Kontserdipeegel

Toomas Velmet,Igor Garšnek

Rahvusvahelise muusikapäeva kontsert: ERSO ja solistid LESLIE B. DUNNERI (USA) juhatusel Estonias 30. IX. Sonaadivormis muusikaõhtu

On kontserte, mis on juba loomult pidulikud, ning kõnealune õhtu septembri viimasel reedel just seda oligi. Enne musitseerimist anti rahvusvahelise muusikapäeva puhul üle Eesti Muusikanõukogu tänavused muusikapreemiad: Olav Ehalale tema sütitava heliloomingu eest ning viiuldaja Arvo Leiburile panuse tõttu ERSO kõlapildi rikastamisse ning tulemusliku solistitegevuse eest.

Ning on ka kontserte, mis juba oma ülesehituselt näikse jäljendavat klassikalist sonaadivormi, ja vaadeldav muusikaõhtu oli oma ülesehituselt ka seda: Vivaldi kitarrikontsert mõjus kui selle ekspositsioon, Mozarti ja Räätsa teosed kui töötlus ning kontserti lõpetav Bartóki Orkestrikontsert kui arendatud repriis.

Esimesena kõlanud Vivaldi Kitarrikontsert D-duur RV 93 on originaalis mõeldud küll lautole, ent selle esitaja kitarrist Boris Björn Bagger (Saksamaa) tegi teosest kitarriversiooni ning ei tule salata, et see seade kõlas ERSO ja solisti esituses kõrvupaitavalt. Samas oli seda “paitust” kõige rohkem tunda Largo’s, kus orkester jättis oma pianissimo’tega Baggerile piisavalt kõlaruumi varieerimaks esituse lüürilist tundeskaalat. Samas võinuks nii I kui III osa dünaamika orkestris lähtuda Largo eeskujul suuremast kõlatasakaalust – klassikaline kitarr on kord juba habras pill ja seda ka võimendusele vaatamata. Ent kuulama pani see ekspositsioon igal juhul.

Ja nüüd muusikaõhtu “töötluse” juurde, mille esimeseks etapiks oli Mozarti Flöödikontsert G-duur KV 313 Jürgen Franzi (Saksamaa) esituses. Solist pani end juba I osas kuulama kõigepealt peenelt varieeritud artikulatsiooniga, seejärel ka oma meloodilise joonise väljendusrikaste kulminatsioonide modelleerimisega. Soolokadents kõlas aga lihtsalt hiilgavalt, mitte n-ö ainult virtuoosselt. Järgnev Adagio non troppo oli graatsiline ja galantne; eeskätt väljendus see solisti mängu emotsionaalses toonuses, aga ka orkestri plastilises fraasikujunduses. Esituslik elegants tuli aga mängu teose finaalis, kus tantsuline karakter sidus isegi flöödi ebamugavalt suured hüpped üheks tervikuks vaheldumisi tehniliste passaažide ja repetitsioonidega.

Jaan Räätsa Kontsert flöödile, kitarrile ja sümfooniaorkestrile op. 117 (2001) kõlas eelmainitud solistide esituses Eestis esmaettekandena. Suure topeltkontserdi üheosaline vorm on tegelikult petlik: nii nagu matrjoškasid mahub üksteise sisse palju, nii on ka Räätsa teose rikkalik kujundite ring üksteisest tulenev ning ka üksteist mahutav-ümbritsev.

Ent need “matrjoškad” suhestuvad suuresti kontrastiprintsiibil – orkestri vaevu kuuldav pianissimo kõrvuti võpatama panevate löökpillide fortissimo’ga, seejärel kahe solisti saateta koosmusitseerimine – ja neid erinevaid mosaiigikilde ühendab aluspõhjana räätsalik motoorika ja rütmiaktiivsus. Teose vormi täpsustavaks märksõnaks oleks “variatsioonilisus”: erinevad segmendid vahelduvad küll kiiresti läbi järjestikuste ekspositsioonide ketina, kuid need kõik on omavahel seotud. Sedavõrd kiire kaleidoskoobi vaheldumine ei lase tekkida ka kvadraatsuse-efektil – eredat materjali on ühes teoses nii palju, et mõni teine komponist võiks sellest teha veel tosin topeltkontserti.

Nüüd jõudsimegi kontserdi “repriisini”, milleks oli Bartóki Orkestrikontsert op. 116 (1943). Selle teose esitus on väljakutse igale orkestrile ning ka dirigendile. Peab ütlema, et kui ERSO võttis selle väljakutse vastu nii pillirühmade kui solistide tasemel hästi, siis dirigent Leslie B. Dunneril oli probleeme nii esimese osa tempode sidususe kui finaali tempo (Presto) kontrolli all hoidmisega. Ent hullu polnud miskit, vastupidi: loo II osa (Allegretto scherzando) esituslik võlu sai ainest järjestikuste puhkpillide solistiduode värvirikkusest, millele andis iseloomulikku koloriiti ka grotesk. Ning III osa Elegia kujunes oma maailmavalu ja fataalse ekspressiivsusega dramaturgiliselt kontserdi traagiliseks sisukeskmeks.

Oli ju hea kontsert, või mis teie arvate?

Igor Garšnek

 

Eesti Barokksolistid nüüd Baltic Baroque

Pühapäeval toimus Kadrioru lossis “Akadeemilise kammermuusika” hooaja teine kontsert, seekord astus üles ansambel Baltic Baroque koosseisus Grigori Maltizov (plokkflööt), Alina Sakalouskaya (mandoliin), Olga Voronova (viiul), Sofia Maltizova (tšello) ja Reinut Tepp (klavessiin).

Möödunud hooajal, täpsemalt 7. XI 2004, esines sealsamas ansambel Eesti Barokksolistid mõnevõrra teises koosseisus, s.t viiuldajate Terje Raidmetsa ja Kaido Väljaga ning klavessiinil Ivo Sillamaa. Kuna bandleader on nii või teisiti Grigori Maltizov, siis tundub muutus olevat pigem kosmeetiline või siis geograafiline ehk hoopis häälikuline – BB näeb välja ja kõlab uhkelt. Olgu, kuidas on, nad on endiselt jäänud publikut meelitavaks barokkansambliks, sest nii palju ei ole see saal selles kontserdisarjas kuulajaid veel näinud. Õigem oleks öelda saalid, sest ka tagumises pikas saalis oli kuulajaid, kes nautisid Vivaldi teoseid läbi avatud uste.

Esitatud Vivaldi teosed olid kenasti indekseeritud Ryomi kataloogi järgi (RV), nii et õnnestus välja selgitada, et esimesena esitatud Triosonaat a-moll RV 83 (G. Maltizovi transkriptsioon) on tegelikult Viiulisonaat c-moll. Arvan siiski, et originaalpealkirja ei oleks pidanud muutma, vaatamata sellele, et seade on traditsioonilisele triosonaadi koosseisule, s.o kaks sopraninstrumenti ja basso continuo.

Järgnev Triosonaat C-duur, RV 82 on originaalis lautole, viiulile ja basso continuo’le ja lauto asendamine “itaalia mandoliiniga” andis hästi veenva tulemuse. Tundub, et valgevene päritolu mandoliini spetsialist Alina Sakalouskaja on hästi orienteeritud barokkmuusikale ja seega päris värvikas täiendus meie “barokkarite” tsunfti. Kui päris aus olla, siis suures koguses hakkavad Vivaldi teosed üksteist pahatihti sööma, eriti kui need tempolt ja karakterilt eriti ei erine. Seetõttu oli päris hea vaheldus, kui mõnes teoses oli tunnuslauseks mandoliinitämber ja mõnes polnud.

Nii Triosonaat C-duur kui Kontsert D-duur RV 93 on kõlanud ka kitarrikontsertidena ning ka seetõttu hästi eristatavad. Kava oli kokku pandud tõusvas joones, ma mõtlen siin esitust ja viimati nimetatud D-duur RV 93. Ning eriti viimane Sonaat C-duur RV 779 (!) olid tähelepanuväärselt kõrgel tasemel ning lõpuks sai ka kuulda ulatuslikke kadentse Reinut Teppi meisterlikus esituses.

Tervikuna meeldivalt akadeemiline (nii kavalt kui esituselt) kontsert tekitas paar mõtet ettepaneku vormis. Kas sellisel puhul, kui saal on suuremas osas välja müüdud publikule, kes sellisel kammerkontserdil esmakordselt, poleks mõistlik kavalehele märkida, et hea tava kohaselt aplodeeritakse siis, kui teos on lõppenud. Mis tähendab, et iga vaikuse hetke ei pea sisustama aplausiga. Sellised situatsioonid on reeglina ettearvatavad ja teise ning absoluutselt viisaka ravimina mõjuks vaikuse täitmine näiteks klavessiini improvisatsiooniga, et ei tekikski aplausi võimalust. See ei pruugi isegi improvisatsioon olla – on ju võimalik pausid täita ka refrääniga.

Lõpuks pean konstateerima nagu viimatigi, et ma ei saa nõustuda basso domineerimisega seal, kus see peaks klavessiini ainult toetama. Eriti kehtib see orelpunktil seisva bassi kohta, kus klavessiinil on iseäranis palju öelda.

Toomas Velmet

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming