Kõlakoda — külmetava helilooja romanss

Tiit Kändler, EPL/teadus.ee

Kui olete parasjagu sisse maganud, sokid sassis ja püksid triikimata, ning peate ilmtingimata õigel ajal rongile või lennukile jõudma, kas siis võtate kätte ja hakkate laulma? Ja kui, siis millist laulu – kas härgamisi venivat eleegiat või kärekiiret marssi? Aga kui ootate kella järele, kui aega on hirmpalju, enne kui saab täis see hetk, mil kohtate inimest, kellest hoolite – kas siis laulate, et aega parajaks teha? Ja kui, siis millist laulu – kiire või aeglase  rütmiga?

Laul, muusika, on mõnes mõttes nagu aeg. Me võime näha ruumi, vähemasti asjade tõttu, mis ruumis laiali on laotatud. Ma võime tunda ostukorvi raskust, kui me ka selle hinna saame teada alles kassas. Kuid aega me ei saa näha, maitsta, katsuda, nuusutada. Aja jaoks justkui polegi mingit meelt. Kui suleme silmad, siis me ruumi ei näe. Ja kui viskame end põõsa alla pikali, siis ei taju me ostukorvi  massi. Kuid aja eest pole meil pääsu ei unes ega ilmsi. Füüsikud on maailma mitmeti seletanud ja enamjaolt tegeldakse ikka kolmemõõtmelise ruumiga ning heleda või tumeda massiga selles. Nende suuruste kohta on käibel kõige pöörasemaid hüpoteese. Ajaga tegeldakse vähem. Einstein küll lülitas aja sisse ilmaruumi ja sellega ühes selgus, et pole olemas ühest, kindlat ja absoluutset aega ka füüsika mõttes. Subjektiivne aeg sõltub niikuinii  paljudest välis- ja sisetingimustest.

 

Kronesteesia ja muusika

Eesti tuntumaid teadlasi Endel Tulving laskis maailmas käibele kronesteesia mõiste. „Üks kõige märkimisväärsemaid võimeid, millega loodus on inimest varustanud, on tajuda aega, milles eksisteerime,” kirjutab ta. Jah, tõepoolest, me ju mäletame, mida tegime kümne minuti eest või kuidas tähistasime oma viimast sünnipäeva. „Võime tajuda aega  muudab oluliselt seda, kes me oleme ja kuidas me elame,” ütleb Tulving. Inimene on ses osas loomariigis harukordne nähtus. Ta teadvustab subjektiivset aega. Aja tajumine on seotud tihedalt muidugi teadvusega. Esmalt inimene vaid teadis, mis juhtus minevikus. Seejärel tekkis mälu minevikus rullunud ajast. Ning teadmine teadmisest.

„Reegel on lihtne ja karm – elada tähendab eksisteeriva maailma nõudmistega kohaneda,” ütleb Tulving. Inimese evolutsioon lahknes inimeellase omast viis-kuus miljonit aastat tagasi. Kuid fossiilid jutustavad, et inimkultuur on muutunud erakordselt aeglaselt. Alles mõnikümmend tuhat aastat tagasi hakkas see plahvatuslikult kiirenema, justkui kopeerides universumi inflatsiooniteooria mudelit. Miks nii hilja, küsib Tulving. Ning esitab hüpoteesi, et kronesteesia, eriti edasi vaatav ja tulevikku suunatud kronesteesia,  paneb olulisel määral liikuma inimkultuuri. Ja kronesteesia teeb võimalikuks prefrontaalne korteks, ajukoore esiosas asuv piirkond. „Ma oletan, et kronesteesia tekkis üsna hilja inimese evolutsioonis ning ta mängis kriitilist osa kultuuri ja tsivilisatsiooni arengus, sellisel kujul, nagu me seda tunneme,” pakub ta.

Teadaolevalt tekkis teadlik musitseerimine umbes samal ajal. Nii et meie omakorda võime oletada, et muusika, nii nagu me seda  nüüd inimkultuuriga seonduvalt nimetame, tekkis ühes inimese võimega mõtelda end teadlikult ajas tagasi ja edasi. Muusika on inimesele omase ajataju ilming.

Ajataju jälile võib saada ka linnulaulu kuulates. Ma ei mõtle siinkohal, et ööbiku laulu nautides võib subjektiivne aeg justkui seiskuda, vaid seda, kuidas linnud oma lauluhoogu reguleerivad. Kust võtavad nad metronoomi, mille kuulmatu tiksumine ütleb,  kui kiire peab olema laul? Kuidas koordineeritakse selliseid inimese keerulisi käitumisi nagu tants, kõne, laul, mis nõuavad vahel sadade lihaste koostööd? On arvatud, et käitumise osiste ajastamine on kodeeritud erilistes aju ringteedes.

 

Igal kraadil oma laul

Niisiis, et uurida muusika ja eriti sellega lahutamatult seotud rütmi tajumist ja pidamist, tuleb võtta kätte ning vaadata, kuidas lind  laulab. Lind peab olema muidugi kuulekas; metsas oksal istuva linnu laulu võib küll nautida, kuid ligi sellele ei saa. Üheks soodsaks, mugavaks ja vaata et asendamatuks instrumendiks on teadlastele ses osas kujunenud sebra-amadiin. See lind kuulub kangurlindlaste sugukonda, mis on vintlastele lähedane värvuliste rühm. Ta elab troopikamaadel, näeb keskelt välja nagu täispuhutud varblane, eest aga nagu vähendatud papagoi ning tema lähim sugulane Eestis on koduvarblane. Teda saab pidada puuris ja, mis oluline – seal ei lõpe ta laululust. Nii siis uuritakse ja puuritakse vaest sebra-amadiini siit ja sealt. Ja sõna otseses mõttes puuritakse, sest tema pähe on istutatud eri eksperimentide ajal kõige erinevamaid traadikesi, et jõuda nende abil jälile, kust linnu laul tuleb.

Teadusajakirja Nature 13. novembri numbris on avaldatud eriti huvipakkuv artikkel sebra  amadiini laulu kohta. Massachusettsi tehnoloogiainstituudi teadlased Michael Long ja Michale Fee uurisid sedapuhku asja nõnda, et külmutasid sebra-amadiini aju lauluga seotud piirkonda, mis kannab nime tuumne HV keskus, lühendatult HVC. Linnu ajju pisteti tillukesed traadid, nii saadi uuritavat HV keskust nii termoelektriliselt külmutada kui ka sealset temperatuuri mõõta. Ja lind ei kohkunudki eriti, vaid hakkas narkoosist toibununa  puuris rõõmsalt laulma.

Linnulaul on organiseeritud motiivideks, mis koosnevad kindlast silpide järjestusest, silbid komponeeritakse aga eri kõrgusega nootidest. Arvatakse, et HVC juhib silpide järjestust ja ajastust ning üks teine aju piirkond RA juhib seda, kuidas iga silpi moodustatakse. Kui nõnda, siis peaks külmutamine vaid pikendama silpidevahelist pausi, silpide kestvuse aga jätma muutumatuks. Kuid katsest  selgus, et HVC külmutamine mõjutab nii ühte kui teist, RA külmutamine aga ei mõju laulu tempole. Nii et HVC kontrollib laulu ajastust igal tasemel.

Täpsemalt selgus, et mida külmemaks läks HVC, seda aeglasem oli laul. Näiteks suurenes laulusilpide vahe 45 protsendi võrra, kui HV keskus külmutati alla 6,6 Celsiuse kraadi peale.

Asi on tegelikult keerulisem, kuna linnul  on HVC nii aju paremas kui vasakus poolkeras. Ja Long ning Fee tegid kindlaks, et üks kontrollib laulu üht osa, teine teist osa. Miski peab neid ajupoolte piirkondi silpide alul omavahel sünkroniseerima – küllap on need omavahel ühenduses.

Laulu juhtimiseks aktiveeritakse erilisi neuronivõrgustikke iga 5–10 millisekundi järel. Need neuronite asurkonnad on üksteise järel ahelas ja moodustavad nõnda justkui helilindi, millelt siis RA eri lauluviise maha loeb. Aeglustame lindi liikumist ja laulu tempo aeglustub. Mida pikem on laululõik, seda aeglasemalt sealt külmutamisel laulu maha loetakse.

Ma ei tea, kas inimlaulu kohta on selliseid uuringuid tehtud. Küll aga on uuritud, kuidas muutub inimese kontroll motoorsete lihaste üle, kui motoorset funktsiooni juhtivat aju piirkonda külmutada. Ja tulemused on samalaadsed:  liikumise rütm aeglustub.

Kui Straussil poleks olnud raha toa kütmiseks, kas ta oleks siis komponeerinud aeglaseid valsse? Vist siiski mitte. Aju jahtub viimasena, kui kehal pole enam võtta seda sadat vattigi, mida meil selle ülalpidamiseks vaja läks.