Kontserdipeegel: Rostrum tuleb kodutanumale

AARE TOOL

Kontserdisarja „Siin rostrum!” avakontsert:  saksofonikvartett Quasar (Kanada) koosseisus Marie-Chantal Leclair (sopransaksofon), Mathie Leclair (altsaksofon),  André Leroux (tenorsaksofon),  Jean-Marc Bouchard (baritonsaksofon)  7. X Eesti Raadio 1. stuudios.

Ladina keelest laenatud sõna rostrum tähendab inglise keeles kõnetooli või (dirigendi)pulti, kuid ka näiteks sõjalaeva ninamikku. Mitmuses ladinakeelne rostra on aga „vaenlaselt vallutatud sõjalaevade ninamikega kaunistatud kõnetribüün Rooma foorumil”. Muusikahuviline teab, et rostrumi ehk täpsemalt rahvusvahelise heliloojate rostrumi nimetuse all on ringhäälingud juba üle kuuekümne aasta korraldanud üht olulisemat nüüdisloomingu foorumit. Sõna erinevad konnotatsioonid on siin vägagi sobivalt põimunud, sest enda eest võitlemist vajab suur osa nüüdismuusikast tõepoolest hädasti. Rahvusringhäälingud üle maailma esitavad rostrumile nopped viimaste aastate kodumaisest uudisloomingust ja üheskoos valitakse nende seast teatud hulk raadioeetri vahendusel tutvustamist väärivaid teoseid. Järgmine rostrum on tuleva aasta mais Tallinnas. Sündmuse ettevalmistuseks on rahvusringhääling koostöös Eesti Kontserdiga algatanud sarja „Siin rostrum!”, kus nüüdismuusika kollektiivid mängivad konkursiga haakuvaid helindeid.
Rostrumi jõudmine Tallinnasse ei ole kaugeltki ainult Pariisi regionaalpoliitiline hea tahte märk, sest selle au on Eesti Rahvusringhääling konkursil endale kahe aastakümne jooksul sõna otseses mõttes välja võidelnud. Eesti Raadio kandidaatidest on põhikategoorias väljavalituks (selected) osutunud Helena Tulve „Sula” (2004) ning noorte kategoorias Mari Vihmandi, Jüri Reinvere ja Ülo Kriguli looming. Asetamaks konkursiedu konteksti, uurigem rahvusvahelise muusikanõukogu kodulehel kättesaadavaid tulemusi aastate 1993–2014 kohta ja tehkem veidi ülevaatlikku statistikat. Kiirpilk tulemustele näitab, et põhikategooria väljavalitud teose nimetus on sellel perioodil saanud osaks kuueteistkümne maa kandidaatidele, nende seast on kahel aastal pärjatud Prantsusmaa, Saksamaa, Jaapani ja Poola ning kolmel aastal Soome heliloojate teoseid, aga osalevaid maid on harilikult kolmekümne ligidal. Seega on valimisel peetud ilmselgelt silmas riikide enam-vähem võrdse esindatuse põhimõtet. Rõhub ju rahvusvaheline muusikanõukogu „maailma muusikakultuuride koostööle, täielikule võrdsusele, vastastikusele austusele ja arusaamisele”. Mida muud UNESCO asutatud organisatsioon saakski enda kohta väita.
Tulemuste loetelust ilmneb, et kahe viimase kümnendi jooksul kõigis kategooriates väljavalitud või soovitatud (recommended) Eesti helitööde koguhulk ulatub kahekümneni. Esiletõstmiste arvu poolest on ligikaudu samas kaalukategoorias veel näiteks Prantsusmaa, Saksamaa ja Poola, mõne teise olulise nüüdismuusika maa nagu Rootsi ja Itaalia puhul on see arv kümne ligidal. Leidub neidki võimsa muusikatraditsiooniga maid, keda on lähiminevikus rostrumil edu saatnud üllatavalt harva. Selle üle, kas konkursid on loomingus tõeline näitaja või mitte, võib vaidlema jäädagi. Kui eeldada, et toimumiskoha valiku üks kriteeriume on rahvusringhäälingu esindajate stabiilne edu, siis võib Tallinna nimetamist rostrumi „koduks” 2015. aastal pidada kõigiti ootuspäraseks.
Sarja „Siin rostrum!” avakontserdil 7. oktoobril esines Kanada saksofonikvartett Quasar. Kõlasid Ülo Kriguli uudisteos „Section Music”, Hollandi nüüdisklassiku Louis Andriesseni „Facing Death” ehk „Surmaga silmitsi” ja Euroopa esiettekandes Kanada heliloojate Wolf Edwardsi „Predator Drone MQ-1”, Pierre Alexandre Tremblay „Les pâleurs de la lune” ehk „Kuu jume” ja Alexander Schuberti „Hello”. Tänu kodumaistele saksofonikvartettidele (eelkõige Tallinna saksofonikvartett ja SaxEst) on see pillikoosseis Eesti heliloojate seas olnud viimasel kolmel aastakümnel märkimisväärses soosingus. Annotatsioonis on Krigul seletanud, et pala luues mõlkus tal meeles „neljapealine saksofonilohe” või „über-saksofon, millega on võimalik mängida polürütmiliselt ja (vähemalt) neljahäälselt”. Kujund on üsna tabav, sest saksofonikvartett on tõepoolest haruldaselt hästi sulanduva kõlapildiga võimaluserohke koosseis, eriti veel siis, kui mängib sellist masti ansambel nagu Quasar. Näiteks Andriesseni veerandtunnine postminimalistlik „Surmaga silmitsi”, Charlie Parkeri ühest tuntud soolost materjali ammutanud suurepärane teos, oli nende esituses ei midagi vähemat kui koosmängu ime. Kui mõelda veel ka aasta tagasi Estonia kontserdisaalis esinenud Stockholmi saksofonikvartetile, siis saab ainult tõdeda, et selle pillikoosseisuga on siinsel publikul viimasel ajal olnud haruldaselt palju õnne. Muid samavõrd bravuurikaid kammeransambleid ei satu Eestisse nii tihti.
Kriguli pillikäsitus on mitmekesine, kuid seejuures ei olnud teost kuulates kordagi tunda eriliste mänguvõtete ületarvitamist. Selles mõttes eristus tema loodu vägagi meeldivalt Edwardsi ja Tramblay paladest, kus kasutatud eriefektide pikka loetellu mahuvad frullato, slap tongue, klapiklõbin ja loomulikult vastu huulikut puhudes tekitatav vali sahin, mille vastu paljudel teistelgi nüüdisheliloojatel näib olevat eriline nõrkus (nagu kõigist neist võimalustest veel vähe oleks, võtsid mõlemad appi ka live-elektroonika). Vaatamata pealkirjale „Section Music”, mis näiks justkui viitavat eriti selgepiirilisele liigendusele (section on kõige üldisemalt öeldes muusikaline vormiüksus), tundus sidus, vahel perpetuum mobile karakteriga rütmierk kulgemine domineerivat kapseldatuse üle. Eredamad võtted, näiteks omapärane multifoonide „kaja” teose algupooles, kasvasid võrdlemisi sujuvalt välja eelnevast ja haakusid veenvalt järgnevaga. Kahtlemata on Kriguli teos vägagi arvestatav täiendus omamaisesse saksofonikvarteti repertuaari.
Quasari kogu kõlarikkusest selles ja teistes teostes said osa mõistagi vaid need võrdlemisi vähesed, kes olid kogunenud Eesti Raadio 1. stuudiosse. Oma algusaja praktikale truuks jäädes rõhub rostrum praegugi eelkõige raadioeetri võimalustele ja näib ringhäälingu muude teabekanalite suhtes olevat mõneti äraootav. Tulemusena kannatavad kõige rohkem audiovisuaalsed teosed, nagu näiteks Alexander Schuberti „Hello”, mille puhtheliline pool paneb kõige paremal juhul ainult kulmu kergitama. Samuti läheb raadios kaduma heli ruumilisus (mitmesugused surround-efektid jne), millele oli rõhutud mitmes kõlanud teoses. See, kes soovib saada lähenevast rostrumist selgema pildi, peab kindlasti haarama võimalusest kuulata uudisloomingut elavas esituses sarja „Siin rostrum!” kontsertidel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht