Kontserdipeegel

Vahur Luhtsalu

Brahmsi Teine ? katedraal ?kirjatundjale??  

STAVANGERI SÜMFOONIAORKESTER (Norra) ja Solveig Kringelborn (sopran, Norra) Susanna Mälkki (Soome) dirigeerimisel Estonias 17. XI, kavas Tveitt, Grieg, Sibelius ja Brahms.

 

Stavangeri Sümfooniaorkestri kontserdi avas Põhjamaade programmiline muusika, norra ja soome kirjandusest ning rahvapärimusest inspireeritud lühiteosed. Neis lühiteostes oli elavaid pilte, värve ja lugusid. Norra XX sajandi klassiku Geirr Tveitti norra saagast inspireeritud ?Kapriis? (1956) oli peenelt läbi maalitud stseen hobuseks moondunud veehaldjast, kes süütu nooruki ?ära teeb? ja metsatiiki uputab. Griegi ?Solveigi laulu? (Ibseni süidist ?Peer Gynt?) ja ?Kevade? (Aasmund Olavsson Vinje sõnad) meloodiad laulsid melanhoolset hümni kaotsiläinud armastusele ja elule suure algustähega. Sibeliuse poeemis ?Luonnotar? (1913) sopranile ja orkestrile jutustati ?Kalevala? sõnadega maailmaloomise lugu.

Hele-avara sireenitämbriga norra sopran Solveig Kringelborn pani Griegi lauludesse pisut lopsakamaid värve kui nende filosoofiline ja melanhoolne põhitoon sisendabki. Sibeliuse ?Luonnotar?i? muusikat valitseb eksistentsiaalne atmosfäär, kaemuslik pürgimine tumedast sügavikust kirkasse tähevalgusesse. Seda arvestades oleks esitusse sobinud ?pikk joon? ja ehk samuti ka pisut ?äraolevam? hoiak. Kringelborni tõlgenduses oli esiplaanil afekt ? ja koos sellega ka pisukesed dramaatilised häälemurdumised ning karedused. Aga muidugi ei ole selline tõlgendusnüanss ?viga?, vaid üks peenemat sorti elutunde küsimus.

Soome dirigent Susanna Mälkki tõi esile Stavangeri Sümfooniaorkestri paremad küljed: kõlatundlikkuse, reaktsioonivõime ja pillirühmade hea õlatunde. Svitteni ?Kapriis? nii teose kui ka esitusena avaldas muljet oma rikkaliku keelpillispektri ja tämbriefektidega. T?aikovskilikke õhkamisi ja heledat ning tumedat koloriiti vastandav Sibeliuse ?Romanss? keelpilliorkestrile (1903) andis aga juba selgelt teada, et dirigent on väga tugeva ruumilise mõtlemise ja koloriiditajuga muusik, kuid tunneb märksa vähem huvi muusika horisontaalmõõtme, kõnelise alge vastu. Kava teises pooles kõlanud Brahmsi Teine sümfoonia (1877) andis sellele kinnitust.

Susanna Mälkki Brahmsis valitses nooruslikult jõuline, kuid ülimalt kontrollitud lihaspinge: kiired tempod, selged meloodialiinid, reljeefsed bassiliikumised. Juhtus sedagi, et üldiselt üsna hea reaktsioonivõimega orkester ei suutnud dirigendi kiirustega sammu pidada.

Eredaima mulje Brahmsi sümfoonia esitusest Susanna Mälkki käe all jätsid võimsad-võimukad ruumiassotsiatsioonid. Seda kindlustasid täpselt häälestuv, ülemtoone haarav akordika, koraalilike faktuuride rühikus, reljeefsed bassiliikumised ja raiuvalt täpne rütmika. Brahmsi sümfoonia finaal tekitas lausa arhitektuurilisi visioone, katedraalitunnet.

Samas on Brahmsi Teine siiski lüüriline sümfoonia: laululine alge, laulvus ja pisukesed tundelised intoneerimisnüansid on seal tähtsamaski rollis kui ülejäänud kolmes sümfoonias. Uhkesti kõlisev ja sõjakalt rütme raiuv ettekanne tegi lüürilisest teosest ühe natuke teistsuguse teose.

Brahmsi loeti omal ajal ?puhta muusika? esindajaks. ?Puhta muusika? esteetikal oli tekkeajal metafüüsika taga, aga sisuliselt tähendas see siis ja tähendab tänagi ?kirjatundjate? muusikat: selle juurde käivad imelikud kehatud konstruktsioonid nagu stiil, vorm, faktuur, dramaturgia jne, mis peavad muusika kehatut abstraktsust kuidagi õigustama ja konkretiseerima. Juba too verbaalne arsenal näitab, et vana liigitus ise on õhust võetud. Väga otsesed programmilised kujutlused on muusikas kompositsioonilise ja kõlaloogika seisukohast tõepoolest küllalt marginaalsed. Samas on ka ?puhtusega? lood kahtlased. Mingi veealuse mõjurina, mnemoonilise sõrestiku või assotsiatsioonide vallandajana toimivad sõna, ?lugu? ja visuaalsed kujutlused muusika mõtestamisel ja tajumisel sisuka, tähendust kandva konstruktsioonina nii või teisiti. Kõneline alge, inimkõne põhifunktsioonid on üks tähtsamaid muusika ?parastruktuure?.

Brahmsi laululine sümfonism on kõnelise algeta eriti kujuteldamatu. Jaatus ja eitus, küsimuse ja kinnituse intonatsioonid, tundenüansside ja muutuvate meeleseisundite kontuurid on selle pärisosa. Soome dirigendi ehitatud ?Brahms nagu katedraal? oli uhke ja suurejooneline, klassiku vääriline. Muusika ?kirjatundjale?. Aga siiski kõledavõitu, metalli jahedust õhkuv. Hing jäi igatsema inimkõne soojust.

 

Evi Arujärv

 

 

Kuidas Saulusest sai Paulus

 

Mendelssohni oratoorium ?PAULUS?: ERSO, RAM jt koorid ning solistid PAUL MÄGI dirigeerimisel Estonias 27. XI.

 

Paul Mägi on tuntud kui dirigent, kes hoolitseb selle eest, et eesti muusikasõbra laud oleks ikka kaetud muusikaliste hõrgutistega, mida siinmail harva kuulda võib. Torkab silma ka tema oratooriumilembus, sest viimastel aastatel on maestro taktikepi all kõlanud sellised sakraalmuusika ?edöövrid nagu Liszti ?Kristus? ja Berliozi ?Kristuse lapsepõlv?.

27. XI tõi austusavaldus ühele kuulsamale XIX sajandi romantikule Estonia kontserdisaali pilgeni täis: ettekandele tuli Felix Mendelssohn-Bartholdy oratoorium ?Paulus? (1836). Mastaapse teose esituseks tuli lavale aukartustäratav muusikutevägi: solistid Aile Asszonyi (sopran), Teele Jõks (metsosopran), Mati Turi (tenor), Krisjanis Norvelis (bass), Piret Aidulo (orel), Eesti Meestelaulu Seltsi poistekoor Kalev, kammerkoori Voces Musicales naisrühm, RAM ja ERSO.

Mendelssohni oratooriumil ?Paulus? on vaieldamatult oluline koht maailma muusikaliteratuuris. Selles teoses lõimuvad harmoonilisel moel barokiajastu oratooriumikunst ja XIX sajandi romantism. Vaatamata aukartusele Bachi ja Händeli ees, kelle teosed kõlasid Mendelssohni  taktikepi all regulaarselt, ei klammerdunud helilooja kümne küünega barokiajastu traditsioonidesse, vaid viis oratooriumi kui ?anri hoopis teisele muusikalisele tasandile. Kindlasti võib Mendelssohni oratooriume ?Paulus? ja ?Elias? vaadelda loogilise jätkuna Bachi, Händeli, Haydni ja Beethoveni kirjutatud oratooriumide ahelas, mis on mõjutanud hilisemaid XIX ja XX sajandi suurmeistreid lisama oma panust.

Krisjanis Norvelis (Läti) esitas Pauluse osa tolleaegsele usujuhile kohase väärikusega ja veendumusega. Huvitav oli jälgida tema ettekandes kahte vastandlikku oratooriuminumbrit: aariat nr 12 ?Vertilge sie? (?Hävita nad?) ning aariat nr 18 ?Gott, sei mir gnädig nach deiner Güte? (?Jumal, ole mulle armuline oma headuse pärast?). Norvelisel õnnestus hästi tabada kristlaste veendunud tagakiusaja viha ja sellele järgnenud murdumist ning kahetsust.

Eesti muusikataevas on särama löönud ere täht ? selle tähe nimi on Aile Asszonyi. Sopran Asszonyi osatäitmist iseloomustades ei pääse ma paralleeli toomisest Eesti publikule teada-tuntud laulja Pille Lillega. Lisaks laulutehnika suurepärasele valdamisele ja meisterlikule tämbrivalitsemisele on neil mõlemal olemas see ?miski?, mis paneb kuulama ning teeb kiretust ülestähendusest noodipaberil elava muusika. Üks tõeline muusik peab olema hingeliselt läbi käinud nii põrgust kui paradiisist ning Asszonyi puhul on tunda, nagu oleks ta mõlemas kohas viibinud.

Kahjuks pole Mendelssohn oma partituuris pühendanud kuigi palju soolonumbreid metsosopranile. Oli pisut kurb vaadata Teele Jõksi, kes helilooja mängureeglite tõttu sai vaid episoodiliselt kaasa lüüa, kuigi tema hääl ja esitusviis võimaldanuks selle teose jooksul piisavalt särada.

Kui kusagil Eestis tuleb solistide, koori ja orkestriga ettekandele mõni suurvorm, siis on dirigentidel raske loobuda Mati Turi teenetest. Ja tõepoolest, sellel mehel on, mida publikule pakkuda. Turi nimelt ?sööb ennast rolli sisse?, esitades oma osi harva nähtava pühendumuse ja innuga. Üheks õhtu kõrghetkeks oli kahtlemata tema nr 40 kavatiin ?Sei getreu bis in den Tod? (?Ole ustav surmani?), mis laotas üle kuulajate ülima rahu, tekitades kontserdisaali tõeliselt ebamaise atmosfääri.

Nii poiste-, nais- kui meeskoori ettekannet iseloomustas selge ja ühtlane kõlapilt. Ka emotsionaalsel tasandil liiguti hästi kaasa orkestri dünaamikaga, mis omakorda püsis heas balansis solistidega.

Grandioossetes suurvormides peitub alati oht, et esitus valgub laiali ja muutub mõneti kiretuks ning üldiseks. Ent Paul Mägi oli igati ülesannete kõrgusel ning tulemuseks oli kontseptsiooniliselt terviklik ja emotsionaalselt mõjuv ettekanne.

Tundub, et mida aeg edasi, seda populaarsemad on meil vaimulike suurteoste ettekanded. Ning Paul Mägi tõestas, et miski pole võimatu neile, kes usuvad sakraalmuusika edasist võidukäiku Maarjamaal. Jääme siis ootama, milliste vaimulike suurvormide ettekanded toob järgmine aasta.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming