Kontserdiõhtu, täis lummust ja eelarvamusvabadust

MARTA SCHMIDT (Soome)

David Oistrahhi festival 27. VI ? 18. VII Maya Homburgeri (Iirimaa) ansambel Pärnu Eliisabeti kirikus 2. VII, kavas Ortiz, Castello, Guy, Messiaen, Corelli.

2. VII olin oma senise elu huvitavaimal ja kütkestavaimal kontserdil. Mis oli selles nii võluvat ? uut muusikat on ajaloolistel pillidel mängitud ju ennegi? Võlus kõik: kõlavärvide rikkus, kava pingestatus, mängijate virtuooslikkus ja üksteise respekteerimine, tõlgitsuse sügavus ja ka see, et kogenud muusikutena nauditi koosmängu ja üksteise seltskonda.

Pärast seda, kui meloodia ja harmoonia pea kolmsada aastat kestnud hierarhia oli lõppenud, kasvas kõlavärv XIX sajandi muusikas rütmi kõrval üheks valitsevaks elemendiks. Heliloojad võtsid kasutusele uusi mänguvõtteid (roobi või kõlalaua kohal mäng, flaþoletid, erisugused pizzicato?d). Osa nimetatud tehnilistest vahenditest ei olnud siiski päris uued (nagu üldiselt arvati), neid kasutati juba vanamuusika perioodil. Kõnealusel kontserdil oli põnev jälgida, kuidas XIX sajandi mänguvõtted rikastasid vanamuusika esitusi, eelkõige pikki oreliosasid. Samas ka vastupidiselt: vanamuusikast tuntud võtted (näiteks viiuli kolm- ja nelikõlad) näivad sobivat samuti uuemasse muusikasse. Erilise värvi uuemale muusikale andis ka pillide vana häälestus (415 Hz), mis muutis helipildi tunduvalt pastelsemaks, kui seda võimaldab modernne 444 Hz häälestus. Lisaks lõid mängijad musitseerides kümneid, isegi sadu erinevaid varjundeid ? ka selliseid, mida näib olevat võimatu tekitada.

Kava oli üles ehitatud väga meisterlikult: selles oli tohutult kontraste, majesteetlikust orelimuusikast intiimse harfisooloni. Teosed olid omavahel suurepärases tasakaalus, programm julge ja pinget pakkuv. See hoidis publiku tähelepanu pidevalt oma haardes, sest polnud teada, missugune on järgmine esitus.

Üleminekud ühelt teoselt teisele olid põnevad, kava sisaldas väiksemaid ja suuremaid kaari ning tulemusena ei kujunenud tavapärane ja igav pala-aplaus vorm. Meisterlik oli kava ülesehitus ka selle poolest, et varajast muusikat kommenteeriti uuega (Barry Guy kontrabassi kommentaar pärast Diego Ortize gambapalasid) ja uut vanaga (harfisoolo Messiaeni oreliteose järel). Kõlavärvi ja mängutehnika kõrval oli suur osatähtsus ka improvisatsioonil, just ühendava sillana eri ajastu muusikastiilide vahel, sest improvisatsioon on omane nii vanale kui modernsele muusikale. Barry Guy on jazzmuusik ?jumala armust?.

Programmi koostamisel respekteeris Maya Homburger oma kolleege, kuna igaüks neist sai võimaluse soolodega oma võimeid näidata. Ja neid oli rohkesti. Tunnetuslik ja stiilne oli Siobhan Armstrongi harfimäng; on suurepärane kogeda, kuidas interpreet on pühendunud oma instrumendi väärtustamisele. Iiri harf on peen instrument, millele oli kavas leitud täpselt õige koht.

Sarah Cunningham on tavatult enesekindel ja meisterlik instrumentalist: kiired ja täpsed jooksud, alati puhas intonatsioon, tema gambamäng kõlab väga mahlakalt. Muusikalistes dialoogides esitab ta väljakutseid nii viiulile kui kontrabassile. Päikseline ja kelmikas naeratus esitaja näol väljendas täit osasaamisrõõmu nii muusikast kui ka mängust. Põnev oli jälgida ansamblis kahte basskeelpillimängijat (Sarah Cunninghamile lisaks Barry Guy kontrabassil), õhus võis tajuda ?elektrit? ja vahel tundus, et nende vahel tekkis lausa võistlus.

Barry Guy on aga selline virtuoos, kelle mängu kuulates jääb suu lahti. Kui ma ei oleks näinud teda mängivat, kahtleksin, kas on võimalik kõike kuuldut ühel bassil esitada.

Malcolm Proud on hea organist, kes püsib vajadusel tagaplaanil, kuid solistina on särav. Tema Messiaeni tõlgendus oli ðokeeriv elamus ? ta ei piirdunud tavapäraste oreli kõlavärvidega, vaid maalis võimsale dünaamikakaarele (pp-ffff-pp) peenekoelise värvipaleti.

Õhtu peatäht Maya Homburger kuulub barokkviiuldajate Top 10-sse. Tema mäng on vaba ja kerge, stiil isikupärane, stiilitaju ning mitmekülgsus hämmastavad, sest ta tunneb end nagu kala vees nii vanas kui ka uues muusikas. Intonatsioon on puhas ka külmast kohmetunult mängides nii ühe- kui mitmehäälses helikoes. Tema tõlgendus annab tunnistust tõelisest süvitsiminekust. Kõik on läbi tunnetatud. Maya Homburgeril on julgust riskida ? tema võib, sest tal on ehtsa pillimängija veri.

Kogu ansambel sulandus hästi kokku. Esinejad naudivad lavalolekut tõeliselt, reageerivad kiiresti vastastikku ideedele ja annavad samas ka üksteisele ruumi. Sellist gruppi ja sellist kava sooviksin kuulata sagedamini.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming