(Kompositsiooni)tehnika ülikool

Tui Hirv

Möödunud teisipäeval koges Eesti muusika päevade festivalipublik midagi nostalgilist. Teatud mõttes toimis tehnikaülikooli aula omal ajal umbes nagu Loomingu Raamatukogugi ettekandekanalina, kus kontroll esitatava üle ei olnud ehk nii jäik ja läbi lasti ka „nõuetele mittevastavat” uut kunsti. Aga mis tollal oli uuenduslik, sellest sai ajapikku peavool ja nüüdseks tajume seda kui klassikat. Retroarhitektuur, kvantfüüsikast paks õhk ja lillades kitlites garderoobitädid reas nagu riiakad tuvid on atmosfäär, mis saatis omaaegseid viljakaid aegu eesti muusikas ja suhtub praegu isalikult noorte loomingusse. Kontserti alustas Jaan Räätsa 1963. aastal kirjutatud Esimene viiulikontsert. Frakis kapellmeister Mikk Murdvee, viiul vasakus käes, näitas paremaga orkestri sisse ja soleeris siis vilunult ja lihvitult. Räätsa neoklassika kõlas Pärnu noore, värske, kuid hästi sisse mängitud orkestri esituses just vajaliku nurgelise viimistlusega. Tihe, täpne ja kõrvakriipiv faktuur vastandus baroklikkusele esitustunnetuses.

Aplaus oli vahel, aga Timo Steineri „Õpetatud” puhul tundus küll, et lugu läks edasi sealt, kus eelmine pooleli jäi. Steiner kirjutas esimese versiooni oma teosest 1995. aastal, kui oli kaks aastat Räätsa juures õppinud ja tundis kujunemas teatavat vilumust. Oma õppejõu muusikalisi intonatsioone aimas ta selles loos järele täiesti salgamatult. Steineri teos oli siiski mitmeplaanilisem, lisandusid puhkpillid ja kooliõdede Mai Otsa ja Anna Keldri tore keskustelu klaveri ja flöödi vahel. Tõnis Kaumann („SI”) kaugenes sissetallatud rajast, aga kontseptsioonis jäi midagi samaks. Naljakaid trombooni-glissando’sid tasakaalustas läbiv ostinaatne tiksumine ühel noodil, mille pillid üksteiselt üle võtsid.

Lepo Sumera on praeguste noorte muusikute jaoks enesestmõistetav – teda on alati hea kuulata, tal on emotsionaalsus ja mõtestatus kenas tasakaalus. Ta on muhe, aga organiseeritud, tema lugudel on hing sees. See, mis omal ajal võis mõjuda dissoneerivalt, paitab praegu kõrvu ja Anna Keldri ilusad flöödisoolod lüürilistes lõikudes progressi usku masinlikkuse vahel mängisid selles olulist rolli.

René Eespere „Cum filio” („Pojaga”) oli möödunu valguses lausa lüüriline või vähemalt mittetehnitsistlik. Jazzlõigud mõjusid meeleolumuusikana, aga orkestri lisandudes sai neist kuulamise muusika. Eks see teos põhine pigem vastandusel kui sümbioosil ja ega stiilipuhas kohvikujazz sinna päris orgaaniliselt haakunud, aga katsetus kui selline oli tervitatav ja lahendatud väga delikaatselt. Eespere juhatas oma eksperimentaalse teose „Pojaga” sisse intrigeerivate isalik-uhkete sõnavõttudega kavalehel. Ta on olnud skeptiline nii akadeemiliste pianistide improvisatsiooniliste oskuste kui jazzpianistide oskuste suhtes nooditekstiga ümber käia. Klaveriõpetaja, keda kontserdil kohtasin, väitis küll, et praegu on suur osa pianiste „hübriidid”, aga see selleks. Nüüd pani René Eespere mõlemad lähenemised otsekui poja proovilepanekuks ühte teosesse kokku ja poeg täitis ootused kõrge kaarega. Vaba käe ja iseseisva muusikalise mõtlemise poolest võiks Jürmo Eesperet orkestri ees edaspidigi rakendada.

Kõnealuse kontserdi märksõnaks oli ümberkehastumine: Murdveel viiuldajast dirigendiks, Eesperel jazzpianistist kontsertpianistiks. Muide, seda viimast võiks ta tiheminigi olla, sest tema mänguvabadus kuluks väga ära ka puhtklassikalistes lugudes. Iseasi, kas selline liigitus tänapäeval üldse põhjendatud on.

Aatomiku seiklused ja puitlaastplaat, Antarktika-ekspeditsioonid ja Globuse konservherned – assotsiatsioonid on sellise kontserdi puhul kerged tekkima ja eks see oli kontserdi korraldajatel ilmselt ka plaanis. Või lihtsalt – kui ülejäänud muusika on läinud ekspressiivseks ja voolavaks, on hea kuulata midagi nii konkreetset, ütles muusikateoreetik mu vasakul käel.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming