Kontserdipeegel

Mart Jaanson, Saale Fischer

Jõulumuusika Tartus Kontsert „Jõulumuusika!”: ansambel Hortus Musicus ja kammerkoor Collegium Musicale, solistid Anto Õnnis (tenor) ja Tõnis Kaumann (bariton), dirigendid Andres Mustonen ja Endrik Üksvärav 29. XII Tartu Jaani kirikus. Ansambli Hortus Musicus ja kammerkoori Collegium Musicale jõulukavas oli itaalia hilisrenessansi ja varabaroki heliloojate muusika. Kontserdi kava oli üles ehitatud väga hoolikalt, tooni andsid roomakatoliku õhtujumalateenistuse ehk vespri elemendid. Esmalt avaldus see kava instrumentaalpalade vormis, kuna tokaatasid, ritšerkaare ja kantsoone kasutati XVI-XVII sajandil Veneetsias ka vespris. Kontserti alustasid ja lõpetasid Girolamo Frescobaldi orelitokaatad Ivo Sillamaa esituses; need olid ühtlasi „protsessioonimuusikaks” võidukaare alla kogunevaile ja sealt lahkuvaile esinejaile. Instrumentaalpalu mängiti veel kahel korral: kõlasid Andrea Gabrieli „Ricercare del 12. tuono” ja Giovanni Gabrieli „Canzona”. Mõlemad esitasid tuntud headuses Hortus Musicuse liikmed, pillide poolest ka igati ajastutruult. Instrumentaalpalad jaotasid kava kolmeks osaks, mis täideti vokaalteostega. Viimased jagunesid kahe tüübi vahel. Kõigepealt oli kammerlikke teoseid solistile või duole generaalbassiga. Claudio Monteverdilt sai kuulda kolme niisugust pala. Teoses „Laudate Dominum” soleeris Tõnis Kaumann. Ohtrad friorituurid olid täpsed ja esitus kindel – hea oli kuulata. Teoses „Salve Regina” kahele tenorile liitus Kaumanniga ka ilusa tämbriga kõrge tenor Anto Õnnis, kes samuti võlus musikaalse ja täpse esitusega. Kui siin demonstreerisid lauljad oma kooslaulukunsti, siis Monteverdi kolmas kammerteos  „Iubilet tota civitas” pakkus kuulajale kahe laulja väljendusrikka dialoogi.

Teist tüüpi vokaalteostes astus üles kammerkoor Collegium Musicale. Selle tüübi teosed jagunesid omakorda kaheks alatüübiks. Esimese moodustasid Orlando di Lasso ja Giovanni Pierluigi da Palestrina vanas stiilis (prima pratica) ehk polüfoonilised a cappella teosed. Orlando di Lassolt kõlas motett „Iubilate Deo”, Palestrinalt aga motett „Sicut servus” ja hümniseade „Iesu Rex admirabilis”. Kõiki a cappella teoseid juhatas koori põhidirigent Endrik Üksvärav.

Kooriga vokaalteoste teise alatüübi moodustasid XVI-XVII sajandi veneetslaste kontsertstiilis teosed. Neis kõigis osales Hortus Musicus ja neid dirigeeris Andres Mustonen. Giovanni Gabrielilt sai kuulda motetti „Angelus ad pastores ait” ja kontserdi lõpetanud efektset antifooni „Hodie Christus natus est”. Monteverdilt oli kavasse valitud kaks pala „Maarja-vespritest”: „Ave Maris Stella” ja „Lauda Ierusalem”.

Hortus Musicuse panust sai juba mainitud ja ega palju lisada polegi tarvis: tegu on ju ülikogenud ja suurepäraste pillimeestega, kes tunnevad end vabalt eri stiilis muusikas. Mõne sõna  võiks öelda alles kaks aastat vana koori kohta, mille moodustavad üheksa meest ja üheksa naist. Tehnilises mõttes oli kõigi palade esitus veenev. Gabrieli „Angelus’e” ajal tabasin end küll mõttelt, et meeshääled jäävad kõlajõult muule veidi alla. Kuid Palestrina teoses „Iesu Rex admirabilis” mõjus kolmehäälne meestelaul väga kandvalt. Ka naishääled olid tublid. Siiski võis kontserdi lõpetanud Gab­rieli pala „Hodie … ” kõrgetes sopranihõisetes kuulda teatud väsimust. Kokkuvõttes tuleb koori ja tema dirigenti Endrik Üksväravat igal juhul stiilse ja puhta esituse eest väga kiita.

Mustonen dirigeeris ja mängis sekka viiulit tavapärase pühendumusega, kuid jättis tol õhtul kuidagi tasase, üldsegi mitte staari mulje. Ilus oli tema pöördumine publiku poole kontserdi lõpul, mil ta meenutas arvukale publikule – kes oli, muide, kogu kontserdi kestel ilma palumata aplodeerimisest hoidunud ja käitus tõelise kogudusena – jõulude kristlikku sõnumit.

Suurepäraselt läbi komponeeritud kava ja kaunilt esitatud muusikaga kontsert-vespril oli siiski ka üks puudus. Kontsert oli küll nimetatud jõulumuusikaks ja selle toimumine Jaani kirikus ning Mustoneni lõppsõna rõhutas muusika seost kristlike jõuludega. Teisest küljest võis publikule jääda täiesti arusaamatuks, millest ja miks ikkagi lauldakse: jõuludest küll, aga edasi? Ka kavalehel polnud selle kohta mitte ühtegi märget. Gabrieli inglist ja karjastest kõnelev teos oli nimetatud lihtsalt motetiks. Monteverdi „Laudate Dominum” võib põhineda nii psalmile 117 kui ka 150. Oleks tulnud täpsustada, et tegu on esimesega. Palestrina teose „Sicut cervus” tekst pärineb tuntud psalmist 42 „Otsekui hirv”. „Iubilate Deo” aluseks on psalm 100 ja teose „Lauda Jerusalem” aluseks psalm 147. Kontserdi korraldajad oleksid võinud publikut harida ja selgitada, kuidas on kogu see psalmimuusika seotud jõuludega. Ja ehkki neitsi Maarja roll jõulusündmuses on üldiselt teada, oleks ikkagi olnud hea tutvustada neitsi Maarja ja Jeesuslapse teoloogilist vahekorda. Tekst kõneleb inimesega siis, kui sellest aru saadakse.

Siiski kordan veel: muusika oli sel kontserdil suurepäraselt valitud ja esitatud. Soovin kõigile tol õhtul Tartu publikut rõõmustanud muusikuile uueks aastaks palju rõõmu muusikast ja selgeid sihte muusikuteel!
Mart Jaanson

Jõulud Haydni ja Mozartiga

Haydni „Te Deum”: Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, solistid Kädy Plaas (sopran), Iris Oja (metsosopran), Mati Turi (tenor) ja Uku Joller (bass), dirigent Daniel Reuss 20. XII Estonia kontserdisaalis.

Jõulueelses tohuvabohus rõõmustasid Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester dirigent Daniel Reussi juhatusel kontserdipublikut veel ühe toreda kavaga, mis lisaks väljakuulutatul – Haydni „Te Deum” –
pakkus kuulamiseks ka Haydni „Timpanipõrina-sümfoonia” ning Mozarti „Missa longa”.

Peab ütlema, et kontserdimajas oli seekord tajutav hoopis isesugune atmosfäär. Kord aastas, jõulude saabudes, muutume me, eestlased, Euroopa ateistlikumast rahvast korraks peaaegu ristiinimesteks ja nii lisandub meie detsembrikuistesse plaanidesse soovitavalt üks kirikus- ja üks kontserdilkäik. Meie kontserdipubliku raudvarale, muhedatele seenioridele ja muusikatudengitele, sekundeeris sedakorda hästi friseeritud ja rõivastatud soliidne kuulajas­kond.

Kas see pole muuseas mitte väljakutse nii kontserdikorraldajatele kui juba tegelikult ka koolide muusikaprogrammide ja -õpikute kirjutajatele? Kuidas teha nii, et klassikalise muusika kontsertidest saaks prestiižse hooaja- või show-off-kauba asemel aastaringne intellektuaalne meelelahutus – ja mitte ainult „fossiilidele”? Eesti Kontsert vahendab küll mitmekülgset koolikontsertide valikut, aga noorele publikule suunatud majasisest pakkumist ei ole. Ja isegi jõuluajal moodustab nooremapoolne publik saalis kaduvväikese osa.

Haydni ja Mozarti teoseid sisaldav kontsert oli otsekui jätkuks sama koosluse, küll teise dirigendi (Eri Klas) juhatusel detsembri esimestel päevadel esitatud Mozarti kavale. Õhtu avas Haydni „Te Deum”. Aastatel 1799-1800 loodud teos on pühendatud abielu kaudu Austria keisrinnaks saanud Marie Theresele, 1780. aastal surnud „suure” Maria Theresia lapselapsele. Nooruke, päikeselise karakteriga keisrinna oli helilooja ande suur austaja ja väidetavalt ka meisterlik sopran, kes esitas soolopartiisid mõneski Haydni hilises missas. Selles helitöös laseb Haydn jumala auks musitseerida siiski vaid kooril ja orkestril. „Te Deum’ile” sekundeeris kontserdi teises pooles Mozarti pidulik „Missa longa” (1775-1776) solistidele, koorile ja orkestrile.

Mõlema vokaal-sakraalteose puhul tuleb jagada kiidusõnu. Kui mõne nädala taha jäänud Mozarti interpretatsioon kaldus kuulajat kord külma, kord kuuma vette kastma ja jättis nüanssides soovida, siis Reussi tõlgendus tundus läbimõeldum ja -töötatum. Orkestri ja koori ühist musitseerimist iseloomustas ilus ja kerge sõnarõhkude järgi timmitud artikulatsioon ning dünaamika. Väga ajastuteadlik! Teoste suursugune meeleolu saavutati fortissimo’ga üle pingutamata. Nii nootide kui fraaside vahel oli piisavalt õhku – tulemuseks kristalselt läbipaistev faktuur, milles sedakorda oli kas otse või täiendava kõlavärvina kosta isegi väike continuo-orel. Eriti Mozarti missas avanes iga (ala)osa kui puhas värske leht, uue afektiga, iseennast kordamata. EFK ridadest pärit ja osaliselt iseseisvat teed läinud solistid Kädy Plaas, Iris Oja, Mati Turi ja Uku Joller sulandusid häälematerjalilt ideaalselt nii üksteisega kui koori üldisesse kõlapilti ning andsid teose õnnestumisse oma panuse.

Õnnestumine oli ka Haydni Sümfoonia nr 103 Es-duur „Timpanipõrinaga” kammerorkestri esituses. Teosele nime andnud soolotimpani tremologa algav teos kuulub helilooja „Londoni sümfooniate” hulka ja on esmaettekandele tulnud 1795. aastal. Kuigi mõeldud Londoni publikule esitamiseks, õhkub teosest paras annus nii Viini (valsside) kui Alpide (rahvalikke) intonatsioone, mille orkester ka karakteerselt välja mängis. Eriti põnev kuulamiskogemus oli sümfoonia teine osa, variatsioonid Andante più tosto allegretto, mis mõjus nagu hästi lavastatud etendus. Neljanda osa nõudlik tempo näitas heast küljest orkestri tehnilist ja koosmängu taset. 

Raske on välja tuua kontserdi kõrgpunkte. Tinglikult võiksid need olla fugaatilised osad oma filigraansuses, eriti jäi meelde „Et vitam venturi saeculi” Mozarti missast. Hea kvaliteediga elamuse pakkus aga kontsert tervikuna.
Saale Fischer