Kontsert kui preemia, ka publikule

Tõnu Reimann

Heino Elleri nimelise viiuldajate konkursi preemiakontsert: Mari ja Mihkel Poll 4. IX Mederi saalis. Mulle meeldib kontsertidel käia – näed ja kuuled palju huvitavat. On ju põnev jälgida, kuidas loominguline protsess toimib ja miks. Iga saal kõlab ja reageerib muusikale omamoodi, mulje sünnib kohapeal ja tekitab kava ülesehituse,  esituse pingestatuse ja taotluste õnnestumise kaudu ühendava kaare, mis publiku vastuvõtuvõimest olenevalt võib muuta kontserdi sündmuseks.

Reedel Mederi saalis antud kontserdil võis tõdeda, et Mari ja Mihkel Poll on jõudnud sellele tasandile, mis võimaldab segamatult jälgida nende taotluste õnnestumiste rida. Kohe kontserdi alguses haarasid nad publiku kaasa oma Mozarti maailma ja veensid kuulajaid selles,  et laval on võrdsed partnerid ja et Mozarti 1784. aastal kirjutatud B-duur sonaadis toimub midagi väga huvitavat, midagi, mida helilooja oma eelmise 39 sonaadi jooksul ei olnud veel osanud väljendada. Valitud dünaamika sobis saali akustikaga ja toimis hästi ka omavahelistes suhetes. Esituses oli kergust ja liikuvust, harmooniad mängisid omavahel ja polüfoonilinegi kude oli arusaadav. Täiuslikkuse huvides oleks soovinud pianistilt  kohati pisut rafineeritumat (kaetumat) kõla – ansamblimängu eripära, millega oskavad arvestada näiteks Ivari Ilja ja Peep Lassmann. Brahmsi d-moll sonaat andis kuulajatele aimdust interpreetide uuest energiast. See romantiline suurteos esitati kontsertlikus maneeris, olulist materjali käest kätte andes ja kõlatäiust nautides. Kulminatsioonid olid hästi ette valmistatud, eriti äärmistes osades.

Ilus kõlaline värv oli leitud Intermezzo jaoks  – kerge ja pisut salapärane. Tulevikuks: võiks täpsustada teise osa rolli sonaadis kui tervikus; mängitakse siin ju maha üks väga suur draama ja seda Adagio’s. Nende kahe sonaadi esituse järel oleks mõnelegi puhkus ära kulunud, kuid Mari Polli mängu lisandus vaid vabadust. Alfred Schnittke sooloteoses „A Paganini” näitas ta, et kaasaegne nooditekst on talle arusaadav ja omane. Rohkete kõlavärvide kasutamine ja artistlikkus köitis kuulajaid. Tõusvas joones kulgenud kontserdi lõpetas Franz Waxmani „Carmen Fantasie”, ümberkehastumine sellesse temperamentsesse, saatuslikku ja virtuoossesse maailma, mille Mérimée, Bizet, Sarasate ja lõpuks Waxman oma kongeniaalses fantaasias meile on pärandanud, õnnestus ja vallandas kestva aplausi. Publik oli saanud, mida oli oodanud: muusikas olemise rõõmu või veel täpsemalt, võlu. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming