Kompositsiooni kui praktika teoreetiline mõtestamine

PNP sümpoosionil käsitleti kompositsiooni nii ideoloogilis-filosoofilisest (ökoloogia) kui ka pedagoogilisest vaatepunktist.

Kerri Kotta

Pärnu nüüdismuusika päevade (PNP) sümpoosioni korraldamise enam kui 25-aastane ajalugu ei ole õnneks pärssivalt mõjunud ürituse otsivale vaimule. Kui kaks aastat tagasi keskenduti futurismi ja aasta eest muusikalise vormi teemale, siis seekord diskuteeriti kompositsiooni kui praktika teoreetilise mõtestamise võimaluste üle. Muutustega ürituse sisus on kaasnenud ka muutused vormis: Kaks aastat tagasi korraldati PNP sümpoosion koostöös kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooliga (seminar „Futuristlike ideoloogiate jälil“) ning mullu koostöös Eesti muusika- ja teatriakadeemiaga (VII rahvusvaheline muusikateooria konverents). Sellel aastal pöörduti aga teatavas mõttes tagasi vabama formaadi juurde, mis on iseloomustanud Eesti Arnold Schönbergi Ühingu korraldatud üritusi ka varem.

Paul Beaudoin keskendus kompositsiooni kui loomise ja vastuvõtmise fenomenile  n-ö muusikalistes piirsituatsioonides.

Paul Beaudoin keskendus kompositsiooni kui loomise ja vastuvõtmise fenomenile n-ö muusikalistes piirsituatsioonides.

Gerhard Lock

PNP sümpoosion on üritanud jätkuvalt realiseerida kahte esmapilgul vastandlikku suunda. Ühelt poolt on see oma ala professionaalide üritus, kus lähtutakse parimatest akadeemilistest traditsioonidest. Teiselt poolt on sümpoosioni püütud hoida võimalikult avatuna, et tagada käsitletavate valdkondade ja teemade mitmekesisus. Seetõttu eeldab sümpoosionil edukas esinemine oskust oma tegevust võimalikult avaralt mõtestada, nii et võimalik kuulaja saaks sellega haakuda ka vastavas valdkonnas eriharidust omamata. Seda silmas pidades võib viimast PNP sümpoosioni pidada üheks õnnestunumaks: kui paari viimase aasta ürituste raskuspunkt kaldus liialt akadeemilise konverentsi poole ning kontserdid omandasid pigem meelelahutusliku funktsiooni, siis seekord jõudis sümpoosion (taas) kontsertidel kõlanud muusika teoreetilise mõtestamise ja selle tekkemehhanismide praktilise demonstreerimiseni (muu hulgas sisaldas sümpoosion ka näiteks publiku kontserdiks instrueerimist).

PNP sümpoosioni peaesinejateks olid seekord Paul Beaudoin ja Scott Miller, kaks Ameerika heliloojat ja kompositsiooniõpetajat, kes mõlemad viibivad siin Fulbrighti stipendiaatidena, ning PNP-l ka juba varasemalt üles astunud eesti kunstnik ja kunstikriitik Raivo Kelomees. Võib-olla kõige huvitavamaks – ja teatud määral ka uuenduslikumaks – osutus Scott Milleri käsitlus n-ö ökoloogilistest heliobjektidest ja teosest kui ökosüsteemist. Ökoloogilised muusikalised objektid on Scott Milleri sõnul (miniatuursed) muusikalised süsteemid, millele on omane sisemistest funktsioneerimispõhimõtetest tulenev autonoomsus, suhteline tasakaal ning struktuurne haakumisvõime. Viimati mainitu viitab ökoloogiliste objektide kui süsteemide mõningasele avatusele ja haprusele: iga uus sisend võib sellise süsteemi kui terviku parameetreid suuresti nihutada. Aga teatavas mõttes muudab mainitud avatus objekti ka reaktsiooniliseks: ideaalse tasakaalu saavutamise nimel on sellel kalduvus võistelda ja luua eri laadi ühendusi teiste samalaadsete objektidega. Seda laadi muusikalistel objektidel ja nende vastasmõjul põhinevat teost võibki Milleri sõnul vaadelda omalaadse ökosüsteemina, kus narratiivsus väljendub eelkõige süsteemi pidevalt teiseneva tasakaaluna.

Kui Paul Beaudoin keskendus peamiselt kompositsiooni kui loomise ja vastuvõtmise fenomenile n-ö muusikalistes piirsituatsioonides – s.t seal, kus mingi nähtuse seostamine muusikaga selle tavatähenduses osutub ambi­valentseks –, siis Raivo Kelomees käsitles oma ettekandes erinevaid strateegiaid, mida kunstnikud on publiku kaasamiseks kasutanud. Christian Fischer kirjeldas omakorda kompositsioonilisi probleeme, mida animeeritud notatsiooni kasutades on võimalik teataval viisil lahendada. Tema sõnul töötab animeeritud notatsioon üsna hästi live-elektroonikas, muusikalise erihariduseta interpreetide kaasamisel, muusikakasvatuses, elektrooniliste ja akustiliste instrumentide partiide sünkroniseerimisel, kindlaksmääramata ettekandekoosseisu puhul ning publikule suunatud abivahendina teose struktuuri ja vormi paremaks mõistmiseks. Mõneti eelneva teemaga haakudes kirjeldas Vlady Bõstrov improvisatsiooni, kus teadlikkus moodustuva teose struktuurist on tavapärasest palju suurem. Seetõttu eelistas ta seda laadi improvisatsiooni puhul kasutada pigem mõistet „reaalajas komponeerimine“ (instant composition). Hans Gunter Lock demonstreeris aga modaalse ja funktsionaalharmoonilise käsitluse eeliseid n-ö vaba-atonaalse käsitluse ees Bohlen-Pierce’i (BP) helisüsteemis (lihtsustatult öeldes tekib vastav helisüsteem duodeetsimi ehk tritaavi jagamisel 13 osaks, millest moodustub n-ö BP kromaatiline heliastmik; BP diatooniline heliastmik saadakse aga BP pool- ja täistoonide vahelduval järjestamisel, kusjuures iga kaheksa astme järel kõlab järjest kaks BP pooltooni – ½-1-½-1-½-1-½-1-½) ning Gerhard Lock dünaamika muutumise mõju muusikalisele pingele.

Sümpoosioni eraldi osa sisustasid esitlused: Erik Alalooga andis ülevaate loomingulise ühenduse Postinstrumentum tekkimisest ja kunstilistest eesmärkidest ning Kerstin Wiehe ja Jennifer Aksu tutvustasid muusikalist loovust ja kompositsioonilist mõtlemist arendavat projekti „Querklang“, mida on edukalt rakendatud juba mitmekümnes Berliini koolis.

Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et PNP sümpoosionil käsitleti kompositsiooni nii ideoloogilis-filosoofilisest (ökoloogia) kui ka pedagoogilisest vaatepunktist. Samuti nähti selles traditsiooniliselt loomisega kaasnevate probleemide lahendajat, aga ka publiku kaasamiseks mõeldud iseloomulikku strateegiat. Lõplikke vastuseid pakkumata andis PNP sümpoosion omajagu mõtlemisainet.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming