Konkursi atmosfääris

Matti Reimann

Et konkursid üldse toimuvad, on täielik sürrealism.  

Mihkel Poll  netifoto

 

TALLINNA RAHVUSVAHELINE PIANISTIDE KONKURSS 4. – 15. VI.

 

Tuleks täpsustamiseks ja kriteeriumide tekitamiseks meelde tuletada, et 1969. aastal toimus Tallinnas üleliiduline pianistide konkurss, kus žürii esimeheks oli Emil Gilels, võitjateks aga Juri Slessarev ja Arkadi Sevidov. Diplomi sai seal Peep Lassmann. Tollane “üleliiduline” N Liidu kaisutuses oli tookord ikkagi rahvusvaheline, sest selle tagajärgi jälgisid muusikaringkonnad kogu maailmas hoolega. Üleliidulise võitjate hulgas on näiteks Svjatoslav Richter või praegu tegutsevatest pianistidest Grigori Sokolov.

Tallinna võistlusele laekus 50 avaldust, bukletis oli osavõtjaid 43, lavale jõudis lõpuks 28 pianisti Eestist, Soomest, Lätist, Leedust, Valgevenest, Poolast, Venemaalt, Hiinast, Kasahstanist, Jaapanist ja Uus-Meremaalt.

Konkursi korraldamiseks on vaja osavõtjaid ja žüriid. Soovitav on ka publik, aga kui pole, aetakse ka ilma läbi. Muusikute võistlused, on nad siis mis alal tahes, torkavad silma reeglite erakordse hägususe, õieti nende puudumise poolest. Etteantud repertuaar ei päästa. Beet­hoveni sonaati saab mängida vene, prantsuse, itaalia, saksa või veel mingit moodi, aga žürii liigutab pliiatseid ikka korraga – kui midagi on juhtunud. Oleks nagu olemas üks ja tõsine alus: vanem ja kogenum tunneb ära noore ja andeka, publik kinnitab selle. Aga enamasti see ei toimi. Iga konkurss tekitab oma muusikalise maailma, mille kujundavad osavõtjate võimed. Muusikasse hakatakse suhtuma läbi selle konkursi prisma: hakatakse nägema ja kuulma asju, mida pole olemas, puudused võivad tunduda plussidena. Tekib nn konkursi atmosfäär.

Ajaloost leiame konkursi eelkäijate, muusikute vastasseise: Bach-Marschand, Mozart-Clementi, Tahlberg-Liszt. Süvenemata võib öelda, et need lood on kurioossed, aga just sellepärast, et nimetatud muusikud on ju suured. Mozarti ja Clementi võistlus jäi viiki, mille peale Mozart vihastas ega lubanud oma õel Clementi etüüde mängida, et “paneb randme kinni”. Kuidagi tuttav lugu, et ole kas või Mozart, ent kui lähed konkursile, pole võit sulle garanteeritud.

 

 

Konkursside ajaloost

Konkursid tänapäevasel kujul said alguse XX sajandi algul. Põhjendused olid: tuleb leida andekaid, neile tähelepanu tõmmata, neid aidata ja siis läheb lahti. Kuidagi märkamatult muutub konkurss pedagoogide omavaheliseks maadejagamiseks, mis ka loogiline – koolkondadest parim peab ju peale jääma. Selle nähtuse eritunnuseks on andekate ja omanäoliste väljakukutamine I voorus ja siledamate, korralikumate ja ohutumate laskmine II vooru, kolmandas siis kergem võitjat valida. Aga saab ka II voorus läbi kukutada, nagu juhtus Ivo Pogorelichiga Chopini konkursil Varssavis. See ei olnud ootamatu, et ta välja kukkus, ikka juhtub. Ootamatu oli, et Martha Argerich läks selle peale protestiks žüriist minema.

Vahel kukub ka paremini välja nagu I Tšaikovski-nimelisel konkursil 1958. aastal Moskvas. Seal võitis Van Cliburn. Aga seal istus ka oma elu ainukeses žüriis Svjatoslav Richter, kes pani aeg-ajalt mõnele osavõtjale 0 punkti, põhjustades sellega rahvusvahelisi skandaale. Žüriis oli veel tema õpetaja Heinrich Neuhaus ja organiseerimiskomitee esimees oli Dmitri Šostakovitš.

Kõrvalepõikena võib öelda, et seda positiivset, mida N Liit saavutas Van Cliburni võiduga, pole võimalik tänaseni kokku lugeda. Kaua tuleb seda korrata, et loeb meiegi muusikute autoriteet. Poliitikud võiksid muusikuid kiita reaalselt, mitte sõnadega, nii et igaüks meist saaks ehitada maja, kus igal õhtul mängib vähemalt kvartett.

Tänaseks on välja kujunenud 10 – 15 suurt konkurssi nagu Chopini-nimeline Varssavis, kuninganna Elisabethi nimeline Brüsselis, UNISA Lõuna-Aafrikas, Van Cliburni nimeline jne, millest osavõtuks on välja kujunenud CD- või DVD-voor. Avaldusi tuleb kuni 500. Kes jõuab seda kõike kuulata, hinnata? Kuidas? Välja valitakse sellest hulgast ca 30.

Teise suure grupi moodustavad väiksemad konkursid, kus osavõtjaid umbes 100 ja mis kestavad umbes 12 päeva. Kellelgi pole ju rohkem aega ühe koha peal istuda. Osa võtta saavad siis kõik, kes on tasunud osavõtumaksu. I vooru pikkuseks kujuneb 10 – 15 minutit, muidu ei jõua ära kuulata, olen proovinud. Kui mängib 77, kes seda mäletab, kes oli seitsmes. Žürii teeb märkmeid, aga see ei tähenda veel samu kriteeriume. Vale noot on suur kergendus. Ja siis veel need tehnilised “idavirtuoosid” (Anne Sophie Mutteri väljend), keda võib olla nii palju, et keeravad kogu konkursi kummuli. Ent missuguseid säravaid andeid on nende hulgas!

 

 

Probleem, mis võinuks ka olemata olla

Tallinna I pianistide konkursi osavõtjate arvuks kujunes mõistlik 28. Selles suhtes sarnaneb see mõne suure võistlusega, seda on võimalik tervikuna hoomata. Žürii oli muljetavaldav: esimees Pascal Devoyon, liikmed Petras Geniušas, Yang Ming, Matti Raekallio, Joaquin Soriano, Aleksandra Juozapenaitė-Eesmaa, Ivari Ilja. I voor andis osavõtjate tasemest ülevaatliku pildi, kavale andsid värskust Prokofjevi, Ligeti, Stravinski ja Lutosławski etüüdid. Mitmekesiselt oli konkursil esindatud ka kohustuslik Tubina looming.

Mis puudutab eesti pianiste, siis Sten Lassmann, Mihkel Poll, Jaan Kapp ja Maksim Štšura pääsesid II vooru ja põhjendatult. Kohe äratas tähelepanu professor Vera Gornostajeva õpilane Daniil Sajamov – missugune etüüdide tase, lisaks veel Brahmsi intermetsod op. 117. Poolaka Szczepan Kończali aristokraatlik mängulaad pääses eriti mõjule Chopini masurkades, pole ka ime: ta pääses Varssavi Chopini konkursi II vooru. Tema kasutas ainsana Bösendorfferi pehme, heliseva kõlaga klaverit, kõik teised eelistasid Steinwayd. Hiina pianisti Gang Suni Chopini etüüd op. 20 nr 10 ja Brahmsi klaveripalade op. 6 esitus andsid tunnistust väga võimekast inimesest. Edasipääsejate hulgas olid veel andekas Gintaras Januševičius, natuke ebaühtlane Laima Smolskaitė, paljulubav Yumi Kimachi ja küsimusi tekitanud soomlased Henrik Järvi ja Marko Hilpo. Edasi pääses veel korralik ja hea professionaalse klaverimänguoskusega Jekaterina Poljakova. Mõningaid küsimusi tekitas läti pianisti Inara Gurieva väljajätmine II voorust. Tema Liszti “Rännuaastate I” “Šveitsi” esitus oli hea saavutus. Ent Läti esindajat žüriis polnud, nii et kõik klapib.

Nüüd aga probleemist, mis oleks võinud ehk konkursi käiku muuta. Nimelt korraldasid selle EMTA ja Eesti Klaveriõpetajate Ühing. Äratab tähelepanu, et Eesti Kontsert selles ürituses ei osalenud. Kui ei, siis ei. Esimene voor toimus EMTA saalis, mis pole suur ja on interpreedile mugav. II voor klaverirepertuaari suurteostega pidanuks toimuma Estonia kontserdisaalis, kus oleks saanud osavõtjate võimetest selge pildi. Selle võistluse jaoks pidanuks saali saama ilma üürita. Eesti Kontserdile tuleb meelde tuletada, et Estonia maja on ehitatud eesti rahva poolt antud rahaga, kus sisaldub ka Juhan Liivi pintsak. Estonia maja on mõeldud just selletaoliste, muusika autoriteeti edendavate ürituste tarvis. Ükskõik, kes seda maja parasjagu juhib, see ei ole tema oma. Võib-olla oleks suures saalis tõusnud esile mõni uus nimi, sest orkestrivoor, mis toimus Estonias, oli juba midagi muud.

II vooru lubati 13 pianisti, nii et žürii oli helde. Soomlastest mõjus Henrik Järvi oma segaste ideede ja mõtetega mõnevõrra kaootiliselt, teatud määral õpilaslikult mõjus Marko Hilpo. Nagu võis arvata, finaali nad ei pääsenud. Andekas Ymi Kimachi ei saanud kõigega hakkama, eelkõige puudutab see Francki “Prelüüdi, koraali ja fuugat”, kus teose religioosne taust ei pääsenud mõjule. Gang Sun oli jälle kõrge klass: Schuberti B-duur sonaat, Tubina prelüüdid, Haydni sonaat – kõik oli hea. Januševičius sai Mussorgski “Pildid näituselt” kujundamisega suurepäraselt hakkama. Muusika areneb tema mängus loomulikult.

Jaan Kapp mängis hästi, kuid mõjus kuidagi väsinult, puudu jäi erksusest. Mihkel Polli mäng oli väga ühtlane ja kõrgel tasemel, finaali pääsemine oli loomulik. Kava oli raske ja nõudlik: Beethoveni Sonaat op. 101, Liszti Sonaat h-moll ja Tubina “Ballaad Mart Saare teemale”. Sten Lassmann on viimasel ajal väga palju arenenud, tema mängu on lisandunud emotsionaalset ja dramaatilist pinget, mis eredalt väljendus Liszti “Mefisto valsi” ettekandes. Sajamovi poolt esitatud Liszti h-moll sonaat mõjus harva kuuldava veenvuse ja loogilise ülesehitusega. Suure ja rikka kõla valdamine, autoriteksti täpne jälgimine tegid selle esituse üheks konkursi kõrgpunktiks. Samuti oli tal väga ere Tubina nägemus. Ka Beethoveni sonaati op. 110 oskas ta isikupäraselt tõlgendada.

Mozarti Sonaadi KV 330 interpretatsioonis Kończali poolt hakkas silma artikulatsiooni oskuslik kasutamine, mis sai talle otse väljendusvahendiks. Mõningast väsimust võis aimata Hindemithi Sonaadi nr 3 esitusel – aga siiski ainult aimata.

Smolkaitė võistlus lõppes II vooruga, muu hulgas kõlas tema ettekandes Tubina “Süit eesti karjaseviisidest”. Prokofjevi VIII sonaadi ettekandes jäi mõtte originaalsusest ja teravusest puudu. Ka Štšura mängus oli tunda väsimust. Konkurss on koht, kus jõuvarud kaovad märkamatult ja seega nõrgeneb sisemine pinge. Võib-olla on pisut vara pakkuda 18aastaselt välja oma nägemus Liszti “Dante sonaadist”? Poljakovast mulje II voorus ei muutunud. Hea arusaamisega ja ilusasti oli mängitud Tubina “Neli rahvaviisi minu kodumaalt”.

 

 

Lõppvoor

Lõpuks pani orkestrivoor žürii jaoks asjad paika, mängu tulid täiesti uued komponendid. ERSO, keda dirigeeris Jüri Alperten, suur saal ja väga keskpärane klaver. See viimane fakt on otse üllatav! Prooviaega sai iga finalist ainult 45 minutit, mida on nende teoste jaoks väga vähe, aga kusagil ei saa rohkem. Huvitav, orkestri kontsertmeister Andrus Haav, dirigent Jüri Alperten ja solist, kes ta siis just oli, suutsid enamasti moodustada omavahel suhtleva kolmnurga, mis on vajalik ettekande õnnestumiseks, seda juhtub niisugusel puhul võrdlemisi harva. ERSO tegi mis vaja, et solistid saaksid vajalikul määral mõjule pääseda.

Sten Lassmanni esituses kõlas Prokofjevi Klaverikontsert nr 2. Pianist mängis oma tipptasemel, emotsionaalselt ja veenvalt, siis aga katkes I osa lõpus klaverikeel. Ootamatult leiti, et publik on vaja saalist välja saata. Ei tea, mis võlunippe seal siis tegema pidi, mida näha ei tohtinud? Ja kuna keelt ei õnnestunudki vahetada (?!), vahetati hoopis klaver. Kõik see kestis ligi tund aega. Millest on väga kahju, sest katkenud pingeid ei õnnestunud edaspidises mängus enam ühendada. Žürii poolt tuli Lassmannile III koht.

Gintaras Januševičius esitas Rahmaninovi “Rapsoodia Paganini teemale”, tema pidi ka selle edasi nihkunud tunnikese passima. Leedu pianist mõjub laval väga kaasakiskuvalt, võimatu oli mitte tähele panna, et orkester hakkas teda sõna tõsises mõttes aitama. Koostöö dirigendiga oli samuti väga hea, žürii poolt auhinnaks diplom.

Hiina pianist Gang Sun oli kõrge koha pretendent. Finaalis kõlas Beethoveni Klaverikontsert nr 5. Ettekannet iseloomustasid väga aeglased ja kõikuvad tempod, ilusad kõlad, aeg-ajalt jäi mõni mõte arusaamatuks. Lõpuks tuli žürii poolt II koht.

Szczepan Kończali Chopini e-moll kontserdi esitust oodati suure huviga ja loodeti palju, aga tema oli see, kes ei kohanenud uute tingimustega. Ent siiski – aeg-ajalt erakordselt ilus ja soe klaverikõla, žüriilt diplom.

Mihkel Poll esitas Rahmaninovi Klaverikontserdi d-moll stabiilselt, tehnilise üleoleku ja hea arusaamisega sellest muusikast. Žüriilt talle I koht, lisaks tuli Tubina “Ballaad Mart Saare teemale” esituse eest ka Tubina preemia.

Daniil Sajamovil, kes lõpetas Moskva konservatooriumi professor Gornostajeva (kes omakorda oli Heinrich Neuhausi õpilane) juures, on nende traditsioonide ja õpetajate kaudu XX sajandi paremaid klaverikoole. Ka Sajamov kunstnikuna laiendas konkursi kunstilisi piire. Prokofjevi III klaverikontserdi esitus finaalis oli kunstniku ere nägemus sellest teosest. Žürii hindas tema esituse III koha vääriliseks.

Lõpetuseks pisut konkursiga seonduvast, mis võib öelda, oli organiseeritud hästi. Osavõtjad said kõik akadeemias harjutada, žürii eest hoolitseti. Aga täielikult magati maha kontserdi päevik, s.t ei intervjuusid, värskeid arvamusi kohe pärast esitusi iga päeva kohta eraldi. Lugupeetud ajalehtede kultuuriajakirjanikud, te ei valda oma tööd, te jätate olulised asjad tähelepanuta. Teie väärtushinnangud on nigelad niipea, kui on vähegi elitaarsema asjaga tegemist. Aga teie kiituseks tuleb öelda, et kommertsi kunstiks ja kunsti kommertsiks tegemisel olete edu saavutanud.

Professor Lilian Semperi õpilane Irina Zahharenkova võidab ühe konkursi teise järel, teda tuntakse juba pea terves Euroopas. Viimase Itaalia konkursi võit eelmisel kuul tõi talle lisaks preemiale ka 26 kontserti, aga teie ei oska seda märgata, meeles pidada ega sellest kirjutada. Aga see on ju teie kohus.

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming