Kolme mehe triokunst

JOOSEP SANG

Kristjan Randalu jazztrio debüütkontsert 8. IX Tallinna jazziklubis Philly Joe’s.

Jazzpianist Kristjan Randalu trio, kuhu kuuluvad ka bassist Mats Eilertsen Norrast ja trummar Markku Ounaskari Soomest, läbis eelmisel nädalal 6. – 9. IX korraliku kontserdimaratoni: nelja päeva jooksul anti seitse kontserti, esimene Viljandis ja kuus Tallinna jazziklubis Philly Joe’s. Selline kontserditsükkel on maailmas üsna levinud, aga meil kohtab seda harva. Intensiivse koosmusitseerimise plussid on ilmsed, eriti kui tege­mist on vastse kava ja värske kollektiiviga, kes alles otsib ühist hingamist.

Teisipäeva hilisõhtul kuuldud kontserdil oli ühist hingamist juba tunda. Randalu, minu hinnangul meie kõikide aegade väljapaistvaim jazzpianist, on valinud triopartneriteks Euroopa jazzi esimese ešeloni muusikud, kes teevad ilma nn põhjamaises jazzis ja salvestavad teiste plaadifirmade kõrval ka selle kõlaesteetika eestkõneleja ECMi märgi all. Kas ka Randalu uue kava „Between Three Plagues“ ehk „Kolme katku vahel“ saab põhjamaise jazzi alla lahterdada? Kui, siis vaid osaliselt. Pigem oli siin impulsse mujalt. Seisundite otsimise, kõlade ja kajade nautimise asemel, mida eelistavad Skandinaavia muusikud, huvitavad Randalut kompositsioonilised konstruktsioonid. Tema enda teostes domineerisid väga tehnilised, pianistlikud passaažid, kuhu olid lülitatud ka bass ja trummid, mis täiendasid klaverimustrite võrgustikku, mitte ei tegelenud pelgalt vundamendi ladumisega, nagu on tavaline traditsioonilisemas triojazzis. Selgelt välja joonistatud kujundite ja klaari tekstuuri asemel oli valdav „läbiõmmeldud“, aktiivse rütmika ja „rahutu“ harmooniaplaaniga materjal. Enim leidsin selgust eleegilise põhiplaaniga, gruuvivalt kulminatsiooni suunas liikunud palast „Sisu“.

Kirjeldatud iseloomuga kompositsioonid on suurepärane kütus virtuoossetele muusikutele, kelle hulka Randalu, Eilertsen ja Ounaskari kahtlemata kuuluvad. Muusikalisest materjalist enamgi paelus just trio vaevatu üksteisemõistmine, kaaslaste kuulamine ja muusika kulgemisele reageerimine, loomulikult ka oivaline oskus soolosid üles ehitada. Jazzikontserdi (eriti kui see toimub väikeses klubis nagu Philly Joe’s) üks suuremaid võlusid on kohaloleku tunne, teadmine ja tajumine, et kuuldav sünnib just nüüd ja praegu. Randalu ja kaaslased leidsid suurepärase tasakaalu distsipliini ja vabaduse vahel, lähtusid muusikalistest kokkulepetest, ent sõlmisid spontaanselt ka uusi.

Klaveritrio on jazzmuusikas samavõrd krestomaatiline kooslus nagu keelpillikvartett akadeemilises muusikas. Kristjan Randalu trio on uhke traditsiooni tänapäevane ilming ja on hea meel, et entusiastlik publik lausa seitsmel õhtul selle kunstist osa sai. Saabuval oktoobrikuul tähistatakse Eesti jazzi 90. sünnipäeva – meil on ajalugu ja tegus tänapäev!

Kristjan Randalu, meie kõikide aegade väljapaistvaim jazzpianist, on valinud triopartneriteks Euroopa jazzi esimese ešeloni muusikud, bassist Mats Eilertseni ja trummar Markku Ounaskari, kes teevad ilma põhjamaises jazzis.

Kristjan Randalu, meie kõikide aegade väljapaistvaim jazzpianist, on valinud triopartneriteks Euroopa jazzi esimese ešeloni muusikud, bassist Mats Eilertseni ja trummar Markku Ounaskari, kes teevad ilma põhjamaises jazzis.

Rene Jakobson

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar