Kõlakoda – tervisliku ja vähem tervisliku muusika dialektika

Tiit Kändler, EPL/teadus.ee

Kui Franz Joseph Haydn 1772. aastal solidaarsusest oma muusikutega, kelle pereliikmeid vürst Esterhazy oma suvisesse maalossi elama ei lubanud, kirjutas sümfoonia fis-moll, lõpetas ta selle lisaks tavalisele neljale osale veel ühe lisapalaga. Aeglases tempos kulgenud muusika vältel kustutasid muusikud üksteise järel oma küünla ja lahkusid lavalt. Jäi vaid kaks kurba viiuldajat. Lõpuks lahkusid needki. Lahkumissümfoonia nime pälvinud teos jõudis vürstile pärale, ta laskis õukonnal  pakkida asjad ja lõpuks ometi tagasi Viini sõita. Nii said muusikud üle pika aja kokku oma perega.

See aeg-ajalt Eestiski mängitud teos näitab selgelt, et muusikal on täita roll, mis esmakuulmisel tundub elavat muusikast üsnagi kaugel. Muusikal on võim ja vägi ning nõnda pole ime, et siin ja seal on üks ja teine muusikateos kas siis ära keelatud või seda sundkorras mängida kästud. Kui mina algkoolis käisin, siis ei pidanud  me laulutunnis – just nõnda seda nimetati, mitte muusikatunniks – laulma mitte „Mutionu pidu”, vaid sellest, kuidas kalur edukalt kalaplaani täidab. Kui isa ülikoolisõbrad meie koju pidutsema kogunesid, siis lauldi hoopis „Gaudeamus’t” sekka sellega, et „… joomist ei jäta ma maha”. Mis sest, et tollaste laulupidude repertuaari need ei kuulunud.

Nüüd kuulub sinna „Mutionu pidu”, mille kohta ülikoolis käies ikka ütlesin, et tahaks seda ühendkooride esituses kuulda, ja  seda peeti üsna heaks naljaks. Nagu kuulda, lähevad kõik üsna head naljad täide. Nüüdis-Eestis on aga saabunud selline õnnelik aeg, et muusikat ei peagi tegema, laul võib olla lauldud, ent see kõlab seda vägevamalt – nagu me seda Tallinna Kammerorkestri kõlavärvikal näitel oleme kuulda saanud ja küllap saame edaspidigi. Vaikusel, kui sel on õnn sokutada end muusika vahele nõnda, et saada muusikaliseks vaikuseks, on suur jõud. „Beethoveni pikk paus,”  öeldi aastakümneid tagasi, kui mõni klassikaaslane õpetaja küsimuse peale vaid vaikida mõistis. 

Ülekaaluline muusika

Nüüdsed koolilapsed seda kalambuuri enam ei mõista. Mis näitab kujukalt, et mitte ainult  muusika, vaid isegi vaikus kõlab eri aegadel erinevalt ja on erisuguse tähendusega. Selles osas erineb muusika muidugi kardinaalselt teadusest. Loodusteadlane pürib oma hüpoteesidega ikka selle poole, et kui ta suudab välja nuputada, kuidas neid katseliselt kontrollida, siis loodab ta, et korduvad katsed annavad sama tulemuse. Ainult siis võib ta olla veendunud, et hüpotees ka looduse asju adekvaatselt seletab. Muusika aga pürib selle poole, et igal esitusel on erinev  mekk man. Ja helilooja pürib selle poole, et igal tema järgmisel heliteosel oleks eelmistega võrreldes mitte ainult heliliselt, vaid ka ideeliselt mingi erinevus.

Vahel muudavad heliloojad mekki tahtlikult, vahel aga muudab seda elu ise. Nii juhtus Georg Friedrich Händeliga, kellele pühendatud aasta hakkab lõppema. Ja nii nagu see aasta on kummalisel moel pühendatud mitte helilooja sünnile, vaid surmale, nii sekkus Händeli muusikasse ka mitte just kõige tervislikum faktor. Alates 1712. aastast, mil Händel kuningas George I ja kuninganna Anne kutsel Londonisse kolis ja George Frideric Handeliks sai, rõõmustas ta Londoni seltskonda oma itaalia ooperitega, juhatades neist enam kui pooltsada, igal hooajal mitut. Kuid äkitselt hülgas Händel ooperid ja hakkas kirjutama hoopis seda laadi muusikat, millega ta kõige tuntumaks sai – inglise oratooriume. Händeli ooperid olid kubisenud jumalatest  ja kangelastest, keda uhkeldades esitasid superstaaridest lauljad. Ühtäkki muutus ta traagiliseks, ta kangelased surelikumaks ja ta muusika isiklikumaks. Mis sellise muutuse põhjustas?

Händeli uurija David Hunter annab lühikese vastuse: kehv tervis. 1737. aasta mais avaldas London Evening Post uudisartikli, kus teatati, et „Mr Handell” on paralüseeritud ega saa kasutada oma paremat kätt. „Kui ta ei taastu, jäetakse publik ilma tema  suurepärastest heliteostest,” kuulutas ajaleht. Händel taastus, ent tema edasised 22 aastat olid vaevarikkad ja rabandused muudkui kordusid. Need olid ka aastad, mil Händel lõi mõned oma suurimad heliteosed. Oma elu esimesel poolsajandil ei tundnud Händel muret ei tervise, söögiisu ega töövõime pärast. Selgelt ülekaaluline helide looja kirjutas aastas ikka mitu ooperit ja lisaks veel muud muusikat, olgu siis Thamesi veefestivali tarbeks või muude ürituste saateks.  Texase ülikooli kaunite kunstide raamatukogu muusikaosakonna töötaja David Hunter on üle 15 aasta püüdnud kokku kirjutada Händeli haiguslugu ja jõudnud kahe diagnoosini. Esiteks oli Händel selgelt ülekaaluline. Ta sõbrad ja imetlejad ei saanud jätta märkimata, et helilooja pööras toidule enam tähelepanu kui kes tahes teine. Vähe sellest, Händel ei suutnud oma söömist taltsutada, mis sest, et sattus nii mõnigi kord naeruväärsesse olukorda.  Nii näiteks kutsus ta 1745. aastal lõunale oma hea sõbra maalija Joseph Goupy, hoiatades teda, et äri ei lähe hästi ja toidulaud ei ole kõige rikkalikum. Söömaaeg läbi, vabandas Händel ennast ja väljus toast. Et ta ei tulnud ega tulnud tagasi, läks Goupy teda otsima. Ja mis ta nägi: Händel ahmis endale sisse selliseid delikatesse, mida sõber näinudki polnud. Goupy läks ja joonistas Händelist uue portree, kus helilooja istub oreli taga, seakärss paruka seest paistmas, tapetud kanad seinal rippumas ja veinipudelid selja taga maas. Teine kord tuli Händelil kesk söömaaega uus muusikaline idee, mida ta ruttas kirja panema. Inspiratsioon oli nii vägev, et sundis meest ikka ja jälle toast lahkuma. Üks külalistest piilus lukuaugust ja suisa nägi Händeli ideed – korvitäit burgundi veini pudeleid.       

Plii muudab muusika

Nõnda pakub Hunter diagnoosiks sööma- ja pummeldushaiguse. Händeli lemmikjoogiks oli portvein. Seda imporditi Lõuna-Euroopast, ja et vein teel ei rikneks, lisati sellesse salamahti pliid ehk seatina. See mahestas ka joogi maitset, muutes selle justkui värskemaks. 1970. aastatel analüüsiti XVIII sajandi portveini ja leiti selles liitri kohta kaks milligrammi. Päevas kahe milligrammi plii manustamine toob aastaga kaasa kindlad seatinamürgistuse nähud. Selle varases staadiumis ilmnevad peavalud, voolmed ja ärrituvus. Edasi tulevad juba reumaatilised valud, halvatus, kõnevõime ja mälu kaotus. Ning lõpuks rabandused, pimedaksjäämine, kooma ja surm.

Händeli aegadel  teadsid arstid, et töölised, kes puutusid kokku pliiga, kannatasid eelloetletud hädade all. Kuid miks ilmnesid need jõukatel patsientidel, seda ei teatud arvata. Nüüd on selge, et pliimürgitus tuli veinist. „Kõik andmed Händeli haigustest kinnitavad pliimürgituse diagnoosi,” on kinnitanud Hunter ajakirjale New Scientist, „ta oli märkimisväärselt ärrituv, kui teiste muusikutega töötas”. Händeli teine rabandus tuli kuus aastat hiljem ja puudutas ka kõnevõimet, 1751. aastal kaotas  ta parem silm nägemise. Kaks aastat hiljem jäi ta pimedaks. Kuid ometi elas ta veel kaheksa aastat, enne kui 250 aasta eest suri. Nii et parimalgi juhul poleks Händel olnud enam suuteline komponeerima oopereid ja kui suutnukski, siis neid juhatama kindlasti mitte. Haigus pani pitseri ka tema muusikale, lisades sinna traagilist ja koguni surma hõngu. Kui Händel oleks kuulda võtnud arstide soovitusi piirata söömist ja joomist, oleks ta ehk kosunud, kuid  meil ei oleks tema oratooriume.

Võib siis tõdeda, et mitte ainult füüsikal või matemaatikal pole asja muusikaga, vaid ka arstiteadusel. Nüüd alles hakkan mõistma, miks meie kooli lauluklassi seintelt põrnitsesid meid igat masti muusikute üsna kurjakuulutavad pilgud. Nendega taheti meile mõista anda, et muusika ei koosne mitte ainult helidest, vaid ka heliloojate kehade võimalikest hädadest. Tiit Kändler, EPL/teadus.ee  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht