Konkurss „Noorte kriitikute luubi all”

Madli-Liis Parts

Vestlusringis on võistluse korraldajad Sel kevadel leidis esmakordselt aset kriitikavõistlus „Noorte kriitikute luubi all”, mille eesmärk oli tuua noori lähemale nüüdismuusikale ja julgustada neid oma mõtteid väljendama kirjalikult kas vabal blogi, s.t A-tasandil või rangemalt vormistatud poolprofessionaalsel B-tasandil. Võistlus oli avatud ka kunsti- ja tantsukirjutistele. Kokku peeti konkursi reeglitele vastavaks 33 tööd 30 autorilt, neist 16 kvalifitseerus B- ja 17 A-tasandile. Enamik kirjutisi hõlmas  muusikat, üks puudutas siiski kujutava kunsti ja kaks tantsu valdkonda.    

Mis ajendas muusikakriitika konkursi algatamise? 

Gerhard Lock: Tahtsime anda noortele kirjutajatele võimaluse näidata oma talenti neile sobivas formaadis ja aidata neil jõuda avalikkuse ette, sest uusi muusikast kirjutajaid on alati vaja. Pisut praktilisem eesmärk oli leida põnevaid tekste Eesti Muusikaarvustaja portaalile. Idee elluviimist tiivustas võimalus taotleda Tallinna Spordi- ja Noorsooametilt toetust, mis meie rõõmuks ka õnnestus. See soovitus tuli Maria Möldrilt, taotlemist toetasid noorsootöö  alal suurte kogemustega Madli-Liis Parts ja Marje Ingel, kes oli eelmisel sügisel läbi viinud veebipäeviku võistluse Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakonna blogis.       

Mari-Liis Rebane: Kriitikavõistlused, kus noorte tekstid jõuavad reaalselt ka muusikakriitika või ajakirjanduslike kogemustega inimesteni, kultuurilehtede toimetajateni ja muude asjassepühendatuteni, on ideaalne kohtumispunkt.  See on ühtlasi hea võimalus saada ülevaade noorte huvidest ja eelistustest, nende analüüsioskusest ja muusikalistest taustateadmistest. Kui esimene proov tehtud, aitab tagasiside juba edasi liikuda.       

Kas konkursi korraldamiseks oli võtta eeskujusid mujalt maailmast?

G. L.: Noorte kirjalikku muusika-alast väljendusoskust arendavaid ettevõtmisi on Eestis toimunud ka varem, näiteks muusikateaduse seltsi esseevõistlus ning rahvusooperi Estonia ja „Jazzkaare” veebiajakirja noorte džässikriitikute konkurss. Selliseid võistlusi tehakse loomulikult  mujalgi, nimetan näitena Londonis ajalehe The New Statesman võistlust koostöös kuningliku muusikaakadeemiaga (2010), The Guardiani noorte kunstikriitikute (a-st 2008) ja Saksamaal kultuuripäeviku Leipzig-Almanach eestvedamisel toimuvat konkurssi (a-st 2006). „Noorte kriitikute luubi all” soovib olla sama laiahaardeline, kuid tahab eristuda interdistsiplinaarsuse eelistamise poolest.       

Millised konkursiga seotud ootused täitusid?

G. L.: Ootusi ja lootusi oli muidugi mitmeid:  oodanuks aktiivsemat osavõttu tantsu- ja kunstivallas, rohkem süva(nüüdis)muusika ja üldse blogitasandi arvustusi. Kuid oleme tegelikult rahul – esimese vasikana võinuks selline võistlus ka aia taha minna. Pealegi olime korraldamise tuhinas ja rahastamiskinnituse suhteliselt hilise saabumise tõttu esialgu reklaamiga üsna tagasihoidlikud. Siiski õnnestus Mari-Liis Rebase põneva plakatiga ja Interneti abil (ka tänu „Jazzkaarele”, jazziliidule ja muusikaõpetajate  ühingule) levitada teavet nii palju, et laekunud tööde hulka võib pidada arvestatavaks. Õnnestumisele aitas kaasa ka Rocca al Mare kooli aktiivne muusikaõpetaja Hanna RenterReintamm. Tegelikult on konkursi üks eesmärke tõsta noorte kontserdilkäimise motivatsiooni. Loodetavasti kannab see vilja.     

Kas osalenud artiklite sisu ja taseme põhjal on noortel autoritel potentsiaali tulevikuski kirjutada ja avaldamist leida?

G. L.: Sisulises plaanis ei osanud me midagi ette näha, kuid lootsime, et osalejad võtavad asja piisavalt  tõsiselt ja pakuvad auhinnaväärilisi tekste. Laekunud arvustuste vormistus oligi enamasti eeskujulik ja peaaegu kõik arvustused sisaldasid ka toredaid avastushetki: oli põnev neisse süveneda ja seekaudu kogeda üritusi noorte silmade läbi. Loomulikult lootsin ka poolprofessionaalse tasandi nooremas rühmas (15–18) välja anda esikohta, kuid sellises vanuses napib ilmselt kirjutamiskogemusi. Nii jäidki silma vaid üksikud, kuid andekad kirjutajad, keda tunnustasime  kolmanda koha (Helis Oidekivi) ja julge kriitiku eriauhinnaga (Pärtel Toompere). Sama tasandi vanemas rühmas seevastu saavutas ootamatult ülekaalukalt nii esimese kui teise koha Hanna Varkki. Tunnustamist väärivad ka kolmanda koha saanud Riina Roolaid ja kaks eripreemia laureaati. Veel üllatasid Katre Koit põneva intervjuu ja Maivi Kärginen lausa kahte tekstiga: üks tantsu ja teine kujutava kunsti vallas. Need olid kirjutatud värskelt, julgelt ja igati  asjatundlikult, mistõttu pakkusimegi tantsuarvustuse Sirbis avaldamiseks. 

Kas laekunud tööde temaatika ja ajakirjanduslikud žanrid peegeldavad ka noorte muusikaeelistusi? 

G. L.: Valdav osa töödest on „Jazzkaare” kontsertide arvustused. Põhjusi võib olla mitmeid, sealhulgas asjaolu, et „Jazzkaar” on kasvatanud aastatega noori kriitikuid, kes olid julgemad meiegi konkursil osalema. „Jazzkaar” pakub ka koolikontserte, kus nii mõnigi noor sattus esimest korda jazzikontserdile ning sõnastas oma positiivse kogemuse avatult ja kaasahaaravalt. See kinnitab, et noori lausa peab viima põnevaid üritusi kuulama, sest see võib tõsta nende teadlikkust  ja isegi muuta nende eelistusi. Kahjuks on huvi süvamuusika vastu väiksem ja just siin oleks konkurss motivatsioonina väga kohane.

M-L. R.: Mis puudutab ajakirjanduslikke žanrieelistusi, siis kõige rohkem oli keskmise pikkusega arvustusi, esitati ka kaks intervjuud. Kuid sootuks täitmata jäi portreelugude ja festivaliülevaadete nišš. Need on muidugi juba nõudlikumad žanrid. 

Kui palju saab muusikakriitikat õppida?

G. L.: Viin 2007. aasta sügisest Tallinna ülikooli kunstide instituudi muusikaosakonnas läbi  muusikakriitika erikursust, millel on lai kuulajaskond: muusikute kõrval on osalenud nii kunstnikud, tantsijad ja koreograafid kui ka TLÜ humanitaaralade inimesed, ka žurnalistikatudengid ja toimetajaks õppijaid. Hea kriitiku eelduste hulka loen ma avatuse, loomingulisuse, julguse ja vastutustunde, vajalik on ka teatud empaatia, et arvustaja tajuks nüansse, ja mitte ainult muusikas, vaid ka kõiges muus, mis moodustab muusika sotsiaalse tausta ja kandepinna, sealhulgas kuulasjas- ja lugejaskond. Kriitikul on vaja täiendada oma käsitööoskust, tal peab olema vaheldusrikas väljendusviis, keel ja vormitunnetus. Õppida saab analüüsitehnikaid ja teksti toimetamist, mis aitavad kirjutajal ennast protsessis reflekteerida ja viivad muusikast kirjutamise teadvustatud tasemele. Kritiseerida ehk vigu leida on lihtne, ise teha on raske ja tasakaalustatult suhtuda on suur kunst.       

Millised on muusikakriitika olulisimad väärtused?

Marje Ingel: Muusikakriitika peaks n-ö asuma kahe poole – autori-esitaja ja publiku vahel. Ühest küljest peaks muusikakriitika andma väärtuslikku  tagasisidet autoritele-interpreetidele, teisest küljest aga pakkuma midagi ka publikule: nii neile, kes on arvustataval kontserdil/ etendusel ise käinud või plaati kuulanud, kui ka neile, kes teose ja/või selle ettekandega kursis ei ole. Sellest tulenevalt peaks tehnilisi detaile olema parasjagu, muidu võib tekst minna igavaks lugejale, kes pole muusikaharidust saanud ega tunne teoseid. Kiire elutempo sunnib paratamatult peale pealiskaudsuse ja infoahmimise,  seega on karta, et ülipõhjalikust analüüsist rohkem vajatakse üldisemaid ülevaateid. Isiklikum lähenemine pole ka paha – kriitika on ju paratamatult subjektiivne –, aga sellega tuleb piiri pidada. Ükski kriitik ei saa olla kõigeteadja, paraku on kodumaises kriitikas vahel nii, et autor-esitaja teab oma valdkonnast palju rohkem kui tema teosest-kontserdist kirjutav kriitik. Sellest on kahju – kriitik peab ikka teadma, millest ta räägib-kirjutab.       

G. L.: Tehniliste teadmiste valdkonda kuulub nagu igal teisel alal käsitööoskus. Muusika puhul on need loomulikult ka kompositsiooni-,  instrumendi- ja mängutehnilised teadmised, aga mitte ainult, sest hea muusika peaks mõjule pääsema esteetilises ja väljenduslikus plaanis, semantiliste tähenduste kandjana, tehnika on vaid vahend. Arvustaja peab tundma ka oma lugejaskonda ja olema teadlik oma töö olulisusest järgmistele põlvedele.       

Tänavu oli tööde keskmes Tallinna muusikaelu. Kuivõrd realistlik on, et konkurss haaraks kogu Eestit?

M. I.: Eelkõige peaks meie noorte muusikakriitikute konkursi üleskutse jõudma koolidesse ja õpetajateni üle Eesti, eeldusel, et õpetajatel ja  õpilastel on huvi ja tahtmist osaleda. Muidugi tekib küsimus, kui palju on väiksemais paigus muusikaüritusi, millest kirjutada. Aga kui mõelda suvetuuridele, millega Eesti igal aastal üle külvatakse, siis ei tohiks ainesest puudus olla. Väärt muusikaüritus võib ju toimuda ka oma koolis, tuleb ainult osata seda hinnata ja sellest nii kirjutada, et ka inimesel teises Eestimaa otsas oleks huvitav lugeda.

Küsinud Madli-Liis Parts  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming