Kontserdipeegel

TOOMAS VELMET, MIRJAM TALLY

Eesti Kontserdi verine lõpp Pietro Mascagni ooperi ?Talupoja au? kontsertettekanne Eri Klasi dirigeerimisel 22. V Estonia kontserdisaalis.

Tegelikult muidugi Eesti Kontserdi hooaja 2003/2004 veristlik lõppkontsert Estonia kontserdisaalis 22. V koostöös Estonia ja Vanemuise ooperikooriga ning punkti hooajale asetasid Maaja Rumesseni karjatused: ?Turiddu on tapetud, lamab seal veres?. Niisiis Pietro Mascagni (1863 ? 1945) ooperi ?Talupoja au? (?Cavalleria rusticana?) kontsertettekanne, milles osalesid Rahvusooperi Estonia sümfooniaorkester ja ooperikoor ning Vanemuise ooperikoor, koormeistrid vastavalt Elmo Tiisvald ja Piret Talts. Solistid olid Marta Moretto (Santuzza roll, Itaalia), Kaludi Kaludov (Turiddu, Bulgaaria), Iris Oja (Lucia), Vitali Bilõi (Alfio, Venemaa) ja Heli Veskus (Lola), kontsertetendust juhatas maestro Eri Klas.

Kuigi Pietro Mascagni on oma pika elu kestel jõudnud kirjutada palju oopereid, operette ja ka filmimuusikat, tunneb maailm teda Sonsogno kirjastuse lühiooperite võistlusele saadetud ooperi ?Cavalleria rusticana? järgi, mis ka autorile endale ootamatult esikoha pälvis ning 1890. aastast tänaseni populaarsust naudib. Ei ole erandiks ka eesti publik: pilgeni täis saal ei olnud ovatsioonidega kitsi ning kordamisele tuli küllap kõigil kõrvus kõlav orkestri intermezzo. Kontsertooperile omaselt oli minimaalselt lavaefekte kord kõrvadele (Turiddu etteaste lavaukse vahelt ja koor parema rõdu kõrvalruumist) ja sümboolset emblemist (Santuzza ja Lola) eeslaval ning pidulikke lilleseadeid rõdunurkadel silmadele. Eks kontserdivorm eeldabki solistidelt mängulist markeerimist ning enam kontsertlikkust. Turiddu Kaludi Kaludovi esituses oli parimas mõttes pingevaba ning pingutuseta nii kõlaliselt kui füüsiliselt ja see vabadus lubas ka seal, kus suur orkestri-tutti võimutses, mitte forsseerida, vaid särava tämbriga läbi lüüa ning jääda oluliselt fookusesse.

Põhimõtteliselt sama tuleb öelda ka Santuzzat laulnud Marta Moretto kohta, kuigi ta kohati näitas lausa ebaharilikku forte-ressurssi, mis vaatamata välisele pingutatusele jättis mulje, et lagi on veel kaugel. Tähtsaim oli seejuures mõlemal peaosalisel, et kvaliteet küll ei kannatanud. Ei ole halba ilma heata: kuna Jassi Zahharov oli haigestunud, siis oli nüüd võimalik tutvuda suurepärase noore ukraina päritolu baritoniga Moskva Uuest Ooperist Vitali Bilõi näol Alfio osas. Meie Heli Veskus ja Iris Oja olid külalistele väärikad partnerid.

Üheks ja vist ka olulisimaks peaosaliseks kujunes rahvusooperi sümfooniaorkester, kes ei pääse just sageli iseennast nautima täiskoosseisus ja ?august? väljas. Igatahes mänguhasart oli selgelt hoomatav, kuigi sundis kohati koori ?endast välja minema?, ma mõtlen siin naiste-meeste tasakaalu. Pean järjekordselt kahetsema, et ei olnud võimalik seda etendust Pärnu kontserdimajas kuulata, sealne kuulamiskogemus ütleb mulle, et sellised koosseisud kõlavad seal märksa paremini. Kui maestro Eri Klas lasi rahulikult kogu aparaadil veristlikku kirge välja elada, siis pääsesidki maksvusele rahulikumad stseenid (stseen ja palve) ja muidugi juba nimetatud intermezzo ? ning küllap selle kordamine oli tark tegu.

Eesti Kontsert lõpetas hooaja kirgliku väärikusega, kuigi tegelikult ei lõpe siin elus midagi, sest täna, 28. V lõpetab oma järjekordse hooaja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester maestro Nikolai Aleksejevi juhatusel, mis on aga omakorda Eesti Kontserdi rahvusvahelise muusikafestivali ?Tubin ja tema aeg? avakontserdiks. Aktiivne kontserdielu läheb käigult edasi, vaatamata sellele, et ta aeg-ajalt justkui lõpeks. Nautigem siis seda.

 

Meloodilised teekonnad Kadrioru lossis

Kontsert ?Teekond viiulile ja generaalbassile? 23. V Kadrioru lossis. Esinesid Andres Mustonen viiulil, Ivo Sillamaa klavessiinil ja klaveril ning Peeter Klaas gambadel ja tðellol.

Kõnealune muusikaline teekond viis meie kaasaega välja, ühendavaks lüliks lugude vahel tantsulisus ja mänglev elurõõm. Rameau? barokliku õukonnamuusika ornamentika ja melismidega ilu (viies kontsert tsüklist ?Pieces de clavecin en concerts?) jätkub Haydni klassitsistlike, sirgemate meloodiajoonistega (Trio klaverile, viiulile ja tðellole nr. 3 C-duur), hüpates siis sootuks XX sajandisse, tangomeister Piazzolla nii raugemate kui ka rütmikamate tangopalade juurde. Lõunamaine temperamentne sünkopeeritud tants (?Otono Porteno?) ning siestalik vaoshoitus (?Oblivion?). Märksõnaks ikka ? meloodia ja veel kord meloodia.

Kontserdi lõpuks taas hüpe minevikku: iidse (ja tundmatu) keldi viiuldaja viisid viivad kuulaja keldi elurõõmsa tantsumuusika juurde. Lõbusa tantsulise punkti pani kogu kontserdile ?John Ryan?s Polka?. Sekka ka meloodilist nukrust lisapalas ?Laulab lammas lume all? ning vaimulike sugemetega mõtisklevas lühipalas ?Kiitke Jumalat, mu sõbrad?.

Koosseis gamba/tðello (Peeter Klaas), viiul (Andres Mustonen) ja klavessiin (Ivo Sillamaa) on kõlaliselt ootamatu ja ergas nii Piazzollas kui ka keldi muusikas. Keldi viisid ümbritsetakse baroklikult lopsakate taustafaktuuridega (klavessiin lihtsalt loob ajalooliselt barokse õhustiku kõikjale, kus ta koosseisus sees, ka nüüdismuusikale!). Seega ootamatu, ent värskelt mõjuv kontekstinihe: keldi viisid, nii ürgsed ja rahvalikud, saavad äkki juurde barokliku õukonnamuusika jooni. Tango ja klavessiin, mis Piazzolla on kokku pannud, loovad aga teist laadi nihke just tantsu pinnalt (ja seda mõtet on ekspluateerinud teisedki, kui nimetada näiteks Jukka Tiensuud). Tango, nüüdseks suisa ülima peenuseni keerukaks kultiveeritud võistlustants, ning taas mineviku hõngu toov klavessiin.

Muusikutest jättis Andres Mustonen laval oma eksalteeritud olekuga vahest kõige enam ?vana aja kunstniku? mulje, kehastudes ehedaks õukonnamuusikuks, oma hoogsusega ka triot eest vedades.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming