatel, klavessiini kasutamine orkestris saatepillina jne) kui tulevikku suunduvaid väljendusvahendeid nii orkestratsiooni, teose vormi, meloodiate laiuse, viiuli sõrmlaua- kui ka strihhikasutuse poolest (viimane on ilmselt seotud just tol ajal alanud poognaehituse muutumisega). Kuusisto tõlgitsus oli väljenduslikult vaba, partituur selgelt mõeldud ja läbi viidud. Haydni kontsert võimaldab küllalt suuri kõlaja tämbrikontraste nn pitsilise poognatehnika taustal. Ja seda Kuusisto ka kasutas. Võimaluse kujundada meloodiliselt ja tundeliselt kontserdi teine osa asendas solist pigem kõneleva, fragmentaarse fraseerimisega. Baroki mõjusid kontserdis toonitas Kuusisto maitsekate lisakaunistustega, mis oli teatavasti küllalt iseloomulik itaalia stiilis kirjutatud kontserdile, selles see Haydni kontsert kaudselt ongi. Ning muidugi ei saa kuidagi mööda minna orkestri tundlikust partnerlusest kontsertmeister Harry Traksmanni juhtimisel. Ansambel solistiga oli täiuslik. Kavalehel oli kirjas ka pill, millel Kuusisto mängib: 1702. aastal Matteo Goffrilleri (keda peetakse Veneetsia pillimeistrite koolkonna rajajaks) valmistatud viiul kõlas suurepäraselt ja nüansirikkalt nii saali viimastesse ridadesse kui rõdule.

Haydni viiulikontserdile järgnenud Kreisleri palad „Armurõõm” („Liebesfreud”), „Armupiin” („Liebesleid”) ja „Ilus Rosmariin” („Schön Rosmarin”) (kirjutatud 1896–1900) on kõik sisuliselt valsid; vähe hilisem, 1910. aastal loodud „Viini kapriisi” („Caprice Viennois”) pealkirjas on juba vihje Viinile, sellele hõrgule kõrgseltskonna elutunnetusele. Samasse kategooriasse kuulub ka pala „Sünkoobid” („Synkopation”), peegeldades Viini kohvikutes ja kabareedes kõlanud tantsuviiside maailma. Nii et läbinisti stiilne viinilik kava. Seetõttu üllatas mõnevõrra I poole lõpuks lisapalana mängitud Tihhon Hrennikovi laulu „Õhtud Moskva lähistel” töötlus. Kreisleri palade võtmine tsüklina kavasse eeldab salongliku stiili head tundmist ja esitusoskust. Ja selles kavas tervikuna olid need vägagi omal kohal. Suurepäraste orkestriseadetega palad olid esitatud elegantses stiilis, maitsekalt ja võluvalt, üks peenemalt kui teine.

Suur rõõm on juba mitmendat kontserti järjest näha laval hea suurusega kammerorkestrit. Üheksateist keelpillimängijat, kellele vajadusel lisanduvad lisajõud ning vastavalt partituurile ka puhkpillid, on teadaolevalt optimaalne koosseis, mis tagab hea mängu juures nii kõlalise kompaktsuse kui ka faktuurilise sõreduse. Niisuguses koosseisus on iga mängija panus suure tähtsusega ning kui dirigent suudab aktiveerida panustama oma osa maksimaalse täpsusega, võib tulemus olla suurepärane. Nii sel kontserdil oligi. Kui nüüd rääkida kontserdi teisest poolest, Mozarti sümfooniast, siis eelkõige tahan öelda, et dirigent Kuusisto oli teinud orkestriga suurepärase töö – orkester mängis lihtsalt hästi! Kõik faktuurid olid kuulajaile selged, muusikaline sõnum arusaadavalt ja hingestatult edastatud. Mozarti sümfoonia oli ellu äratatud kogu oma suursugususes ja peenuses.

Tallinna Filharmoonia hooaja lõppkontsert pakkus suurt kuulamisrõõmu. Jääb vaid soovida kammerorkestrile edukat ja põnevat järgmist hooaega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming