Kolm pilti Metropolitani juubelihooajast

Toomas Kuter

On selge, et maailma esiooperiteatris on igal etendusel elamus tagatud. Samuti on selge, et muusikaliselt on selle maja lavastused filigraanselt läbi töötatud ning solistide tase kindlustab erilise ja seletamatu miski, mis ME Tile aastakümneid iseloomulik olnud. See teater on iga laulja, aga ka paljude ooperigurmaanide unistus. Õnneks saab tänapäeva tehnika tõttu teha ME Ti etendused otseülekandes ooperihuvilistele kõikjal kättesaadavaks. Siinkohal pole  erand ka Eesti.  

Ooperilegend Plácido Domingo

Tänavu on käimas maailma esiooperiteatri juubelihooaeg. Ooperikompanii The Metropolitan Opera loodi 1880. aastal. 125 aastat tagasi, 22. oktoobril 1883 avati Charles Gounod’ ooperiga „Faust” ME Ti esimene hooaeg. Lincolni keskuse  majas, kus saali mahub 3800 külastajat, on teater aastast 1966. Üle kolmekümne aasta on teatri kunstiline juht ja muusikadirektor olnud James Levine. Ehkki ME Ti puhul oleks reaetendustest ja tavapärasusest rääkimine nagunii patt, on seal ometigi erakordseid õhtuid ja hetki, mil sünnivad maailmamuusika imed, millest räägitakse veel aastakümneid. On õhtuid ja hetki, mil esinevad need ooperilegendid, kelle nime  ja loomingut teatakse kaugel väljaspool ooperiaustajate ringi. Üks selliseid legende on Plácido Domingo, laulja ja dirigent, kes on praegu Washingtoni Ooperi peadirektor. Domingo alustas oma sädelevat karjääri ME Tis 28. septembril 1968. aastal Mauriziona Francesco Cilea ooperis „Adriana Lecouvreur”, partneriks Renata Tebaldi. Nelikümmend aastat hiljem on legend taas sessamas rollis ME Ti laval, seekord partneriks  võimsa häälega sügavalt musikaalne Maria Gulegina. Domingo laulis Mauriziot ka tänavu 13. veebruaril, mil paljud olid saalis just tema pärast, makstes selle eest päris kallist hinda. Domingo ja Gulegina kõrval astusid Marco Armiliato dirigeeritud etendusel üles veel Peterburi Maria teatri metso Olga Borodina printsess de Bouillonina, itaalia bariton Roberto Frontali Michonnet’na ja teised.  Klassikaliselt konservatiivne, kohati staatiline, kuid selle eest ülimalt ooperlik lavastus (lavastaja Mark Lamos). Uhked ja grandioossed dekoratsioonid (kunstnikud C. M. Cristini ja Camillo Parravicini), müstiline valgus (valguskunstnik Duane Schuler), erootilist vürtsi lisavad tantsud (koreograaf Sergei Gritsai Peterburist). Tulemuseks ooper selle sõna parimas mõttes. Domingo on uskumatult heas vormis: tema ülemise registri toonid on täpsed, fookustatud ning parajal määral kaetud, ta fileerib neid suurepäraselt ja teeb fermaate täpselt nii pikalt kui soovib, säilitades sealjuures alati hea maitse ning erilise, ainult Domingole omase tämbri. Lisaks on Domingo ka füüsiliselt heas vormis, särav ning lavaliselt nauditav. Etendused, kus ta üles astub, olgu laulja või dirigendina, on publikurohked. Suurepäraseks partneriks Domingole oli  Maria Gulegina, Odessas sündinud sopran, kes olnud paljude METi etenduste primadonna juba 1991. aastast. Gulegina oli võimas Adriana, sellise jõuga sopranit ei kuule ka METis iga päev. Lisaks ürgsele jõule on ta suutnud häälde panna erilise varjundirohkuse ja õrnuse: tema piano’d kõlavad pärast võimsaid forte’sid seda mõjuvamalt ning lähevad eriti hinge. Domingo-Gulegina duett andis uue sära ka Cilea muusikale ning palju ei puudunud, et  Adriana I vaatuse aaria „Io son l’umile ancella” oleks sel õhtul kordusele tulnud. Mööda ei saa minna ka Olga Borodinast, kes on aastast 1997 esinenud ME Ti laval peaaegu igal hooajal. Tema kaunikõlaline metso on ümar, ühtlane ning parajal määral paatoslik – mahlakast alumisest registrist kuni suursuguse ülemise tessituurini. Borodina on kirglik ja sensuaalne artist, avatud ning halastamatult ooperlik.  Etenduse lõppedes klõpsuvad sajad fotoaparaadid, kuigi pildistamine on teatrisaalis keelatud. Ilmselt vaadatakse sellele vahel läbi sõrmede – laval on ju Domingo ning rahvusvaheline publik tahab selle oma arhiivi jäädvustada. Publikust on näha, et enamik on turistid, kes on kohale tulnud teksades ja tänavariietuses, õhtust teatririietust kohtab harvemini.   

Valentinipäev Angela Gheorghiuga

Kui publiku teemal jätkata, siis Giacomo Puccini ooperi „Pääsuke” 14. veebruari etendusel oli see sootuks teistsugune. Tegu oli valentinipäevaga ning nii mõnigi New Yorgi armastaja oli otsustanud oma armastatu sellel õhtul ooperisse meelitada. Põhiliselt nooremapoolsete inimeste hulgas kohtas punaste roosidega daame, aga ka härrasid. Hulgaliselt  oli pikki kleite ja smokinguid, publikus domineerisid jõukad kohalikud ooperihuvilised. Laval särasid rumeenia sopran Angela Gheorghiu Magdana, ameeriklanna Lisette Oropesa Lisette’ina, rumeenia tenor Marius Brenciu Prunier’na ja itaalia tenor Giuseppe Filianoti Ruggerona. Igaüks neist tõi etendusse oma kordumatuse ning isikupära. Ka sel õhtul oli kompaktse ning ideaalilähedaselt sünkroonselt mängiva orkestri ees itaalia dirigent Marco Armiliato. Prantslase Nicolas Joëli ja Austraaliast pärit Stephen Barlow lavastus on ajastutruu, kuid siiski võrdlemisi tänapäevane. Meie ees avanev lugu kuulub kõigi oma näitajate poolest eelmise sajandi alguse salongikultuuri klassikasse. Ei saa jätta tunnistamata: selles on oma nostalgia, mis mõjub valentinipäeval eriliselt liigutavalt. Angela Gheorghiu lüüriline sopran on pehmekõlaline  ning kaunis, tema piano’d vapustavalt ilusad ning kogu tema laulmismaneer peenetundeline ja väärikusega vaos hoitud. Gheorghiu räägib läbi muusika, säilitades sealjuures kauni muusikalise fraasi ning vokaalse seotuse, laskumata kordagi parlando’sse. Ometi kõlab tema vokaliseerimine lihtsalt nagu inimese kõne ja see teeb Gheorghiu esituslaadi usalduslikult intiimseks. Tugevast ning jõulisest solistide kooslusest  on Gheorghiu tunnetusskaalale kõige lähemal Giuseppe Filianoti, kelle ilus hääl ning karisma on primadonnaga suurepärases kooskõlas. Ja kuigi sellel õhtul pole laval Domingot, on aplausid tugevad, saalitäis rahvast püsti ning nooruslik publik selles hardas tardumuses, mis ME Tis sagedane nähtus.     

 Dmitri Hvorostovski lummus

Ka 16. veebruarist kujunes ME Ti juubelihooaja suursündmus. Esietendus Giuseppe Verdi ooper „Trubaduur”, mille on lavale seadnud  Šotimaalt pärit David McVikar, kellele oli „Trubaduuri” väljatoomine ühtlasi debüüt ME Tis. Samuti debüteerisid kunstnik Charles Edwars Ühendkuningriigist, kostüümikunstnik Brigitte Reiffenstuel Saksamaalt ja Ameerika koreograaf Leah Hausman. ME Ti esietenduse publik on väärikas ja soliidne, kohal on nimekaid poliitikuid ja kunstiinimesi, saalis võib näha tuntud artiste ja dirigente. „Trubaduuri” dirigeeris mainekas iItaalia  dirigent Gianandrea Noseda, lauljate koosseis oli sädelev: USAst pärit Sondra Radvanovsky (Leonora) ja Dolora Zajick (Azucena), Argentiina tenor Marcelo Álvarez (Manrico) ja üks New Yorgi lemmikuid, Dmitri Hvorostovski (di Luna) Venemaalt. Hvorostovski on ülimalt lummav artist, kes astub igal hooajal üles mitmes ME Ti lavastustes. Sellel, et Hvorostovski ja Zajick kujunesid sel õhtul kõige meeldejäävamateks, võib olla oma psühholoogiline taust, sest kõige mõjusamad ja psühholoogiliselt läbitunnetatumad on ka nende partiid. Álvarezi kvaliteetne tenor on Manrico rolliks ülimalt sobilik, selles on parajal määral passiooni, avarust, sädelust ning lisaks muidugi suurepärased ülemised noodid. Radvanovsky Leonora on kangelaslikult tugev, see väljendub juba solisti hääles, mis on dramaatiline, toob välja võimsad kulminatsioonid ning on parajal  määral paatoslik. Tema Leonoraga oleks ilmselt ka Verdi ise rahule jäänud – partiile lähenemine on stiilne ja üllatavalt ajastutruu. Juubelihooaja suursündmus Need kolm õhtut pakkusid kolm erinevat pilti publiku, solistide ja muusika poole pealt. Neid võrrelda on suhteliselt raske. Ent siiski, vaatamata Domingo suurusele, Gulegina karismale, Gheorghiu armsusele ja sisutihedusele, kujunes kõige võimsamaks Verdi „Trubaduuri”  elamus. Võib-olla mõjus esietenduse aura, või oli põhjus Hvorostovski ja Zajicki tõesti filigraanselt läbi tunnetatud musitseerimises … Ent järeldusele, et „Trubaduuri” esietendus on Metropolitan Opera juubelihooaja suursündmus, tuli oma kirjutistes ka mitu New Yorgi teatrikriitikut. Juubelihooaja lõpuni on veel aega. 15. märtsil antakse ME Tis juubeligala, kus James Levine’i taktikepi all astuvad üles maailma parimad.  Forum Cinema edastab otseülekandes sel kevadel veel Vincenzo Bellini „La Sonnambula” ja Gioachino Rossini „Tuhkatriinu”. Eesti ooperisõbral on, mida kuulata ja vaadata ning millega oma hinge majanduskriisi tingimustes kosutada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming