Kommentaar – Vähe pühendumust

TIIA TEDER

Mure muusikaajakirjanduse pärast on Eestis olnud pidev. Muusikakriitika olukord oli erutav teema nii enne sõda kui nõukogude ajal, tänasest rääkimata.

Järelkasvu innustamiseks viidi aastal 1973 ajalehes Sirp ja Vasar läbi muusika­teemaliste kirjutiste konkurss, mille esikoha pälvis Urve Lippus. Hiljem pole Sirbis taolist mõõduvõtmist enam tehtud. Praegune olukord on muret­tekitav: toimetused otsivad kirjutajaid/rääkijaid tikutulega taga. Hiljutisest kultuuriaja-kirjanduse uuringust selgus, et väljaannete muusikaküljed paeluvad kultuuripublikut vähe, muusika pole igapäevameedias oluline teema. Pärast pikka vaheaega leidis konkurss Sirbis taas aset. Selgus, et uusi kirjutajaid ja energiat siiski leidub.

Huvitavat lugemist oli meeldivalt palju, ehkki n-ö keskmine tase polnud nii kõrge kui eeldasin. Konkursitööle tuleks ikka rohkem pühenduda. Et mõte esile tuleks, võiks autor oma jutu paar korda läbi lugeda, nahksed ja parasiit­sõnad asendada ning üldse sõnade arvu vähendada.

Erkki Tero võidutöö on hea näide sellest, mida siinse ajakirjanduse muusikakülgedel kõige rohkem napib: ülevaatlik, mingit nähtust kokkuvõttev ja kergelt provokatiivne käsitlus – selline jutt, mida soovitataks sõpradele ja millest on midagi rääkida. Ma oleksin vaimustatud, kui Sirbis või Postimehe AKst saaks lugeda midagi taolist näiteks ka Eesti roki või klassikalise muusika kohta. Christian Fischeri käsitlus muusika­kogumise ja -armastuse muutumisest on samamoodi minevikku ja olevikku kokkuvõttev ja kirjeldab paljudele tuttavaid kogemusi. Esseed muusika olemusest ja osasaamisest olidki konkursi meeldivaimateks lugemishetkedeks, nende hulgas Einike Leppiku mõtisklus kaasaegse muusika võõrandumisest.

Silma torkas ka klassikalisest muusikast kirjutajate nappus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar