Kontserdipeegel

Toomas Velmet, Igor Garšnek

Head reisi Balti kontserdiekspressile! „Baltic Concert Express”: Irina Zahharenkova (klaver) ja Čiurlionise Keelpillikvartett 18. II Estonia kontserdisaalis. Reis kulges marsruudil Estonia kontserdisaal – Jõhvi kontserdimaja – Peterburi Jaani kirik, reisijad olid aga hoopis Vilniusest ja Kuopiost. Leedu kvartetikultuur on peaaegu sama vana ja sama edukas kui kõigile teada korvpall. Leedu tänapäev sisaldab vähemalt kolm professionaalset keelpillikvartetti: Vilniuse Riiklik (!) Keelpillikvartett (asutatud 1965), Čiurlionise kvartett (1968) ja Kaunase kvartett (1981). Kaks esimest – maailma suurtes keskustes ja esindussaalides hästi tuntud ja kõrgelt hinnatud – on Leedu Rahvusliku Filharmooniaühingu resideerivad kollektiivid. Nii luuakse traditsioone ja tehakse ajalugu. Ei aastal 1965, 1968 ega 1981 olnud erinevusi Eesti ja Leedu kontserdikorralduses, kui mitte arvestada mõningat erinevust rahvaarvus ja territooriumis. Ühtviisi nappe ressursse kasutades tehti Leedus panus noortele kammermuusikutele, meil lauljale, viiuldajale ja balalaikavirtuoosile ... Kindlasti on tänases elukorralduses nii Vilniuse kui Čiurlionise kvartett filharmooniaühingul kivina kaelas, kuid nad tegutsevad, neist räägitakse uhkusega ja kael kannab.

Äkki on aeg ka Eesti Kontserdil proovida kaela kangust resideerivate muusikute kandmisel? Positiivne, kuigi visadust ja teovõimet nõudev perspektiiv paistab lõuna poolt kätte.

Loo algusest ei tule nina norgu lasta, vaid hoopis uhkust tunda meie pianisti üle, kelle käes on kindlalt saavutatud laureaaditiitlite rekord – ja mitte ainult lähiümbruses. Irina Zahharenkova on vahemikus 2003–2006 osalenud üheksal rahvusvahelisel konkursil ja saavutanud kõigil laureaaditiitli, neljal ka võitja loorberid. Konkursid pole seejuures olnud üldsegi nurgatagused, vaid suurte traditsioonide ja auväärse žüriiga. Näiteks Genfi konkurss toimus esmakordselt 1939. aastal ja sealt on tulnud maailma sellised nimed nagu Martha Argerich, Maurizio Pollini ja Friedrich Gulda. Johann Sebastian Bachi konkurss toimus Leipzigis esmakordselt 1950. aastal ja sealt teame Tatjana Nikolajevat, Jörg Demust ja Nikolai Luganskit (kindlast tuleb nimetada ka meie meest Igor Bezrodnõid). Zahharenkova on võitnud esikoha Jaéni konkursil Hispaanias (2004), George Enescu konkursil Rumeenias (2005), Alessandro Casagrande konkursil Itaalias (2006) ning samal aastal ka Bachi konkursi Leipzigis. Zahharenkova on kodus ka klavessiini ja haamerklaveri taga ja kui nüüd keegi sõnab, et me ju teame seda kõike, siis vastan, et tasub ikka meelde tuletada küll.

Zahharenkova ja Čiurlionise kvartett kohtusid Estonia kontserdisaali põrandal(?!) vahva kavaga: Mozarti Klaverikontsert A-duur KV 414 ja Brahmsi Klaverikvintett f-moll op. 34 ning leedu helilooja Faustas Latėnase (1956) Kvartett nr 2 „In Loving Memory” (1986). Teatavasti leedulased ei esine välismaal ühegi kavaga, kus puuduks oma helilooja teos. Latėnast kutsutakse neoromantikuks ja esitatud teos on autori sõnul pühendatud kõigile tema headele sõpradele, kes on emigreerunud Leedust. Selle helikeel on teatraalselt või ka filmilikult romantiline, mis on mõistetav, kui teada, et Latėnas on aastakümneid kirjutanud muusikat nukuja draamatükkidele ning filmidelegi. Kuigi teos on dateeritud aastaga 1986, palub autor mitte dramatiseerida pealkirja paatost, vaid meenutada minejaid naeratuse ja tänulikkusega. Kuulates jäi mulje, et teoses on vihjeid ja koode, mida mõistavad vaid need, kes tausta teavad, kuid väga heas esituses oli see omal kohal intermeediumina Mozarti ja Brahmsi vahel.

Mozarti Klaverikontserdi KV 386a (414) originaalkoosseis on muidugi orkester, kus lisaks keelpillidele ka kaks metsasarve ja oboed, kuid eriti viimasel ajal on neid kontserte esitatud ka keelpillikvartetiga, mis mulle väga meeldib, sest tegemist on ju geniaalse intiimse kammermuusikaga. Zahharenkova mäng oli väga peen ja kõlaliselt hästi sobitatud nelja keelpilli taustale. Päris nauditavalt vallatud olid dialoogid I viiuliga ja huvitavaid kõlaefekte andsid kohati tšelloga dubleeritud bassikäigud. Sellises koosseisus Mozarti klaverikontsertide ettekanded väärivad järgimist. Olen varemgi täheldanud Zahharenkova eriliselt peent tempo ja selle muutuste taju. Ta teeb seda mikroskoopiliselt, kuid alati hoomatavalt ja kaaslasi inspireerivalt, Mozarti muusika vormi allajoonimisel on selline võime eriti nauditav.

Kava teise poole täitis Johannes Brahmsi suurteos (u 40’) f-moll Klaverikvintett – kammermuusika, mis võrdub kontserdiga. See on kõigile esitajatele keerukas teos vormiliselt, kõlaliselt ansamblilt ja ka tehniliselt, vaid muusika on jäägitult geniaalne, kui ei upu eelnimetatud keerukustesse. Ei uppunud sugugi, üksnes I osa töötluses kadus kellelgi kontsentratsioon – ma ei süüdistaks siin esitajaid, ehk kadus hoopis mul endal.

Kui Mozarti kontsertteos mõjus meeldivalt intiimselt, siis Brahmsi kammerteost tuleb esitada suures saalis suurelt lavalt ja täisvalgusega. Ma ei saa leppida selle kunstliku intiimsusega, mida püütakse tekitada Estonia kontserdisaalis aeg-ajalt ja mõne artistiga. Mõistan, et kammermuusika ei too saalitäit (u 900) kuulajaid, aga artisti koht on laval, kui see saalis on! Estonia kontserdisaali akustiline punkt on laval, mitte põrandal ja buduaarisirmiga kaetult. See annab tunda ka kuulajate poolel, aga eriti esitajate enesetundes. Pealegi oli publikuhuvi alahinnatud, sest ka rõdud tuli kuulajaile avada. Igatahes kannatas Brahmsi esitus, mis oli väga hea, oma „lavaaluse” oleku tõttu.

Eesti Kontserdi värske kontserdisari on väärt algatus, millele saab soovida ainult jätkuvat edu.

Toomas Velmet

Teatraalselt ja humoorikaltki

Kontserdisarja „Doppio passione” avaõhtu: Tallinna Kammerorkester, Tõnu Kalm (klarnet), Vambola Krigul (löökpillid) ja EMTA löökpillimängijad Toomas Vavilovi dirigeerimisel 18. II Mustpeade majas.

Kuigi öeldakse, et iga algus on raske, siis Tallinna Filharmoonia uue kontserdisarja „Doppio passione” („Kahekordne kirg”) laupäevane avaõhtu Mustpeade majas näitas veenvalt, et mõni algus võib olla ka lennukas, mõnusalt humoorikas ja teatraalne ning oma atraktiivsuses publikule üldsegi mitte raske kuulata.

Sarja põhiidee seisneb selles, et igal kontserdil astub publiku ette solistina üks puhkpillija üks löökpillimängija. Kas koos või vaheldumisi, sõltub asjaoludest, s.t kavast. Seekord olid tulipunktis Tõnu Kalm (klarnet) ja Vambola Krigul (löökpillid), nii koos kui vaheldumisi; esimene koos Tallinna Kammerorkestriga Toomas Vavilovi dirigeerimisel ja Krigul ka ühe sooloetteastega üksi. Omajagu põnevust lisas juba ette kontserdi kavas välja kuulutatud Timo Steineri verivärske kahe solistiga helitöö esiettekanne.

Sel õhtul kõlaski ainult nüüdismuusika – mõni teos rohkem, mõni vähem „nüüdis”määratlusele vastav. Praegu EMTAs õppiv Tõnu Kalm soleeris Witold Lutosławski (1913–1994) viieosalises tsüklis „Tants-prelüüdid” (1955). See on omajagu humoorikas süit, kuid paneb mängutehniliselt iga klarnetisti vilumuse tõsiselt proovile, vaatamata sellele, et nii mõnegi muusikalise kujundi naiivsus meenutab siin pigem kunagist „sotsrealistlikku” illustratiivsust.

Süidi teine osa Andantino andis klarnetistile hea võimaluse süveneda oma pilli tooni värvimisse erinevates dünaamikanüanssides ja registrites. Juba ainuüksi see pani esitust kuulama. Siiski näitas tsükli neljas osa Andante solisti tämbraalset ja dünaamika-paindlikkust ehk kõige väljendusrikkamalt. Ilusad ja peenekoelised, aga ikkagi hästi kandvad piano’d! Teose finaalis Allegro molto olid Kalm ja orkester oma partnerluses silmanähtavalt ja kõrvaga kuuldavalt kõige artistlikumad – nüüd oli võimalus nautida eriti selgelt välja joonistuvaid ja kõnekaid muusikalisi ahelrepliike.

Vambola Krigul esitas seejärel USA helilooja David Langi (1957) virtuoosses löökpillide teoses „The Anvil Chorus” (1991). Kuna „anvil” tähendab inglise keeles alasit, siis vastas lugu täiel määral pealkirjale. Publik sattus akustilises mõttes tõepoolest „haamri” ja „alasi” vahele: väga intensiivsed metalse tämbriga rütmid, erinevate rütmikihistuste ebasümmeetria ja ebaregulaarsus, selgelt aimatavad struktuurid ja nende hajumine, kohatised gamelan’i-kõlad … Kõik kokku mõjus vägagi efektselt ja teatraalselt!

Omajagu teatraalse mulje jättis ka Timo Steineri (1976) esiettekandeline „… tunduvad liikuvana, kuigi igatsen neid paigale” (2012) klarnetile, löökpillidele ja kammerorkestrile. Kohe algusest peale hakkasid siin väljendusrikast rolli mängima eredad ja värvikad kromaatilised kujundid nii klarnetil (Tõnu Kalm) kui orkestris. Nurgelised ja pisut hüplikud teemad, mis meenutasid pigem filmimuusikat, jõudsid lõpuks ka vibrafoni (Vambola Krigul) kõlaampluaasse.

Selles kõlalises mosaiigis muutus kogu aeg midagi, olgu siis rütmide, kõlavärvide või orkestraalsete aktsentide näol. „Ootamatus” võikski olla Steineri verivärske loo märksõnaks, „muusikaline iroonia” vist samuti, kuid esituse iseloomustamiseks sobib kõige paremini sõnakombinatsioon „särtsu täis”.

Kui nüüd teatraalsuse teemal jätkata, siis õhtule pani artistliku punkti Rodion Štšedrini (1932) „Carmen-süidi” (1967) ettekanne, kus tegi kaasa ka EMTA löökpillimängijate ansambel. „Carmen-süit” ongi ju otsene tuletis lavamuusikast, s.t kvintessents Bizet’-parafraasina loodud Štšedrini balletist „Carmen” priimabaleriin Maia Plissetskajale.

„Carmen-süidi” värvika esituse puhul tuleb aga ennekõike tunnustada Toomas Vavilovi kui dirigendi karakterikujundamise oskust: võimekust mõjuvates proportsioonides doseerida kõlalisi kontraste, suutlikkust ette valmistada olulisi dünaamilisi aktsente ning hoida muusikalist kulgemist kaasahaaravalt pulseerivas tempos ilma ühegi rütmilise lõtkuta.

Samavõrd peab tunnustama ka EMTA viie noore löökpillimängija perfektseks lihvitud ansamblitunnetust, kuna nii mõnegi löökpillipartii komplitseeritus (näiteks marimbal) eeldab interpreedilt sisuliselt solistiambitsiooni. Ühtegi juhuslikku või ebakindlat nooti polnud õnneks kelleltki kuulda.

Ceterum censeo – iga algus on raske. Seekord ilmselt sellele osale kuulajaist, kes uue, solistidele orienteeritud kontserdisarja „Doppio passione” värvikale avaõhtule miskipärast ei jõudnudki. Aga eks neid kontserte tule ju veel …

Igor Garšnek

Una Corda – mitmel keelel

Ansambel Una Corda: Kristi Mühling (kannel), Ene Nael (klavessiin) ja Liis Viira (harf) 23. II Mustpeade majas.

Aastal 2009 meie kontserdimaastikule ilmunud Una Corda (it k „üks keel”) on unikaalse koosseisuga ansambel, kuhu kuuluvad kolm näppekõlalist pilli: kannel (Kristi Mühling), klavessiin (Ene Nael) ja harf (Liis Viira). Nii et keeli on neil instrumentidel muidugi rohkem kui üks. Ning hiljaaegu ilmus ka Una Corda CD, kuhu on salvestatud ainult eesti muusikat.

Mõistagi pole nii ainulaadse koosluse jaoks repertuaari just lihtne leida, sestap kõlasid nii Una Corda kontserdil Mustpeade majas kui plaadil peamiselt eesti muusikaklassika töötlused (Heino Eller, Ester Mägi jpt). Ent õnneks on olemas võimalus meie heliloojatelt ka originaalrepertuaari tellida ja nii saabki Una Corda plaadil kuulata näiteks Mirjam Tally „Joont” (2007) ja Helena Tulve teost „Silmajad” (2009). Kontserdil sai aga esiettekande Margo Kõlari uus helitöö „Kärestik” (2012), mis on kirjutatud spetsiaalselt Una Cordale.

Mis puutub eesti muusikaklassika seadetesse, siis kandle-harfi-klavessiini kooslus paneb interpreetide leidlikkuse siin päris tõsiselt proovile, kuidas saada erinevad karakterid vaheldusrikaste kõladega paika. Seda enam, kui tegemist on kolme n-ö ühetüübilise, „plõnksuva” heliga pilliga – pole neist ükski ju kantileenne meloodiainstrument à la flööt või viiul.

Siinkohal oli mul hea võimalus võrrelda, kuidas Heino Elleri klaveripala „Kellade” (1929) seade kõlas Una Corda plaadil ja milline helipilt avanes samast loost sel õhtul elavas ettekandes. Üldiselt on harva nii, et „muusikakonserv” trumpab live’i mingis parameetris üle, kuid Elleri „Kellade” salvestisel mängisid väga põnevalt kaasa elektroonilised ruumikajad ja ka helirežii (Maido Maadik), nii et madal harfikõla jättis mõnes episoodis huvitaval kombel koguni mingi ambient’liku sämplingu kõlamulje. Kontserdil mõjus „Kellade” seade märksa „kuivemalt”, kuid ka mõneti impressionistlikumalt, kuid loo aktiivse keskmise osa motoorne liikumisenergia tuli klavessiinil live’is isegi intensiivsemalt esile kui plaadil.

Ester Mäe „A Tre” („Kolmele”, 1991, originaalis viiulile, kitarrile ja tšellole) seades oli väga leidlikult kasutatud klavessiini pidevalt korduvaid ostinato’sid, millele kannel ja harf moodustasid n-ö kõlalise pealisehitise. Kadentsis võttis klavessiin väga loomulikult üle originaalis kitarri quasi-improvisatsioonilise partii. Aga, mis peamine, „A Tre” originaali poeetiline mõte leidis selles seades kohati lüürilisema, ent mõnikord ka teravama kõlaväljundi.

Jaan Räätsa Sonaadi op. 82 kahele klaverile (1990) I osa esitasid vaid Ene Nael klavessiinil ja Liis Viira harfil. Klavessiini ja klaveri puhul on juba väliselt näha, et nad on „sugulased”. Tegelikult on ka harf klaveri sugulane nii kõlaliselt kui ulatuselt. Selles loos oli hästi põnevaks mängitud Räätsale iseloomulik neoklassitsistlik motoorika, kusjuures harfikõla tekitas kohati tõepoolest klaveri illusiooni. Esituslikult oli kogu see motoorika nii täpselt sünkroonis nagu õlitatud kellavärk. Vürtsi lisasid esitusele samuti väga efektsed dünaamikakontrastid.

Ootamatut vaheldust pakkus Rein Rannapi „Boolero” (2010) harfile. Ilus lugu nagu mõnest muinasjutu-animafilmist, kus erinevad kõlakihistused moodustusid arpedžeeritud tekstuuri ja minimalistlikult lakooniliste teemade lüürilisest koosmõjust.

Margo Kõlari esiettekandelise „Kärestiku” (2012) kompositsioon tugineb üsna suurtele kontrastidele ja vastandustele: kuulda saab nii akvarelselt kõrvupaitavaid episoode, teravakõlalisi ja intensiivseid struktuure kui staatiliselt meditatiivseid lõike. Tänu nimetatud vormiüksuste perioodilistele kordumistele tekib „Kärestikus” ka omamoodi kujundite ringmäng. Igatahes väga huvitava ja kaasahaarava helikeelega teos!

Õhtu lõpetas Raimo Kangro „Display IV : Tundmatu muusiku portree” (1992, originaalis flöödile, tšellole ja klavessiinile) seade, mille arranžeering oli kontserdil kuulduist ehk kõige efektsem. Eredate rütmikujundite mänglevus sai siin tuult tiibadesse hästi väljendusrikastest dünaamikakontrastidest ning ka erinevad karakterid joonistusid põnevalt ja artistlikult välja.

Kui kokkuvõtteks mõtiskleda Una Corda kui ansambli tulevikuperspektiividest, siis võib arvata, et ajapikku suureneb repertuaaris spetsiaalselt neile kirjutatud originaalteoste osakaal. Ja sellisena oleks Una Cordal meie muusikamaastikul täita küllap huvitavamgi nišš kui ükskõik kui leidlike klassikaseadete esitajana.

I. G.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht