Kolm õhtut vene keelpillitippudega

Ardo Västrik, Niina Murdvee

„Daam tšelloga”: Natalja Gutman (tšello) ja ERSO, dirigent Andres Mustonen 16. XI Estonia kontserdisaalis. Nagu juba kontserdi pealkirigi vihjab, oli eelmise ERSO kontserdi peategelaseks daam. Ja juhtumisi mängib see daam väga hästi tšellot. Kuigi, mis juhusest siin enam saab rääkida, kui paar päeva enne kontserti tähistas tšellolegend 70. sünnipäeva. Natalja Gutmani esinemised ERSO ees said alguse juba 40 aastat tagasi, mil ta esitas koos abikaasa Oleg Kaganiga Brahmsi Topeltkontserdi. Viimasel paarikümnel aastal on ta korduvalt esinenud Andres Mustoneni korraldataval barokkmuusikafestivalil ning ilmselt võib öelda, et tuntud tšellistidest on tema siinmail käinud kõige rohkem. Seekord kanti ette Alfred Schnittke Tšellokontsert nr 1 (1986), mis on ka Gutmanile pühendatud. Liialdamata võib öelda, et tegemist on monumentaalse teosega tšellole ja suurele orkestrile. Esituskoosseis on väga-väga suur, samal ajal pakub see solistile tõsist väljakutset nii tehnilises kui emotsionaalses plaanis, sest ainuüksi ajaliselt mõõdetuna mängib solist 40minutise teose jooksul peaaegu 99 protsenti. Olgugi et ERSO esitas teost esimest korda, on Estonia kontserdisaali seinad seda vähemalt korra ka varem kuulnud: paarteist aastat tagasi mängis sama solist seda siin Århusi Sümfooniaorkestri ja Eri Klasiga (teose esmaettekanne 1986. aastal Münchenis sai samuti teoks Klasi juhatamisel) ning siiani mäletan kuulamisest saadud vapustust. Pean tunnistama, et vaatamata avaosade ulatuslikkusele, samuti solisti laetud ja läbitunnetatud mängule, kohati väga köitvatele orkestrivärvidele, ootasin kannatamatult siiski viimast osa, seda hümnilaadset, sammuvat, järjest valjenevat muusikat, mis lõpeb taas vaikselt tšello peaaegu taevalikult mõjuvate flažolettidega. Helilooja on ka ise öelnud: „Finaali muusika lihtsalt anti mulle kusagilt kõrgemalt, minul jäi see vaid kirja panna”. Solisti hääl vajab osa kulgedes võimendust, sest järjest valjeneval taustal ei ole lootuski enam naturaalselt esile tulla. Siiski peab tõdema, et seekord mõjus veidi plekise tšellotämbri kuulmistajusse jõudmine veidi ootamatuna – üleminek tavaliselt häälelt võimendatule oli liialt järsk. Kuid sellele vaatamata oli lõpp tõeliselt võimas ning võib-olla sellest saadava tunde pärast tasubki elavat muusikat kuulamas käia.

Kontserdi teise poole täitis Beethoveni Sümfoonia nr 3 alapealkirjaga „Heroiline” (1804). Mustoneni tõlgendusele võiks ette heita paljut, aga ka mitte midagi. Küsimusi sunnib esitama nii varasem kuulamiskogemus kui ka muusikaline taust. Esiteks kindlasti ootamatult suur keelpillikoosseis, mistõttu olid puhkpillid balansist väljas. Mõned soolod tundusid liialt pingelised, s.t liiga palju oli vaja enese eest seista. Samuti saavutati mingi faktuuri paksus ja tähelepanuta jäi kõla, eriti just keelpillidel. Mõni forte oli ka lihtsalt tuim forte, ilma sisemise arenguta. Huvitav oli teatav sarnasus hilisema Brahmsi ja Mahleri muusikaga. Ma ei heida esitusele midagi ette, sest tehniliselt oli kõik teostatud laitmatult. Ning kui tasapisi hakata pakutut kuulama hoopis läbi mingi teistlaadi prisma, siis ei tundunudki paljud liialdused enam küsitavad, sest tegelikult on selline vana muusika „elavdamine” ju õige. Mingis mõttes sellised võtted ka töötavad, vähemalt ei jäta selline interpretatsioon kedagi külmaks.

Dmitri Sitkovetski (viiul) ja Tallinna Kammerorkester (TKO) 17. XI Estonia kontserdisaalis.

Päev hiljem sai kuulda samuti vene päritolu keelpillimängu. TKO solistiks ning dirigendiks oli Dmitri Sitkovetski. Sündinud Bakuus, kasvas ta üles Moskvas ja õppis Moskva konservatooriumis ning emigreerumise järel 1977. aastal New Yorgi Juilliardi koolis, elab aga Inglismaal. Sitkovetski on teinud karjääri nii viiuldaja, dirigendi, arranžeerija kui ka muusikafestivalide kunstilise juhina ning Tallinna kontserdil oli enamik tahke ka esindatud. Kavas Bachi „Goldbergi variatsioonid” BWV 988 (1742) Sitkovetski seades ja soleerimisel (teiste solistide nimetamiseni jõuan allpool) ning Šostakovitši Sümfoonia keelpillidele, Sitkovetski seade aluseks Keelpillikvartett nr 3 op. 73 (1946) arranžeerija enda juhatamisel.

Sündmust kirjeldada püüdes annan endale aru, et olen saamatu ega suuda sõnades toimunut edasi anda. Teades, et TKO naasis äsja nädalaselt Venemaa turneelt, pani imestama, millise väljatöötatuse astmeni ja detailideni jõuti nii lühikese ajaga, seda mõlemas ulatuslikus teoses. Samuti see, et dirigent ja solist oskas vajutada „nupule”, mis pani orkestri mängima nõnda energiliselt ja intensiivselt. Tahtmatult tekkis võrdlus orkestriga Kremerata Baltica, kes võlub alati kõigepealt oma elektriseeritud etteastega.

Nagu kavalehelt lugeda, on „Goldbergi variatsioonide” seade peamiseks tõukeks olnud pianist Glenn Gouldi salvestis 1981. aastast. Algselt transkribeeritud keelpillitriole, tegi Sitkovetski sellest hiljem kammerorkestri seade, mida on aja jooksul aeg-ajalt veidi muutnud. Kammerorkestri variant ei ole lihtne üks ühele versioon keelpillitriost, mõnikord olid mõned osad kirjutatud solistidele (lisaks Sitkovetskile veel Harry Traksmann viiulil, Laur Eensalu vioolal, Leho Karin tšellol, Jüri Lepp kontrabassil), kusjuures vastandades soliste ja tutti lõike, jagades sama meloodia eri pillide vahel jne. Lisaks põnevale seadele pakuti kogu aeg midagi uut, erinevat artikulatsiooni ja dünaamikat. Oleksin nagu lugenud mingit põnevusromaani, mida ei saa käest panna ja mille lõpetamisel on lõpuks teatav väsimus. Ega rohkem ei olekski ju suutnud vastu pidada. Ja kui solistid (kontrabass ehk tiba vähem) olid energeetiliselt ning kõlatugevuselt samal tasemel külalisartistiga, siis paraku ei saanud nende pillid stradivaariuse vastu, mis lausa siras. Sellest ongi ju nii kahju, et siinsetel silmapaistvatel artistidel (ja tegelikult ka kuulajatel!) ei olegi võimalik tunda, millised võimalused tegelikult veel olemas on. Ja kui, siis ainult üksikutel. Aga seda ei pea võtma mingi kriitikana esituse kvaliteedi kohta.

Alles kontserdi teises pooles, Šostakovitši esimeste nootida ajal, sai aru, et variatsioonide helipilt oligi mõni kord ehk oma „seatuse” tõttu liiga kirju. Tõelise kammerorkestri faktuuri kuulmine oli jälle kord nii tuttav ja paitas kõrvu. Šostakovitši Keelpillikvartett nr 8 kammerorkestri seade (autoriks Rudolf Baršai, kes lisaks sellele on orkestrile seadnud veel kvartetid nr 1, 3, 4 ja 10, kolmas küll koos puhkpillidega) on saanud väga mängituks ning tuntuks, harvemini kõlab seade Keelpillikvartetist nr 3. Kuid loomulikult on tegu ühe kammerorkestri repertuaari tippteosega. Ka seekord oli osa motiive ning partiisid aeg-ajalt määratud solistidele (lisaks eelmistele nüüd ka Elo Tepp), kuid peakangelaseks jäi ikkagi orkester. Mingis mõttes seaksin keelpillisümfoonia ettekande isegi variatsioonide omast ettepoole, sest pärast esimest kontserdipoolt tundus, et edasi täiuse poole ei saagi enam minna – aga sai.
Ardo Västrik

„Barokk ja Paganini”: Jevgeni Sviridov (barokkviiul, viiul) 18. XI Mustpeade maja valges saalis.

Kui kedagi reklaamitakse kui imelast, tekib alati mingi reservatsioon, et kas ikka … või et kas järjekordne sõnade loopimine? Professionaale imelapse reklaamiga ei püüa, küll aga võib tekkida huvi, kui süveneda esineja saavutuste nimistusse.

Imelapseks tituleeritud 23aastase Peterburi viiuldaja Jevgeni Sviridovi kontserdi võiks kokku võtta ühe sõnaga – elamus. Elamus, millega kaasneb kahjutunne, et täissaalis oli viiuldajaid kohal vähe.

Sviridov on kogu oma viiuliõpingute põhitee läbinud Peterburis, millele on lisandunud osalemine arvukatel meistrikursustel. Ta on pärjatud preemiatega viiel rahvusvahelisel konkursil, esinenud uhketel festivalidel, plaadistanud Bachi, Biberi ja Vivaldi loomingut (muuseas, viimast just Eestis koos meie muusikute Sofia Maltizova ja Imbi Tarumiga) jne.

Kuuldud õhtu oli eriline selle poolest, et Sviridov mängis kontserdi esimeses pooles XVIII sajandil Itaalias tehtud anonüümse autori barokkviiulil, s.t madalamas häälestuses ja vastava poognaga. Mõistagi oli esitusel ka tolleaegne muusika. Alustuseks kõlas Biberi „Passacaglia”, mis kujutab endast viimast osa helilooja nn müsteeriumisonaatidest, kirjutatud aastal 1678 (seitse aastat enne J. S. Bachi sündi!) ja mida on nimetatud XVII sajandi saksa-austria viiulitehnika entsüklopeediaks. Järgnes Telemanni Fantaasia nr 3 (TWV 40:16), mida saab kahjuks harva kuulda suurtel lavadel, küll aga sageli õpperepertuaaris. Esimese poole lõpetas Bachi ulatuslik Partiita h-moll, BWV 1002. Sviridov tunnetab mängitavat muusikat elavalt ja orgaaniliselt, kui igioma. Barokk sobib talle hästi. Kogu mõtteliini voolavus ja värvikus nii kõlakujunduselt kui strihhide valikul, mõnigi kord ka suure noorusliku uljusega esitatuna, köitsid jäägitult, n-ö eluta momenti ei tabanud kordagi. Bachi konkursil Saksamaal Leipzigis sai Sviridov kahe aasta eest esikoha ja eripreemia – kuulates tabasin end korduvalt mõttelt, kas on võimalik, et seesama kütkestav baroklik tõlgitsus, sama idee sai esitatud ka kaasaegsel pillil? Või tingis siis pill teise kontseptsiooni ja esitusviisi? Samuti tekkis osa lõppedes küsimus, kas nii noor mängija suudab nii intensiivse osa järel kohe lülituda teisele pillile, teisele ajastule, teisele häälestusele …

Oli vägagi võimalik. 1972. aastal Paolo Leonori tehtud viiul kõlas Mustpeade maja valges saalis imehästi ja varjundirikkalt. Kolm Paganini kapriisi op. 1 – nr 4, 5 ja 24 said esitatud täieliku briljantsuse ja üleolekuga, sic! originaalstrihhidega! Neile järgnesid Introduktsioon ja variatsioonid Paisiello ooperi „Veskineiu” („La Molinara”) teemale „Oma südames ei tunne ma enam”. Sviridov mängib seda ülikeerukat lugu üliefektselt, seejuures igasuguse liialduseta. Ja kõige krooniks, s.t lisapalana tuli esitusele Paganini 1. kapriis op. 1. Nii et – nagu juba öeldud – väga elamuslik kontsert.
Niina Murdvee

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht