Konkurss on vaid loterii

XV rahvusvaheline Pjotr Iljitš Tšaikovski nimeline konkurss on lõppenud.

MARIS VALK-FALK

XV rahvusvaheline Tšaikovski-nimeline interpretatsioonierialade konkurss (pianistid, viiuldajad, tšellistid ja vokalistid) viidi läbi 15. juunist 3. juulini. Konkurssi kuulas neli rahvusvaheliselt tunnustatud interpreetidest koosnevat žüriid. Pianistide žüriis olid esindatud mitmed koolkonnad ja ka varasemad Tšaikovski-konkursside laureaadid. Neist inglise pianist Peter Donohoe jagas VII Tšaikovski-nimelisel konkursil (1982) teist preemiat Vladimir Ovtšinnikoviga, kes puudutas hiljutises tele­küsitluses ka žürii määratu suurt vastutust sedavõrd mastaapsete konkursside puhul. Žürii, kes tahab anda õiglase hinnangu, saab lähtuda üksnes professionaalsusest. Äsja lõppenud konkursi žürii ees tundus kuulajate meelest kohati seisvat lahendamatu ülesanne määrata parim. Juba esimeses voorus mänginud kolmekümne kuue pianisti professionaalne tase oli väga kõrge ja muusikaline siirus muljetavaldav, kui selle all mõelda muusikatõlgenduse ausust, võltsimatust, ehtsust või emotsionaalset loomulikkust.

Siinses kommentaaris ei saa anda ammendavat hinnangut lõppenud rahvus­vahelisele pianistide konkursile, mis jättis monumentaalse üldmulje. Selleks peaks konkurssi kuulama tervikuna ja elavas ettekandes. Pigem püüdsin paljusid isikupäraseid mängijaid kuulates vastata küsimusele, kuidas on see võimalik … Kuidas on võimalik, et nõnda hästi mängivad teismeeas noored, näiteks Sergei Redkin, George Li, Danil Haritonov, Dmitri Maslejev – ja filosoofilise tähendusega Beethoveni sonaate, nagu sonaat nr 23, f-moll op. 57. Üheksateistkümneaastase Ameerika Ühendriikides elava hiinlase George Li mäng oli varaküps: tehniliselt virtuoossele pianismile lisandus peen isikupärane tõlgitsus. Sergei Rahmaninovi teose „Variatsioonid Corelli teemale“ täiesti ootamatu tõlgendus tundus avastusena. Selle esitus võibki jääda ületamatuks ilu sisaldavate kurbust välja mängivate väljendusvahendite poolest, mis isegi muudavad Rahmaninovi klaverimuusika traditsioonilist suurejoonelist tõlgendust, teravdades variatsioonide kontrastsuse ideed kui sellist.

Kuidas on võimalik olla sedavõrd laitmatult ennast kontrolli all hoidev professionaal nii noorelt, nagu oli enamik esinejaid? Näiteks Chopini etüüdide cis-moll ja Ges-duur op. 10 esitus, nii nagu seda tegi Lukas Geniušas II voorus, või Liszti etüüd „Gnomenreigen“ ehk „Gnoomide ringmäng“, nagu mängis George Li I voorus, või Tšaikovski „Dumka“ ehk „Mõtisklus“ Son John Bomi esituses. Aastakümneid väldanud pianistliku tehnitsismi vahenditega (kiiremini ja kõvemini) saavutatud keerulist muusikat lihtsustava ülikiiruse vastu püüti vene-nõukogude pianismis nõukogude klaveriõpetuses võidelda Assafjevi intonatsiooniteooria abil, liita sellele sisulist kaalukust muusikalise retoorika kaudu. Tasub meenutada, et I rahvusvaheline Tšaikovski-nimeline interpreetide konkurss (1958) algatati ajal, mil Nõukogude Liidu kultuurielus asetati rõhk andekate noorte inimeste arengule, seejuures pianistide virtuooslikule mängutehnikale, esituskunstile ning vene muusika esitusele. Konkursi asutamise mõte oli maailma parimaks peetava esituskunsti koolkonna täiustamine uute rahvus­vaheliste impulsside mõjul. Esimese konkursi võitja, Texasest pärit Van Cliburn (1934–2013), kes oli oma õpetaja Rosina Levina kaudu seotud Vassili Safonovi koolkonnaga, esindaski vene publiku silmis vene muusikalise poeesia põhijooni, tundeavarust, mis leidis tee kuulajate südamesse.

Äsjase pianistide konkursi kuuest laureaadist neli on Venemaa pianistid. Mööngem, et tegemist on maailmas tunnustatud vene klaverikooli õitsenguga, millele XIX sajandi lõpus ja XX sajandil pani aluse vene klassikalis-romantiline klaverilooming ning pianistid Vassili Safonov, Anna Jessipova, Josif Lhévinne, Rosina Levina (Lhévinne), Artur Rubin­stein, Sergei Rahmaninov, Aleksandr Skrja­bin, Heinrich Neuhaus, Veera Gornostajeva ja teised. Pole lihtne ennustada, kes praeguse konkursi laureaatidest võib kujuneda suureks kunstnikuks, mis eeldab paljude omaduste kokkulangevust. Konkursi pressiklubis tehtud intervjuus mitmesugustele üldhuvitavatele küsimustele vastates arvas Peter Donohoe, et „konkurss on vaid loterii“. Žüriiliikmena kõiki osavõtjaid kuulanuna leidis ta, et nad kõik on suurepärased pianistid ning konkursi üldine tase väga kõrge.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming