Konkurss kui vaade tulevikku

Keelpillimängijate konkursi tugevaima rühma moodustasid tšellistid.

TÕNU REIMANN

Võistluse noorim osavõtja Marten Meibaum esines kogu konkursi jooksul kindlalt ja suure väljendustahtega.

Võistluse noorim osavõtja Marten Meibaum esines kogu konkursi jooksul kindlalt ja suure väljendustahtega.

3 × Liina Viru

Ära tegime! – võivad kergendunult ohata korraldustoimkonna liikmed ja konkursi algatajad. Tegemist ei olnud äkkmõtte realiseerimise, vaid tunnetatud vajadusega täita tühimik meie keelpillimuusika alal. See tühimik on ennast meelde tuletanud 28 aastat, kuid tegutsemiseks vajalikke eeldusi nappis. Tavaliselt mainitakse siinkohal esimese asjana raha – eks idee ja teostus maksavadki –, aga tõeliselt väärtuslik ja tulemusteni viiv on see energia, mis idee teostamisse panustatakse. See, et Eesti keelpilliõpetajate ühingu (ESTA) liikmete seast on moodustunud tegutsev tuumik, kes selle ettevõtmise suutis läbi viia, äratab lugupidamist.

Kõhklusigi oli. Alates sellest, kas tuleb nii palju osavõtjaid, et konkurss saaks toimuda planeeritavas mahus (neli pillirühma), lõpetades tasakaalu leidmisega planeeritava ja finantsilise reaalsuse vahel. Tänu Kultuuriministeeriumi ja Kultuurkapitali mõistvale suhtumisele – aga eks nemadki toeta läbimõeldud ja edasiviivaid ettevõtmisi – said korraldajad keskenduda tööle. Uudse asjana suudeti tagada konkursi jälgimine internetis (reaalajas koos järelkuulamise võimalusega), mida on väga ohtralt kasutatud: praeguseks on kogunenud keskmiselt 1200 huvilist iga konkursipäeva kohta. Aga meeldivalt palju leidus ka neid, kes soovisid kuulata toimuvat saalis.

Konkursile DVD-vooru järel lubatud 45 esinejast astus võistlustulle 30. Seega ei suutnud kolmandik seda plaaninutest adekvaatselt hinnata konkursi nõudmiste ja oma võimete vahelist tasakaalu. Ehk andis end tunda oskuse ja kogemuse puudumine hallata suuremat programmi. Enamik meie õppureid – aga nemad moodustasidki võistelnute valdava enamuse – liigub oma tegemistes ühe-kahe loo kaupa eksamist teise ja suutlikkus valitseda suuremat repertuaari ei kujune välja.

Viiuldajad alustasid võistlust. Neid tublisid ja julgeid oli 13, nende ettevalmistus ja sooritus oli tasemel, mille kohta võib öelda, et nad kõik võitsid. Žürii valis avavoorust jätkama kaheksa viiuldajat, kes äratasid kas huvi, lootust või lihtsalt veensid oma mänguoskusega. Teist vooru kuulad juba teise kõrvaga – valida tuleb finalistid. Tuleb otsustada, kelle oskused, energia ja tõlgendus kahes voorus lubavad oodata head tulemust orkestri ees soleerides. Siin oldi küllalt ranged – finaali pääses neli viiuldajat. Oleks võinud rohkem, oleks võinud vähem.

Kahe vooru esinemistulemuste põhjal kinnistusid favoriitidena Hans Christian Aavik ja Linda-Anette Suss. Mõlema mängu iseloomustasid head kapriisid (komistuskivi paljudele) ning sisukas Tubina ja kohustusliku pala esitus. Eriti tahan esile tõsta Sussi mängitud Chaussoni poeemi, mille romantiline paljusõnalisus sai täpse, emotsionaalse ja kujundliku teostuse. Sellise valitsetud mobiilsusega saab mängida viiuldaja, kelle pillimängu põhioskusi on perspektiivitundega kujundatud lapsest saadik.

Aaviku mängus oli pisut tugevam I voor: temale kuulus kindlasti parim kapriisi esitus – millised kristallpuhtad kolmkõlad (Locatelli)! Wieniawski poloneesi puhul säilisid kõik mängukvaliteedid, kuid see „miski“ – Wieniawski tuline ja virtuoosne maailm, kirg ja teravdatud karakterid – on alles avanemas. Aga nagu öeldud, erinevalt paljudest teistest konkursil kõlanud Wieniawski esitustest (etüüdid ja „Faust-fantaasiad“) säilis Aavikul siin tehniline üleolek.

Marike Kruubi tee finaali algas I vooru kava suurepärasest esitusest, mille kõrgpunktiks oli Schuberti „Rondeau brillant“. II voorus tema mäng enam seda vabadust ja muusikalist veenvust ei pakkunud, kohustuslik pala ehk välja arvatud.

Neljas finalist, Kaia Voitka läbis konkursi kava küllaltki ühtlase kvaliteediga, milleks on isiklik sarm, ettekujutatava tooniline paindlikkus ja ilu tajumine. Sageli juhtus aga, et pinge (sõrmedes?) muutus liiga suureks ja hästi alanud mõte realiseerus poolikult. Tulemuseks žürii otsusel diplom, mida ta jagas koos Marike Kruubiga, kes finaalis ei suutnud oma esimese vooru taset korrata. Selleks avaldas materjal liiga tugevat vastupanu.

Finaali väärivateks olid Aavik Mendelssohni ja Suss Sibeliuse kontserdiga. Mõlemad noored muusikud olid ülesannete kõrgusel, nende taotlused arusaadavad ja paljuski õnnestunud. Kuulajateni jõudsid nii Mendelssohni lüürilis-romantiline virtuoossus kui ka Sibeliuse sügavtõsine eepika. Eraldi tahan kiita Sussi kindlat meelt olukordades, kus tal tuli 16ndikke mängides (nt I osa Coda) vedada mahajäävat orkestrit. Solistile ebamugav olukord, aga kipub korduma esitusest teise.

Mõlemad noored on pärit perest, kus hoolitsetakse nende kui potentsiaalsete mängijate eest ja nende kasutada olevad pillid-poognad võimaldavad astuda esimesi samme solistiteel. Ega needki ole Steinwayd. Eesti on minu teadmisel ainus Euroopa riik, kus puuduvad kuulsate meistrite loodud keelpillid. Pole lihtsalt seda kultuuri. Pole sedagi kultuuri, et olemasolevaid hinnata, hooldada ja püüelda väärtuslikumate poole. Küsimus ei taandu pelgalt pilli hinnasildile. Instrumentide peamine väärtus on anda interpreedile võimalusi tekitada-avardada kõlalist maailma, inspireerida ja kannustada, see tähendab – edasi viia.

Akadeemia õppurite enamik ei ole oma pillihankimisel sama võimekas. Õppimise ajal aitab neid EMTA pillifond, kus leidub küllaltki kvaliteetseid pille. 70 aastat tagasi Alumäe ja Laane poolt looduna käivitati ka süsteem nende hooldamiseks, mis – üllatus, üllatus! – sel aastal lihtsalt likvideeriti. Töösuhte korrastamise asemel lõpetati meistritega tööleping, samuti rendileping. Mis läks paremaks? Puhkpilliosakond sai ruume juurde. Kas on vaja, et ühele head tehes (löökriistamängijad said keldrist välja) tehakse halba teistele. Tuletan vaid meelde, et seda kohta – värkstuba – vajab peale akadeemia enda pillifondi ka tuhatkond Eestis viiulit mängivat inimest. Tehtud otsused ei ole olnud väärtuspõhised.

Vioolade konkursil oli meeldivalt palju osavõtjaid – seitse. Paraku oli nende esitus kõige ebaühtlasem: esines ebakindlust teksti väljamängimises ja kõlalist ühekülgsust. Selles pillirühmas andis ehk enim tunda läbitud tee, kuidas selle instrumendini oli jõutud – valdavalt ikka viiuldajast altviiuli mängijaks. Viimastel aastatel on nendega tegelnud küll tuntud külalisõppejõud Dogadin, Euler, Zebriunaite jt. Nad kõik on olnud inspireerivad, kuid süsteemse pilliõppe ja oskuste kinnistamiseks jääb sellest väheks. Loodame, et nüüd on selles mõttes paremad ajad.

Žürii lubas teise vooru kolm mängijat, kellest esinema tuli kaks – Mart Kuusma ja Merike Heidelberg. Kuusma esitus oli ühtlaselt keskendunud ja hästi läbi viidud. Konkursiks valmistumisega on ta teinud arengus suure hüppe ja praegune mängutase lubab loota enamat.

Konkursi ainuke esikoht tuli tšellistile – selle pälvis Marcel Johannes Kits.

Konkursi ainuke esikoht tuli tšellistile – selle pälvis Marcel Johannes Kits.

Heidelberg oli selle konkursi suurimaid avastusi. Üllatas tema teksti läbimise kindlus, rõõmsameelne musitseerimine, mis kandus saali, juhitud fraasikujundus (Glinka) – ja seda kõike ergonoomiliselt vabalt (tema mängupilt meenutab mõnevõrra Sussi pillikäsitsust). Vahetevahel läks tal kõla ilutaotluselt üle ägeduseks (Schumann), kuid see ei rikkunud üldpilti. Heidelberg esindas seda pillirühma finaalis ainsana ja tegi seda sama kvaliteediga, s.t veenvalt.

Tasuks tõmbas žürii oma kaardipakist talle III preemia. Võib ka nii. Ainus tekkiv küsimus on: kas ta oli sellega vioolade konkursi võitja? Sama küsimuse võib esitada viiuldajate kohta. Praktikat, kus esikohta välja ei anta, on maailmas rakendatud varemgi. Ja juba üle 30 aasta murravad kontserdikorraldajad pead, kas reklaamida viiuldaja Mihaela Martinit kui Tšaikovski-konkursi võitjat või teise preemia laureaati.

Tšellistid moodustasid keelpillimängijate konkursil tugevaima rühma. Mängu tuli rahvusvaheline mõõde: osavõtjate seas oli mitu väljaspool Eestit õppivat noort sellistest kultuurikeskustest nagu Helsingi, Trossingen ja Berliin. Neile pakkus tugevat konkurentsi mõnigi Tallinnas õppiv tšellist.

Eesti noortest jätkab õpinguid välismaal terve rida kõikide keelpillierialade mängijaid ja on kahju, et teiste pillirühmade esindajad ei haaranud kinni või loobusid võimalusest oma võimeid proovile panna. Konkurss oleks olnud mitmekesisem ja andnuks parema ülevaate meie ala hetkeseisust.

Tšellistide hulgas lasus arvatava liidri roll juba enne konkurssi Marcel Johannes Kitse õlgadel: tegemist on juba laia tunnustust leidnud tšellistiga, kelle esituses on eriilmelised teosed ka väljenduslikult erinevad, kelle muusikaline energia on märkimisväärne ja kes peale tehniliselt korrektse soorituse suudab pidevalt tuua mängu värskust. Mõni tavapärane käik – aga mis seal kõik lisaks toimub.

Konkursi võit ei tulnud kergelt. Esimestes voorudes pakkusid talle tõsist konkurentsi Silvia Ilvese pingest laetud sooritused. Ilvese mäng liigub mingis pidevalt elektriseeritud maagilises ringis. Ta ei anna kuulajale puhkust – diminuendo’gi tema mängus ei ole mitte lõtvumine, vaid jätkuv pinge. Sellises mängustiilis peitub väike oht: lahtise ja kõlava toonitekitamise ja energilise pillikäsitsuse prevaleerimine lüürilisemate lõikude arvel (Dvořák). Selles teoses on rohkemat.

Dvořáki kontsert kõlas tšellistide finaalis enim kordi, mis tekitas konkursi konkursi sees. Johannes Sarapuu suutis oma esinemisega lisada teosesse soojust, ka temal ei ole tehnilisi probleeme enda kuuldavaks tegemisel. Mänguline erksus on sümpaatne, vahel jääb vaid uue muusikalise idee puhul puudu eelmise lõpetatusest – mõte on juba järgmise juures.

Greta Ernesaksa esituses tõusid kogu konkurssi läbivateks märksõnadeks teoste vormiline selgus, sisuline juhtimine ja tervikliku kontseptsiooni kuulajani toomine (Bartók, Dvořák). Sellesse kontseptsiooni sobitab ta muusikalisi karaktereid, mis oma mõtestatusega mõjuvad. Mitte alati ei väljendu aga need karakterid toonis.

Tulevikku silmas pidades on väga sümpaatne, et finaali pääses konkursi kaks noorimat osavõtjat – juba mainitud Aavik ja Marten Meibaum. Meibaumi mäng baseerub kindlalt omandatud pillimängu põhiväärtustel ja neid oskusi suutis ta läbi kolme vooru kuulajateni tuua.

Kontrabassistide mõõduvõtmine sujus „rohelise laine“ printsiibil: kaks mängijat, kes alustasid võistlust, jõudsid ka finaali. Kontrabass on sooloinstrumendiks väga nõudlik, eeldab füüsilist toimetulekut, tämbrilist kuulmist-tõmmet ja võimekust sügavate helide mahlakaks esituseks. See on maailmas jõukohane vähestele. Meie Kristin Kuldkepi ja Regina Udodi mäng oli mõjuvam kõrgemates registrites, mida kroonisid virtuoossed ja hästi kõlavad flažoletid (Bottesini teosed).

Udodi esitus oli loomult lüürilisem ja pehmem, kantileenid olid nauditavad, eriti tajutavalt Koussevitzky kontserdi esituses. (Võinuks hankida selle kontserdi algupärase (?) orkestrimaterjali, kõlanud versioonis on nt harfipartii asendatud puhkpillidega.) Mainimata ei tahaks ka jätta Udodi Händeli sonaadi esitust – maitsekat ja täpset.

Konkursi suurimaid üllatajaid oli Merike Heidelberg.

Konkursi suurimaid üllatajaid oli Merike Heidelberg.

Kuldkepi interpretatsioon on mõnevõrra tehnilisem ja krapsakam, tema mängu piiritleb rohkem mõtlemise selgus ja teatud rõõmsameelsus, jättes õnneks ruumi ka inspiratsioonile (Mirjam Tally). Aga eks taotlused peitu kõrvas.

Kuivõrd suur on sellel instrumendil vajadus hea, professionaalse repertuaari järele, näitab tõsiasi, et Tubina kontrabassikontsert on autori üks mängituim teos. Soovin mõlemale interpreedile jõudu selle sisuka helitöö esitamisel, ja miks mitte orkestriga. Võimekust selleks jätkub mõlemal.

Konkurss on läbi, selgusid finalistid, laureaadid ja diplomandid. Üks omapärane küsimus-uitmõte: kas finalistid oleksid samad, kui konkursil oleks mängitud vastupidises järjekorras – alatud kontrabasside ja lõpetatud viiulitega …

Need kümme päeva möödusid konkursi brošüüri peos hoides. Tihedalt koostatud ja informatsioonirikas. Eriti äratas mälestusi selle ajalooline osa: millal ja kuidas võistlesid esikoha pärast Mari Tampere ja Urmas Vulp; Ülo Kaadu, Elar Kuiv ja Anu Järvela või hoopis tšellistid Ivo Juul ja Toomas Velmet. Bukleti koostaja (Ardo Västrik) sõnul ei leidnud ta ajakirjandusest infot 1969. aasta diplomandide kohta. Ajaloos on veel üks allikas – mälu. Enne kui see kustub, teeksin siinkohal needki nimed kättesaadavaks: Lemmo Erendi, Andres Laan, Tõnu Reimann ja Mare Teearu.

Bukletis kajastub meie keelpillimängu minevik ja olevik. Lõppenud konkursiga lisanduvad nimed on tulevik.


Tulemused

16. oktoobri hilisõhtul lõppes Eesti keelpillimängijate konkurss „Eduard Tubin 110“. Üle 28 aasta korraldatud mõõduvõtmine äratas suurt huvi. Kolmevoorulises võistluses hinnati eraldi viiuldajaid, vioolamängijaid, tšelliste ja kontrabassiste. Kõiki hindas üks žürii: EMTA professor Kristel Pappel (esimees), Soome Rahvusooperi viiuldaja, XI vabariikliku interpreetide konkursi laureaat Aet Ratassepp, Läti Riikliku Sümfooniaorkestri tšellorühma kontsertmeister Diana Ozoliņa, Esseni Folkwangi kunstide ülikooli vioolaprofessor Gareth Lubbe ja Peterburi Maria teatri orkestri kontrabassirühma kontsertmeister Aleksandr Šilo.

Konkursi ainsa esikoha võitis klassikatähena tuntust kogunud tšellist Marcel Johannes Kits (sünd 1995). II koha vääriliseks hinnati viiuldaja Linda-Anette Suss (1993) ja Hans Christian Aavik (1998), tšellistid Greta Ernesaks (1994) ja Silvia Ilves (1992) ning kontrabassimängija Regina Udod (1991). III koha pälvisid vioolamängija Merike Heidelberg (1991), tšellist Johannes Sarapuu (1992) ja kontrabassist Kristin Kuldkepp (1993). Diplomi said viiuldajad Kaia Voitka (1993) ja Marike Kruup (1992) ja tšellist Marten Meibaum (1998). Eripreemia Eduard Tubina teose parima esituse eest said Hans Christian Aavik, Merike Heidelberg ja Marten Meibaum ning kohustusliku teose parimaks esitajaks tunnistati Linda-Anette Suss (Tõnu Kõrvitsa „Eleegia üksindusele“), Merike Heidelberg  (Timo Steineri „Puud sosistavad … sahistavad … laulavad …“), Greta Ernesaks (Rein Rannapi „Ballaad“) ja Kristin Kuldkepp (Mirjam Tally „Esimene lend“).

Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri eripreemia silmapaistva ülesastumise eest konkursil pälvis Silvia Ilves, Austria keeletootja Thomastik-Infeldi preemia said Marcel Johannes Kits, Hans Christian Aavik, Linda-Anette Suss, Merike Heidelberg ja Regina Udod. Silmapaistva pianisti diplomiga tõsteti esile kontsertmeistrid Lea Leiten ja Ralf Taal.


Kommentaar

Konkursside mõttekuse üle võib vaielda, aga ülevaate saamiseks mingi eriala taseme, suundumuste, perspektiivide kohta on neil siiski oma funktsioon. keelpillimängijate konkursist võitsid kõik – osalejad, kuulajad, kaasõpilased, õpetajad. See võistlus oli nõudlikum kui tavapärased noorte keelpillimängijate konkursid-festivalid, ent andis võrreldes rahvusvahelise Elleri-konkursiga rohkematele mängijatele võimaluse end näidata. Konkursi teoks saamise ja laabumise eest kuulub tänu ja imetlus korraldustoimkonnale (Kaido Välja, Mart Laas, Tiina Pangsep, Henry-David Varema, Ardo Västrik), žürii tööle aitas kaasa sekretär Katrin Talmar. Tähelepanuväärselt heal tasemel oli koostatud buklet (Ardo Västrik, toimetaja Aile Tooming), väga populaarseks osutus konkursi otseülekanne netis (Marek Vilba). Rahvusvaheline žürii omalt poolt püüdis teha kõik, et konkursi õhkkond oleks heatahtlik ja ilma intriigideta. Oli erakordselt meeldiv kogeda žüriiliikmete kompetentset ja piisavalt ranget, aga alati heatahtlikku kaasaelavat suhtumist igasse esinejasse. Ühtlasi seadis žürii endale eesmärgi võtta preemiate jagamisel aluseks ühtne tasemeskaala.

Üldistades võiks öelda, et läbilõige Eesti keelpillimängust jätab hea ja konkurentsivõimelise mulje. Keskmine tase on tõusnud just tehniliste oskuste poolest. Siiski näib, et võimekust on tunduvalt rohkem kui suure kava tehniliselt viimistletud esitamist. Viiuldajate puhul isegi hämmeldasid sageli esinevad intonatsioonivead. Hea mõte kava koostamisel oli nõuda viiuldajate I voorus Mozarti või Schuberti teoste mängimist: just Mozart näitas väga palju esinejate musikaalsusest, kõlakujundamisest, fraseerimisoskusest, aga ka mõlema käe peentehnika valdamisest. Samasugust otsustavat rolli täitis II voorus Bachi sooloteos – siin oleks oodanud täpsemat ja mitmekesisemat artikulatsiooni, paindlikumat ja rohkem läbi mõeldud akorditehnikat. Viooladel võiks edaspidi I voorus jätta kohustuslikuks valiku Hummeli ja Carl Stamitzi vahel – sedapuhku ei valinud nende teoseid ükski vioolamängija. Eelistati Glinka või Vieuxtemps’i sonaate, mis tuli pigem kahjuks: kava jäi liiga ühekülgseks ja mängija potentsiaal avamata. Tellimusteosed eesti heliloojatelt panid proovile interpreetide fantaasia ja struktuuritunnetuse, kõik neli uudisteost olid eripalgelised ja kindlasti kuuleb neid kontsertidel edaspidigi. Väga hea oli korraldajate mõte pühendada konkurss Tubina 110. sünniaastapäevale. Kõik Tubina-esitused olid tõsiseltvõetavad, aga osutasid ka sellele, kui põhjalikult ja detailidesse süvenedes on keegi teose tekstiga tegelnud.

Iga voor näitas interpreete eri valguses. Nende seas, kelle esinemine piirdus I vooruga, oli perspektiivikaid mängijaid. Siinjuures tahan nimetada kahte Tartu muusikut, Karl Allikveed (viiul) ja Karen Kriiti (vioola). Teises voorus jätsid lisaks III vooru kandidaatidele oma tervikliku ettevalmistusega hea mulje Liis Helena Väljamäe (viiul) ja Johanna Randvere (tšello).

Lõppvooru lubas žürii maksimumarvu osavõtjaid, kaksteist. Tihedaim võistlus käis tšellistide vahel, kes näitasid oma oskusi kõige kindlamalt ning haarasid läbitunnetatud tõlgendustega. Ei ole juhus, et konkursi ainuke esikoht tuli tšellistile – selle pälvis Marcel Johannes Kits, kes esines säravalt ja oli konkursi kõige väljakujunenum, stabiilsemalt esinenud muusik. Greta Ernesaks ja Silvia Ilves on hea tehnilise alusega tšellistid, Ernesaks süvenev ja kuulav, Ilves jõuline ja mastaapne. Tšelloeriala tähelepanuväärsemad Boccherini- ja Bachi-esitused olid Ernesaksalt ja Johannes Sarapuult, kusjuures Sarapuu näitas end omanäolise, oma teed otsiva interpreedina. Noorim võistleja, augustis 17aastaseks saanud Marten Meibaum esines kindlalt ja suure väljendustahtega.

Väljendustahe iseloomustab ka Meibaumist mõni kuu vanema viiuldaja Hans Christian Aaviku mängu, mis köitis eheduse ja siiruse, detailse kõlalise viimistluse ning hea tehnilise valmisolekuga. Tema Mozarti-tõlgendus oli konkursi parim, samuti leidis ta sobivaid värve Tubinale ning ka Bach kõlas vabalt, robustsuseta. Aavikuga teist kohta jaganud Linda Anette Suss pani end kuulama eriti II voorus, avanedes fantaasiarikka ja hea vormitajuga interpreedina, kellel on ka soliidne mängutehniline alus ja ilus, mitmekesine toonitekitamine. Viooladest jättis kõige küpsema mulje ühtlaselt esinenud Merike Heidelberg, kontrabassi erialal võistlesid aga võrdseina kaks innukat ja pühendunud noort interpreeti Regina Udod ja Kristin Kuldkepp.

Žürii arutlustelt jäi kõlama mõte, et meie keelpillimängijad võiksid edaspidi rohkem tähelepanu pöörata kahele aspektile – kõlale ja kommunikatsioonile. Eri stiilid ja autorid võiksid kõlaliselt rohkem eristuda, fraseerimine olla väljendusrikkam ja selgema mõttesuunaga, toonikäsitlus paindlikum. See tähendab ka, et kõlaline ettekujutus peaks olema selgem ja omapärasem. Kommunikatsiooni all mõtlesime suhtumist nooditeksti, suhtlemist ansamblipartneriga (või orkestriga) ning publikuga, s.t mängimist kellelegi ja millegi väljendamist. Nooditeksti osas pidasime silmas XX sajandi muusika detailsemat lugemist, näiteks Tubina teostesse kätketud kujundeid. Ansamblitunnetus, partneri kuulamine võinuks just solisti poolelt olla integreeritum. Lõpuks, paljudel juhtudel kuulsime küll sooritustahet, aga tunduvalt vähem väljendustahet.

Keelpillimängijate konkurss oli inspireeriv sündmus ja kindlasti üks muusika-aasta tähtsamaid tulevikuinvesteeringuid.

KRISTEL PAPPEL

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming