Kontserdipeegel

Toomas Velmet, Laura Välja, Saale Fischer

Kevad on saabunud „Kuldne klassika”: RO Estonia orkester, solistid Anna-Liisa Bezrodny (viiul) ja Ivari Ilja (klaver), dirigent Vello Pähn 4. IV Estonia kontserdisaalis. Estonia kontserdisaalis saabus kevad 4. aprillil, kui lavale tuli Rahvusooperi Estonia orkester. On olnud aegu, kui seda loomingulist kooslust ka sümfooniaorkestriks on kutsutud ning olles kontserdisaali laval eesmärgiga anda sümfooniakontsert ta seda ju ongi. Aga kevade tõi just Estonia orkestri ilmumine kontserdisaali lavale. Suurema või väiksema ajalise tihedusega on ta seal ikka esinenud, enamasti hooaja lõpupoolel. Ja eks ole see ka orkestrile kevadine vaheldus, mis päästab sügistalvisest orkestriaugust teatripoolelt. Estonia orkester on Eestis vanuselt teine Vanemuise orkestri järel, kuid sedagi iga on juba üle saja aasta – esimene sümfooniakontsert anti aastal 1907. Pärast viimast sõda oli Vallo Järvi see dirigent, kes taastas teatriorkestri iseseisvad (sümfoonia)kontserdid ning nii on see tubli tava jätkunud tänaseni. Ma arvatavasti ei eksi, et seekordne kontsert oli esimene, kui peadirigent Vello Pähn oli oma orkestriga kontserdisaali laval. Tõsi, sügisel anti galakontsert, ent see oli ooperimuusikast. Juba artistide väljatuleku kehakeeles oli tajutav, et hinges on kevadkuu. Seda vaadeldavat lusti jätkus ka mängu, s.t Felix Mendelssohn-Bartholdy teostesse, millest kava koosnes. Alustati tema avamänguga Shakespeare’i näidendile „Suveöö unenägu”, seda kirjutades autor oli 17aastane. Pähna energilistes kätes kõlab Estonia orkester värskelt ja intensiivselt, tunda on tõelist musitseerimisnaudingut ja isegi teatavat eneseimetlust. Avamäng ei ole lihtsate killast ja see suveöine „sääseparv” sissejuhatuse järel ei pruugi ka parematel päevadel päris sünkroonis piniseda, kuid potentsiaali on esimestel viiulitel selleks küll ja jääb ehk ülegi. Seevastu puud ja vased, kellele tavaliselt teatriaugus näidatakse „tasem-tasem”, said nüüd vabadust nautida. Seega täitis avamäng oma sissejuhatava ülesande kindlasti.

Teise teosena tuli ettekandele 14aastase autori harva esitatav topeltkontsert viiulile, klaverile ja keelpillidele, mille ettekandeks oli suudetud angažeerida meie endi tipptegijad Anna-Liisa Bezrodny ja Ivari Ilja. Kuigi teos on d-mollis ning vähemalt esimeses osas ka päris püüdlikult dramaatiline, tuleb sellesse suhtuda just nii, nagu interpreedid seda tegid: lustlikult-mänguliselt, rõhuasetusega briljantsusele (III osa) ja efektsusele, unustamata muidugi nautimast kahe Allegro vahelist Adagio’t Mendelssohni kui meloodiageeniuse loomingust. Solistide teineteisemõistmine ja ansamblitaju oli äärmiselt kõrgel tasemel ja orkestri keelpillikoosseis sai end Pähna käe all näidata meisterlike saatjaina. Seda teost ei mängita palju ja veel vähem teevad seda eesti interpreedid – kahjuks ei jäänud ka sellest esitusest jälge, sest salvestust ei olnud. Teatri orkester ja solistide kvaliteet oleks seda ilmtingimata vajanud.

Kava teises pooles kontserdi peateosena esitatud „Reformatsioonisümfoonia” nr 5 op. 107 (1830) kirjutas Mendelssohn, kui oli 21aastane. See on seotud protestantlikule kirikule olulise tähtpäeva, 300 aasta möödumisega Augsburgi usutunnistuse esitamisest keiser Karl V-le. Seepärast on sümfoonia finaal rajatud Martin Lutheri tuntuimale koraalile „Üks kindel linn ja varjupaik”. Mendelssohni Viies on kindlasti üks helilooja tippteoseid ja rõõm oli seda nautida Estonia orkestri esituses. See oli viimistletult ja sisukalt ette kantud partituur, kus hästi pääses maksvusele orkestri võimas potentsiaal ning peadirigendi emotsionaalne ja värske suhe esitatavaga. Publiku vastuvõttki oli võimas ja „fännklubi” tungivast nõudmisest innustunud orkester esitas veel kord sümfoonia imekauni III osa Andante.

Autor, kelle loomingut ooperimajas ei kuule, oli õige valik Estonia orkestri sümfooniakontserdiks, et edust värskendatuna taas suunduda igapäevatööle sinna, kus kindel linn ja varjupaik on ooperiteatri orkestriauk. Hea tava külastada Estonia kontserdilava ooperiorkestri sümfooniliste kavadega väärib jätkamist – nii orkester kui kuulajad ootavad seda.

Toomas Velmet


Pikutades kontserdil

Lamamiskontsert 1, „Telemann ja värvid”: Tarmo Johannes (flööt), Tuuli Aule (valguskujundus) 30. III Taiji Klubi saalis (Pärnu mnt 102).

Usutavasti on päris mitmed meist kontserdisaalis istudes tundnud, et tool on kõva või ebamugav. Ja seda isegi heal kontserdil. Mina olen küll vahel unistanud sellest, et saaksin elavat muusikat nautida mugavamas asendis, kui seda võimaldab kiriku puitpink või isegi sametkangaga kaetud iste. Kuidas oleks kontserti kuulata pikali maas?

30. märtsi õhtul leidis aset Tarmo Johannese lamamiskontsertide sarja esimene kontsert, kus tulid ettekandele Georg Philipp Telemanni 12 fantaasiat sooloflöödile. Nii avaneski mul esmakordselt võimalus klassikalise muusika kontserdil pikutada. Kontserdipaika Taiji Klubi ruumidesse jõudes tervitas mind soe ja sõbralik õhkkond: kes rüüpas kööginurgas teed, kes jutustas sõbraga … Esiti tundsin end pisut kohmetult, võib-olla seepärast, et olen harjunud kontserdipaigas kohtama teistsugust, ehk akadeemilisemat õhkkonda. Hetke pärast aga juhatati mind juba lahkesti edasi astuma, näidati kätte saal, kus kontsert pidi hakkama, ning pakuti teed. Enne kontserti võeti aega ka väikeseks vestlusringiks, kus Tarmo Johannes tutvustas pisut heliloojat ja esitatavate teoste tausta ning üldisemalt tolle aja instrumentide ehitusest tulenevat muusika kõlalist eripära. Asjakohane oli ka mainida, et kuna tegemist on kontserdiga, kus pikutatakse hämaras ruumis, siis on magamajäämine lubatud, tuleb vaid jälgida, et norskamine ei hakkaks liialt muusika kuulamist-mängimist segama. Mõni minut enne kontserdi algust koguneski rahvas hämarasse saali ja leidis endale mugava koha lamamiseks. Kuigi palju põrandapinda vabaks ei jäänudki.

Õhkkond tundus pisut ootusärevam kui harilikul kontserdisaali kontserdil. Koos esimeste flöödihelidega ilmusid seinale värvilaigud. Terve kontserdi jooksul käis tellistest seinalt läbi 48 värvi illustreerimaks iga fantaasia helistikku ja selle meeleolu ning olemust. Saalis, kus tavapäraselt tehakse meditatsioonis sujuvatest aeglastest liigutustes koosnevat vana hiina harjutuste kompleksi, kõlas üksik flööt lamavatele mõtisklejatele rahu toovalt ja mahedalt, seda eriti aeglastes osades. Kohati tundus peaaegu järelkajata ruumi akustika kõlavale üsna armutu. Muusika lõppedes lahkusid ükshaaval seinalt ka värvilaigud, jäi vaid siit-sealt kostev tasane nohin …

Laura Välja, EMTA muusikateaduse eriala magistrant


Stabat Mater

„Stabat Mater”: Pirjo Püvi (sopran), Ivo Posti (kontratenor), Imbi Tarum (orel), Corelli Barokkorkester, dirigent Martin Sildos 30. III Tallinna Jaani kirikus.

Kannatusnädala lõpul, suurel reedel ja vaiksel laupäeval, kutsus Corelli Barokkorkester kontsertidega Tartu ja Tallinna Jaani kirikus osa saama kavast „Stabat Mater”. Arvatavalt kolmeteistkümnendast sajandist pärit luuletekst „Stabat Mater dolorosa …” („Seisab nuttes Valuema / ahastusest vankuvana / oma Poja risti all …”) sõnastab 21 stroofis oma poja piinamist ja ristisurma pealt näinud Jumalaema ahastavad hingepiinad ning on helikeelde valatuna läbinud küll vist kõik muusikaajaloo verstapostid Palestrinast Pendereckini.

Oma nime vääriliselt keskendus Corelli Barokkorkester „Stabat Mater’i” tõlgendustele itaalia kõrgbarokkstiilis – ent mitte ainult. Kontserdi avaloona kõlas punapäiseks preestriks hüütud Antonio Vivaldi Concerto grosso g-moll op. 3 nr 2 con due violini e violoncello obligato kogumikust „L’estro Armonico” („Harmooniline inspiratsioon”, 1711).

Helistikku g-moll kasutasid Vivaldi-aegsed heliloojad tõsimeelsuse, õrnuse ja kurbuse muusikaliseks väljendamiseks. Lisagem siia esimese osa avataktides spiccato’s kõlanud „haamrilöögid” või „piitsaplaksud” kombineerituna uskumatult sooja ja sametise orkestrikõlaga ning kujutluspilt Mater dolorosa’st kuulajate vaimusilmas oligi sündinud. Sooloviiulite kahekõnedes said sõna end Saksamaal täiendav Meelis Orgse ning orkestri hing Mail Sildos, tšello soolorepliikides kehtestas end nõtkelt ja orgaaniliselt Villu Vihermäe.

Concerto grosso kõlas toredasti, kuid peale solistide oleks soovinud ka orkestrilt rohkem innustunud mängu, vivaldilikku „teatrit” ja riskijulgust. Laenates sõnu C. F. D. Schubartilt: kõuekõminal kõlavat forte’t, mühiseva kosena kasvavat crescendo’t, kaugusesse vuliseva kristalloja diminuendo’t ja kevadhõngahtuse-piano’t. Lõpuks on Vivaldi ju oma ajastu viimaseid, etableerunumaid esindajaid, kelle hoopis uues vaimus pealetulev muusikaline põlvkond klassifitseeris hämmastusega kui „eriskummalise”, „veidra” – barocco. Lubagem siis endale olla rohkem barocco!

Seda, et orkester selleks tegelikult suuteline on, näitasid õhtu edenedes mitmed väga ilusad hetked, näiteks Händeli Orelikontserdis B-duur HWV 290, mis mõjus väga värskelt ja kahe minoorse vokaalsuurteose vahele paigutatuna, ka väga väskendavalt. Nauditav oli jälgida solist Imbi Tarumi ja kontsertmeister Meelis Orgse ühtses hingamises kulgenud koostööd muusikaliste repliikide ja fraaside kujundamisel ning üleandmisel. Tulemuseks oli hea mineku ja sillerdava karakteriga, väikese positiivoreli ümara tämbri ja teose mitte ülearu filosoofilise sisu tõttu isegi omamoodi nunnu ettekanne.

Kavale nime andnud teoseid oli kavas koguni kaks, Vivaldi ja Pergolesi oma. Olles mõtetega Jeesuse kannatusloo juures, võib tõmmata paralleele ka mõlema heliloojaga: ei Pergolesit ega Vivaldit tabanud kõige õnnelikum surm. 1735. aasta sügisel läks tuberkuloosi haigestunud Pergolesi tervise turgutamiseks Napoli-lähedase kuurordi frantsiskaanlaste kloostrisse. Lõpetanud sealsamas „Stabat Mater’i” kirjutamise, lahkus Pergolesi 1736. aasta märtsis 26aastasena … kloostri surnuaiale. Viis aastat hiljem Veneetsias orbudekodu kapellmeistri ameti kehva tervise tõttu maha pannud Vivaldi lootis oma eluõhtu mööda saata muretult Viinis. Paraku suri mõned kuud pärast Vivaldi Viini saabumist kunstilembene keiser Karl VI, kelle tütar Maria Theresia eelistas isa noorpõlvemuusika kuulamise asemel hoopis moekat galantset stiili. Vivaldi jäi töö ja teenistuseta ning kord Euroopa kuulsamaid mehi maeti 1741. aastal avalikkuse tähelepanuta vaestehauda.

Vokaalsolistidena astusid „Stabat Mater’ites” üles sopran Pirjo Püvi (Pergolesi) ning kontratenor Ivo Posti (Vivaldi, Pergolesi), kes sobisid häälematerjalilt omavahel hästi, pakkudes kuulajale rea kenasid, teose sisust tuleneva pieteeditundega esitatud duette kui ka soolonumbreid. Teatud edumaa varasema repertuaari esitamisel on muidugi Hollandis vastava väljaõppe saanud Postil, kes ei peljanud oma partiile panna siin-seal paksemat värvi, mis mõjus väga hästi. Imelised olid näiteks Vivaldi „Quis est homo” või „Eja Mater”.

Mõjuvalt esitasid solistid ka Pergolesi „Quis est homo” / „Quis non posset”, kus näiteks sõnad tanto (in tanto suplicio) ja dolentem said helilooja mõningasel kaasabil sisu traagilisust hästi toonitava intonatsioonilise afekti. Ka orkester näitas end vokaalteoste saatjana mitmetel puhkudel väga heast küljest, vapustavad olid Pergolesi teoses soprani sõnadele „Morientem desolatum, dum emisit spiritum” järgnenud aeglaselt kustuvad orkestri lõpunoodid. Paremini ei saaks üksilduses hingeheitmist küll interpreteerida. Niisuguseid lummavaid hetki oleks võinud nii solistidel kui orkestril kindlasti rohkem olla, sest põhiline eeldus, muusika sisuline mõistmine, on ju olemas ehk, viidates veel kord Schubarti sõnadele – julgemalt palun!

Kontserdi lõpetanud Pergolesit kuulates tekkis mõte, et võib-olla tasuks esitajatel, eesotsas dirigent Martin Sildosega, juurelda ka suurteoste dramaturgilise arengu, pinge kasvatamise ja hoidmise üle. Eriti, kui teos koosneb arvukast hulgast lühinumbritest nagu antud juhul. Just Pergolesi puhul oleks tahtnud teose terviklikkuse ja publiku kontsentratsiooni hoidmise huvides mõnigi kord osadevahelise asise prillikohendamise-lehekeeramise asemel üleminekut kas attacca või pingega hoitud pausilt. Kogu kontserdi kava oli seevastu üles ehitatud väga läbimõeldult.

Saale Fischer

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming