Kontserdipeegel

Leelo Kõlar, Maris Valk-Falk, Ia Remmel

Appassionata „Elagu Beethoven!”: Ralf Taali klaveriõhtu 26. III Estonia kontserdisaalis. Ralf Taal otsustas oma klaveriõhtuga tähistada Ludwig van Beethoveni surmapäeva täpselt õigel ajal – 26. märtsil. Kohal oli Beethoveni surematu muusika, selle väärikas esitaja ja arvukas publik. Vahet oli vaid 186 aastat ja puudusid ainult küünlad. Taal ütleb: „Beethoven on helilooja, kelle muusikas on rohkem positiivset energiat ja elurõõmu kui ühelgi teisel. Lisaks ülituntud ja armastatud sonaatidele, mis on dramaatilisema ja jõulisema väljendusega, olen valinud kavasse ka hoopis harvemini mängitavaid teoseid, mis on erakordselt kaunid ja näitavad Beethovenit lüürilisemast ja õrnemast küljest. Variatsioonides tuleb eriti esile ka helilooja väga hea huumorimeel, mängulisus ja ettearvamatu fantaasialend.” Kava valik ja järjestus oli väga sobiv, jättis kaks kaalukat sonaati kummagi kavapoole lõppu. Alustuseks mängitud „Andante favori” F-duur WoO57 oli heliloojal teatavasti algul kavandatud sonaadi C-duur op. 53 II osaks, kuid asjaolud kujunesid teistsuguseks ja Andante’st sai iseseisev teos, mida see oma nime, täiusliku vormi ja sisukuse poolest kindlasti ka väärib. Esitus oli pehmekõlaline jalutamine erinevailmelistel lüürikaradadel. Ei tea, kas õnnelikult helgem kõlapalett olnuks parem?

Kuulates 24 variatsiooni Righini arieti „Venni amore” teemale D-duur WoO65, ei tekkinud muljet, et variatsioonides oleks kõik võimalused ära kasutatud ja kavalad mõtted välja öeldud. Taal on nii diskreetne! Tundus, et on arenguruumi julgemate karakterilahenduste poole, aga üldmulje oli soliidne. Rondos G-duur op. 51 nr 2 oli Taal otsustanud peateemasse puutuvad pidevad kuueteistkümnendikest koosnevad käigud meloodiamõistest ülekohtuselt välja lülitada. Tulemus sai jupiline. Keskmises osas, kus käikudel on teine tähendus, oli mulje palju orgaanilisem. Üldiselt kippus see kaunis lugu sellisel kujul minutaolise kuulaja kõrvade vahelt ära lendama.

„Suur pateetiline sonaat” (nii nimetas sonaati Beethoven ise ) c-moll op.13, kirjutatud 1797/98, on pateetiline tegelikult vaid I osas Grave. Allegro molto con brio, kus asub sonaadi tõeline pateetiline raskuspunkt. Juba kaalukas sissejuhatus viib kuulaja sügavalt tundeküllasesse maailma. Nii oli see Taalil ka kujundatud ja kulges lennukalt üleva teema kaudu edasi arenedes. Intensiivne ja veenev esitus. Sonaadi järgmistes osades toimuvad juba vähem pateetilised sündmused: II osa Adagio cantabile mängiti vaoshoitult ja voolavalt, sealjuures võinuks tempomärgistuses sõnale „cantabile” pühenduda suurema armastusega. III osa Rondo. Allegro tempovalikute üle on võimalik vaielda: väike annus siia- või sinnapoole otsustab laias laastus kas aktiivsema-energilisema või plastilisema-elegantsema karakteri. Pianist tundus eelistavat tegutsevamat varianti, kusjuures väga õnnestus just keskmine osa.

Sonaadi f-moll op. 57 pealkiri „Appassionata” kuulub kirjastajale ja teos on selle all saavutanud jäädava kuulsuse. Selle muusika on Beethoven kirjutanud oma algava kurtuse perioodil, suures hingelises üksinduses ebaõnnestumiste järel sõpruses ja armastuses … aastatel 1804–1806. Beethoven ise pidas teost teatavasti oma sonaatidest parimaks ja tõepoolest seisab see tema klaveriloomingu keskmes. Klaveri võimaluste virtuoosne käsitlemine on saavutanud siin erakordse kõrgtaseme ja jõu. Sonaat särab oma kujundite varieeritud ja vastandatud registrite kontrastsuse ja vastuoluliste ideede kokkupõrgete tulevärgiga. Tugev sisemine pinge kogu selle orgaanilises tervikus võtab halastamatult oma haardesse nii esitaja kui kuulaja. Me teame, et Beethoven kõrvutas seda sonaadiga d-moll op. 31 nr 2, eriti just meeleolu poolest selle I osaga, kus ta viitab Shakespeare’i poeemile „Torm”. Selle sonaadi torm vaibub pärast esimest osa, „Appassionata’s” aga kestab torm sonaadi lõpuni. Beethoveni „Appassionata’t” on kunstiringkondades selle erilisuse tõttu kõrvutatud Shakespeare’i draamameisterlikkusega, Michelangelo jõulisusega ja Tiziani täiusliku koloriidivalitsemisega. Kõik loetletud rikkalikud ja kaunid epiteedid võib üle kanda ka Ralf Taali selleõhtusele „Appassionata” esitusele, mis oma spontaansuses, nakatavuses ja klaverivaldamises lihtsalt vaimustas. Tundus, et mängija ärkas järsku eriliselt kõrgendatud olekusse ja saavutas üllatavalt erutava helikujundi. I osa Allegro assai kõik neli dramaatilist ühikut (ekspositsioon, töötlus, repriis ja kooda) olid omavahel hästi seostatud ja põnevalt doseeritud kulminatsioonid suure terviku teenistuses. II osa Andante con moto koraalitaoliselt variatsiooniline kontrast moodustas üleva ootuse enne rabavaid septakorde üleminekul III osa Allegro ma non troppo lõputult pulbitsevatele melodiseeritud harmooniakäikudele. Võitlus stiihiliste jõududega suubus uhkelt mehisesse marssi, kus viimased 32 takti hiilgasid oma otsustavas ereduses saatuslike lõppakordideni. Selles esinemises avaldusid läbitud tööprotsessi tulemused, eneseavalduslik kirg, artistlik professionaalne kõrgvorm ja suur enesedistsipliin.

Kas püstitas Taal nüüd selle esitusega oma interpreediteel uue verstaposti, kust ei saa enam tagasi astuda? Ma ei ole Taali sellisena veel kunagi kuulnud ja kuna ta samas ülevas palangus mängis ka lisapalad, tahtnuks, et ta oleks veel edasi mänginud, sest oli ta ju kullasoonele sattunud ja kuulajadki sinna kaasa vedanud! Kontsert sai siiski kahjuks läbi …

Leelo Kõlar


Sergei Rahmaninov 140

Sarja „Jubilate” kontsert Rahmaninovi teostega: duo Jüri Pärg (bariton) ja Toivo Peäske (klaver) ning Tallinna Klaveriduo Nata-Ly Sakkos ja Toivo Peäske 22. III EMTA kammersaalis.

Peagi pärast Oktoobrirevolutsiooni lahkus 1917. aasta lõpus koos perekonnaga Venemaalt ja seejärel Euroopast suur vene helilooja, pianist ja dirigent Sergei Rahmaninov (1873–1943). Ta siirdus elama Ameerika Ühendriikidesse, naastes sealt aeg-ajalt kontsertideks Londonisse, Pariisi ja pikemaks peatuseks Šveitsi, et olla lähemal Venemaale, mis oli talle nüüd suletud. Rahmaninov eitas revolutsiooni, talle arusaamatuks jäänud kaootilist mässu, ega oleks end tundnud vägivaldsetes oludes vabana. Venemaa külades 1913. aasta müstiliseks jäänud süütamised, mille poliitilised tagamaad on ilmselt ebamäärased tänaseni, puudutasid ka Rahmaninovi Ivanovka valdusi Tambovimaal ja sealseid talupoegi.

Rahmaninovi maailmamuusikasse kuuluva hilisromantilise loomingu suurus avaldus väga jõuliselt. Lapsena kogetud olustikku, kirikuelu ja looduse avarat panoraami on tõlgendatud ta loomingu eripärase venelikkusena. Mitmes suurteoses (Teises klaverikontserdis op. 18, 1901, Süidi op. 5 lõpupalas „Helge püha”, kooripoeemis „Kellad” op. 36, 1913 jm) on paljutähendavaks peetud õigeusu kiriku juubeldava kellamängu motiivi kordumist kui sümbolit Rahmaninovi loomingus. Ta enese pianistlik virtuoossus peegeldub ka teoste romantiliste harmooniajärgnevustega klaverifaktuuris. Avameelne tundeelu seda väljendava ainulaadse eepilise meloodikaga pakub aga tänapäeva virtuoosses pianismis puuduvat romantilist tundelisust rohkem ja dünaamilisemalt, kui seda leidub kusagil mujal.

EMTA sarjas „Jubilate!” tähistati kontserdiga Rahmaninovi 140. sünniaastapäeva (ukj 2. aprillil). Ehkki Rahmaninovi muusika on eri aegadel olnud Eestis armastatud kõrvuti Skrjabiniga ja Tšaikovski sümfooniad olid kontsertide kavades mõnikümmend aastat tagasi sagedased, on kontsert üksnes Rahmaninovi teostega üsna harukordne. Tundub, et kõnealune kammerkontsert ongi eesti interpreetide seni ainus austusavaldus Rahmaninovi ees (ehkki suurvormidest meenub „Öine jumalateenistus”, Vesper op. 37, 1915 kontsertesituses). On tähelepanuväärne, et ta loomingut esitasid bariton Jüri Pärg ning Tallinna Klaveriduo Nata-Ly Sakkos – Toivo Peäske.

Rahmaninovi romansse on Jüri Pärg laulnud koos Frieda Bernsteiniga juba Tallinna konservatooriumi tudengina, soolokontsertidel ansamblis Irena Radinaga Leningradi konservatooriumis ja Aino Himbekiga Tallinnas. Leningradi konservatooriumi kammeransambli eriala assistentuuris Tamara Fidleri õpilastena 1975. aastal klaveriduo moodustanud Nata-Ly Sakkose ja Toivo Peäske lähedus vene muusikaga on aga enesestmõistetav. Õieti on see olnud pidev traditsioon siinses Teise maailmasõja järgses vene muusikaga küllastunud kontserdielus. Nii olid Rahmaninovi mõlemad süidid kahele klaverile op. 5 ja op.17 ka Anna Klasi ja Bruno Luki püsirepertuaaris. Hüpnotiseeriv kellamäng süidist op. 5 tuli nende kontserdil Estonias sageli kordamisele, mõnikord aga olid lisapalaks „Pisarad” või „Ja öö ja armastus”. XIX sajandi romantikutelt pärit kirgliku dünaamilise klaverifaktuuriga on Rahmaninov loonud klaverimuusika, mille esmaesitaja ta oli enamasti ise. Just seetõttu on selle suure helilooja, pianisti ja dirigendi klaverilooming klassikalise haridusega pianistile klaveripärane ja sellesse kätketud siirad, tundelised meeleolud pole ka tänapäevainimesele võõrad. Sakkose-Peäske esituses oli suursugusust, faktuuri läbipaistvust meloodia ja harmoonia tähenduse nimel, romantilisi kulminatsioone ja elutarka kiirustamatust. Süitide küpsus oli saavutatud ajaga.

Rahmaninovi romansid oma hilisromantilises stiilis on teatud määral täiuslikud romantilised kammerlaulud, milles ei peegeldu modernismi, nagu seda nüüdseks mõistame. Need on tundelised, igatsusest täidetud laulud maailmamuusikas, sõnaintonatsioonide ja meloodia ning harmoonia sulamid, mille klaverifaktuur on kohati üks raskemaid üldse. Jüri Pärg oli valinud Rahmaninovi sünniaastapäeva tähistamiseks läbilõike romanssidest op. 4 kuni op. 26, sealhulgas „Öö on nukker”, „Uni”, „Saatus”, „Kevadveed”, viimane neist Tjuttševi tekstile, „Saladusliku öö vaikuses”, „Ära laula, kaunitar”, viimane Puškini tekstile ja nimitegelase kavatiini ooperist „Aleko” (1892) – kõik kirjeldamatult ilusad romantiliselt sisult ja muusikaliselt. Laulja esituses, kel täitunud 80 eluaastat, peegeldus ebatavaline võime tabada baritonaalseid kõrgeid toone rikkaliku värvinguga ja hästi valitsetud vokaalsel tasemel. Jüri Pärja lauljategevust mõlemas ooperiteatris Estonias ja Vanemuises tema karjääri alguses ning kammerlauljana on iseloomustanud vaibumatu, selgi korral avaldunud muusikaarmastus. Teda saatis kontserdil stiilselt ja terviklikult Toivo Peäske.

Maris Valk-Falk


Hispaania vaim ja vene hing

„Eliitkontserdid IX”: Age Juurika klaveriõhtu 19. III Estonia kontserdisaalis.

Eesti interpreete tutvustav sari „Eliitkontserdid” on sel hooajal andnud üsna rohkelt esinemisvõimalusi ka pianistile, mis on muidugi mõistetav, arvestades meie klaverikunstnike arvukust ja kõrget taset. Loodetavasti jätkub sari samas mahus ka järgmisel kontserdihooajal. Ka 19. märtsil oli Estonia kontserdisaal klaverimuusika päralt. Mängis Age Juurikas, Eesti muusika- ja teatriakadeemia õppejõud ning mitmel kodumaisel ja rahvusvahelisel konkursil auhinnatud pianist. Tema mängustiili on iseloomustatud kui jõulist, mastaapset ja tervikut hästi haaravat. Nii see üldjoontes on, kuid aja jooksul on tema interpretatsioon muutunud, pianist on avastanud uusi valdkondi, üht-teist on modifitseerunud millekski uueks. Kõik see on muusiku arengus äärmiselt oluline.

Kontserdi kava hispaania ja vene muusikaga oli erakordselt hästi valitud. Oli värskendav klaveriõhtutel ehk vahest liigagi sageli kõlavate Viini klassikute või Chopini asemel kuulda Enrique Granadose tsüklit „Goyescas”, Rahmaninovilt palju kuuldud prelüüdide asemel hoopis „Muusikalisi momente”, Tšaikovski „Dumkat” ja Mussorgski „Pilte näituselt” (see on küll populaarne tsükkel, aga viimastest esitustest on juba aega möödas).

Granadose palade „Dialoog võreaknal”, „Õlgedest nukk” ja „Meelitused” Francis Goyast inspireeritud tsüklis „Goyescas” põhijooned on kirglikkus ja hispaania tantsurütmid. Granados sulatab rahvuslikkuse väga peenelt nn kunstmuusikasse, tal on erakordne meloodiaanne, mitmete palade laulvad teemad on lihtsalt lummavad. Meloodiale lisanduvad alahääled ja figuratsioonid loovad laiu helivälju, tõustes ja vaibudes nagu lained. Selles muusikas on temperamenti ja eleegilist kurbust. Pianist tunnetas seda väga ehedalt, luues kibemagusa hispaania unelma.

Järgmisena kõlanud Rahmaninovi „Muusikalised momendid” op. 16 jätkas sama lummavate meloodiate ja võimsate helilainetega, kuid pisut teises võtmes. Age Juurikas on eesti interpreetidest ilmselt üks paremaid vene muusika mõistjaid. Tema mängus on Rahmaninovi klaverimuusikale omast suurt hingust, ekstaasi ning täielikku tehnilist üleolekut – asjaolu, mis Rahmaninovi interpreteerides pole väheoluline.

Kui kava esimesest poolest olin entusiastlikult vaimustuses, siis kontserdi teises pooles tekkis ka küsimusi. Aga need olid rohkem seda laadi, et „mina kujutaksin seda võib-olla teisiti ette”. Teoste esitusest on ikka mingid ideaalkujutlused. Aja jooksul olen siiski õppinud nende küljes mitte rippuma, vaid olema avatud teistsugusele mõtlemisele, isegi kui see ei saa päris lõpuni vastuvõetavaks. Tšaikovski „Dumka” võluv variatsioonitsükkel oli Age Juurikal üsna äärmustesse kujundatud, just tempode osas. Ma ise armastan mahedamaid üleminekuid. Aga selline esitus oli ka huvitav, tekkis üliere ja emotsionaalne tervikpilt. Mussorgski tsüklis „Pildid näituselt” oli võib-olla juba liiga palju massiivset forte’t (kuigi seda on seal sageli vaja) ning kergemad ja õhulisemad palad jäid ehk natuke raskepäraseks. Aga piltlikkus ja karakterid olid väga tugevad ning kõikjal valitses see, mis on muusikas kõige olulisem – ere, iseseisev ja natuke isepäinegi väljendus, mis haarab kaasa ja kõnetab kuulajat.

Ia Remmel

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming