Konservatoorium evakueerub Suure-Jaani

Tiina Mattisen

XII heliloojatele Kappidele pühendatud muusikafestival 17. – 23. juunini         Eestimaine muusikasuvi on festivale täis ja igaüks püüab kuulajat võita millegi ainulaadse ja -kordsega. Suure-Jaani muusikafestivali kunstiline juht Andres Uibo tuli tänavuseks festivaliks välja julge ideega viia Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 90. aastapäeva pidustused Tallinnast välja. Formaalne põhjus selleks on: 65 aastat tagasi tegutses Viljandimaal mõni kuu oma muusikakõrgkool, kui sinna sõja eest evakueeriti Tallinna Konservatoorium koos  selle juures tegutsenud Muusikamuuseumiga. 1944. aasta 25. märtsist sai konservatoorium „asutuse majutamiseks” enda käsutusse Lahmuse algkooli Viljandimaal. „Kuivõrd eksamid ning õppetegevus toimusid Lahmusel, pole teada; igatahes oli lõpetajaid konservatooriumis ka sel kevadel: „Hoolimata raskustest on Tallinna konservatoorium suutnud oma tööd siiski sedavõrd korraldada, et teise semestri lõpul oli võimalik lõputunnistusi välja  anda 13 värskele lõpetajale.”

Teiste hulgas lõpetas ka Villem Kapp: „Lõpetajaiks osutusid kompositsiooni alal William Kapp ja Kaljo Raid helikunstniku diplomiga (cum laude).” Ajalehe teatel lõpetasid veel Salme Audres (Andre, hiljem Lohuaru), Laine Kallak (hiljem Mets), Glafiira Roi, Mall Sarv, Tarsina Sütiste (kõik klaver, cum laude), Therese Masing (hiljem Raide, klaver), Kustas Noormaa (Noorma), Nelly Palis (mõlemad orel), Hermann-Kristjan Talmre (oboe), Antonina Gurjev (laul) ning Evald Haaviku (kontrabass),” selgitab Anu Sõõro oma uurimuses. Sisulise põhjendusena toob Uibo välja, et „Suure-Jaanist ja selle ümbrusest on pärit enamik Eesti kultuuritegelasi: kui jätame nimetamata kõik need heliloojad, keda teame, siis sealt lähedalt on pärit ka Koidula ja Jakobson, kelle pilt on meie kahe kõige suurema rahatähe peal.

Vähem teatakse, et sealtsamast  järve äärest kiriku tagant on pärit ka Albert Kivikas, „Nimed marmortahvlil” autor”. Nii võetigi eesmärk, et festivalil oleksid esindatud kõik EM TA osakonnad, ja see on ka saavutatud. Festivalikava uurides pole raske need seosed üles leida: nii on tšellistide konkurss (19. VI) keelpilliosakonna üritus, jazzmuusika osakonda esindab „Meditatsioonikontserdil” (22. VI) selle juhataja Jaak Sooäär koos Tuule Kanniga jne. „Klaveriosakond on  sääraselt esindatud, et Mihkel Poll mängib Artur Lemba Klaverikontserti, ” ütleb Uibo. „1944. aastal sai Laine Mets diplomi nimelt Suure-Jaanis ja tema õpilane oli Ivari Ilja, kelle õpilane omakorda on Mihkel Poll. Nii et jõuame ringiga tagasi. Kusjuures 1944. aastal esines Artur Lemba ise korduvalt kontsertidega Suure-Jaanis.” Ka EMTA lõpuaktus, -kontsert ja -pidu peetakse kõik Suure-Jaanis (20. VI). „Olude  sunnil on konservatoorium teinud lõpuaktust TPI aulas ja Estonia teatrisaalis, aga Tallinnast väljas ei ole pärast 1944. aastat käidud,” toonitab Uibo. „Kontsert toimub Suure-Jaani gümnaasiumi saalis, mis on minu meelest üks Eesti paremaid kontserdipaiku üldse: fantastilise akustikaga ja kahtlemata kõige suurem, mahutades peaaegu 2000 kuulajat. Samas tuleb ka sümfooniakontsert (19. VI), kus ERSO toob ettekandele Mendelssohni loomingut  seoses helilooja juubeliaastaga, sealjuures teevad „Suveöö unenäo” esitusel kaasa lavakunstikooli tudengid ja Liina Unt teeb saalikujunduse.”

Andres Uibo on uhke, et Suure-Jaani festival on olnud omamoodi pioneer meie festivalikorralduses. Nii on paljud järginud seal esimesena läbi proovitud autoritundi, mida Suure-Jaanis on juba palju aastaid menukalt tehtud. „Meil on olemas fantastiline pildikogu kõikidest esinejatest, kes on nende aastate jooksul Suure-Jaanis käinud – ma ei liialda, kui ütlen, et seal on umbes 25 000 fotot. Väga raske on leida teist nii täiuslikku fotokogu meie muusikutest! Selle taga on Suure-Jaani mees Jaanus Siim ja avamegi festivali igal aastal fotonäitusega, kus kajastuvad eelmise festivali parimad hetked. Ja kui tänavused fotod ka ära tehtud, on kavas välja anda üks album,” avab Uibo lähiplaane. Andres Uibo kiidab ka teisi kohalikke abilisi: „Väga suure töö teeb ära Suure-Jaani vald,  kes on väga muusikalembene ja omandanud kadestamisväärse professionaalsuse keeruliste ülesannete lahendamisel, sh suured sümfooniakontserdid, mida meil tänavu on kolm, või kontsertklaveri transportimine helikopteriga sohu. Aga loomulikult on Eesti Kontserdil oma osa nagu ka Artur Kapi ühingul ja üksikisikuilgi, kes seda festivali mõtte ja jõuga toetavad”.

Traditsiooniliselt on Suure-Jaani festivalil esiplaanil eesti muusika ja esinejad. „Ja vaatamata  sellele, et tegemist on meie endi muusika ja muusikutega, on see olnud üks publikurohkemaid festivale Eesti festivalimaastikul,” rõõmustab Uibo. „Publikuhulk küünib igal aastal kuue-seitsme tuhandeni, kusjuures SuureJaani vallas elab 6200 inimest. Selle loogika järgi peaks näiteks Birgitta festivalilt läbi käima 400 000 elanikku … ” Seejuures olevat SuureJaani festival Eesti üks väiksema eelarvega festivale. Korraldajad on olnud leidlikud kontserdivormide  ja -kohtade väljamõtlemisel: akadeemilisemate kammer- ja orkestrikontsertide kõrval on festivalikavas „Lõunatund” kohvikus Arturi juures (18. VI Ingo Normetiga, 20. VI Margo Kõlariga ja 22. VI Tõnu Kõrvitsaga), mälestushetk Suure-Jaani kalmistul (17. VI), kontsert-jumalateenistus kohalikus kirikus (21. VI), kirikukontsert „G. F. Händel 250” (18. VI) ja „Jaanilaulud” (23. VI) Suure-Jaani lauluväljakul. Festival lõpetataksegi alati jaanilaupäeval:  „Siis on meil siiamaani olnud traditsiooniks õhtune kontsert kirikus, mis on pühendatud ühe eesti helilooja (nt Urmas Sisask, Ester Mägi) loomingule. Kui mujal Eestis ollakse juba lõkketule ümber, on meil kirik puupüsti rahvast täis, et kuulata eesti muusikat! Seejärel on üks muusikuid süüdanud jaanitule.

Tänavu pannakse laululava külge plaat, kus jäädvustatakse, kes selle süüdanud. Varem on seda teinud Veljo Tormis, Urmas Sisask, Maano Männi, Tallinna Keelpillikvartett jt, tänavu süütab tule eesti muusika suurkuju Peep Lassmann”. Kavas (20. VI) on tummfilm „Noored kotkad”, sest selle taustaks on orkester sisse mänginud just Suure-Jaanist pärit heliloojate teoseid. Esilinastuse saab ka üks päris uus film, Energiakeskuse direktori Aare Baumeri film „Nigula raba”, millele on muusika teinud Raul Vaigla. Selle vaatamine 22. juunil kell 24 Mart  Saare majamuuseumi õuel juhatab sisse öise rabamatka, mis viib festivali omapäraseimale ettevõtmisele, päikesetõusukontserdile „Klaver läheb sohu” Hüpassaare soosaarel. Andres Uibo sõnul on sookontserdist saanud SuureJaani festivali kaubamärk. „See kontsert on tõepoolest eriline; nii mõnigi kuulaja on öelnud, et saab sealt terveks aastaks jõudu, kui on eemal kisast-kärast, vaikuses kokku puutunud  selle maailma ilu ja täiusega. Alguses tuleb tükk aega minna läbi metsa, kuni algab soo oma kidurate mändidega veesilmade vahel. Ühe kontserdile toodud jaapani grupi lõi avanev vaade lausa tummaks, kuni lõpuks küsiti, kui palju inimesi seal seda tohutut bonsaide ala hooldab. Ja vastus – see lihtsalt ongi nii – suurendas nende šokki veelgi. Kahtlemata on sellel kontserdil kõige kallimad dekoratsioonid: päikesetõus, käo kukkumine, soolõhnad  – selliseid dekoratsioone ei ole ükski teine festival jaksanud endale lubada.” Uibo toonitas, et seal on kõik naturaalne ja iga kord jäetakse kontserdipaik sama puhtana maha …

Sookontserdi kavas on Haydni 6. sümfoonia, mida tuntakse kui „Hommikusümfooniat”, Mozarti 21. klaverikontsert, kus soleerib Peep Lassmann, ning juba traditsiooniliselt Griegi „Hommikumeeleolu” kell 4.03 – hetkel, kui päike tõuseb – ja viimase loona Elleri „Kodumaine viis”. 

Üles kirjutanud Tiina Mattisen

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming