Kokkolas tehakse teatripõhist ooperit

Heili Vaus-Tamm

Maailmamainega sopran Anu Komsi rajas soomerootslaste maale Botnia lahe kaldale väikesesse Kokkola linna oma ooperifestivali. Neljandat aastat tegutsev West Coast Kokkola Opera tõi sel aastal Helsingis kaablitehases välja Bergi ooperi „Lulu”, Kokkola Ooperisuvel (25. VII – 1. VIII) aga ameeriklase Cary John Franklini lasteooperi „Hobused kappavad” ja soomerootslase Sebastian Fagerlundi ajaloopõhjaga fantaasialoo „Döbeln 1809”. Mõlemad  lavastused olid stambivabad ja tehtud kaasaegse draamalavastuse võtmes. Lasteooperis köitis tähelepanu, et tegelased olid ka ise enamasti lapsed ja lavastus polnud tavalise nunnutamise stiilis, vaid ere ja sümbolistlik etendus. Keelebärjäärist niipalju, et kuigi etendus anti rootsi keeles (libreto oli ka soome keeles), jälgis minu kaheksa-aastane laps seda suure huviga ja talle meeldis. 

Sebastian Fagerlundi esikooper „Döbeln” on spetsiaalselt Kokkola festivaliks tellitud teos, mis põhineb Rootsi kindrali Döbelni elul ja Soome ajalool. Fagerlundi muusika on hämmastavalt dramaatiline ja köitev. Muusika on dramaturgiliselt läbi komponeeritud, temaatika areneb spiraalselt mööda ooperit,  kulgedes reaalsuse ja operatsioonil tekkivate hallutsinatsiooni-maailmade vahel. Opereeritava kindrali oopiumiunenäod annavad ainest põnevateks lavastuslikeks leidudeks. Samas on tehnilised vahendid piiratud: etendus toimus kontserdisaali laval, mille ühte kolmandikku mahtus orkester. Algul tundus kõik väga kokkusurutud, aga kui lavastus võttis täispöörded, läks ruumikitsikus meelest. Kunstiline nägemus teatrikesksest ooperist on paigas ja publik  käib huviga vaatamas uut nähtust Soome muusikaelus.     

Anu Komsi, olete ise laulnud paljudel maailma ooperifestivalidel. Kas Kokkola festival on loodud missiooniga tuua maailmas  nähtu Soome?

Anu Komsi: Tahame teha teatripõhist ooperit! Ma ise ei armasta pompoosset grande opera’t (kuigi pean palju neis projektides osalema) ja siin tahan teha teatrit selle sõna otseses mõttes. Aga eeskujud. Saksamaal tehakse palju teatripõhist ooperit, festivalidest on eeskujuks Luzerni festival, Hollandi festival Amsterdamis, Sügisfestival Pariisis. Kõigil neil olen laulnud ja mõelnud, et kui saaks selle ka Soome viia.  Stiili poolest meeldib Kuhmo kammermuusikafestival. Meil pole hinnalisi vanu müüre nagu Savonlinnas ja Birgitta festivalil, peame kas kontserdisaali kitsastes tingimustes (600 kohta) hakkama saama või lähme välja. „Figaro pulma” tegime sõna otseses mõttes mere peal.     

Milline on teie repertuaaripoliitika – operett „Nahkhiir” ja üks keerulisemaid oopereid Bergi „Lulu” kõrvuti?

Tahame teha seda, mis inspireerib ja pakub põnevaid lavastusvõimalusi. Ja mis on finantsiliselt võimalik. „Lulud” saimegi teha sellepärast, et Helsingi televisioonil oli Schönbergi sarja projekt ja selles osales raadio orkester.  Me teeme kõik oma soome jõududega, aga see on maailmatase, – nii lauljate kui lavastajate poolest. Ekstreemsemad lavastused nagu „Lulu” ja „Figaro pulm” on sündinud koostöös soome lavastaja Leea Klemolaga. „Figaro” jaoks tellisime oma libretto. Seda tehti kaks aastat. Retsitatiivid asendasime näitlemisega. Veel oleme teinud Puccini „Õde Angelikat” ja Carissimi „Jeftat” kirikus. Järgmisel suvel teeme „Carmenit”, filmi ja lauljate ühistöö, ning sadamas  galakontserdi.   

Kuidas Soome publik kaasaegset lavastust vastu võtab?

Ollakse huvitatud. Leian, et võib teha julgeid lavastusi. Rahvusooper teeb traditsioonilisemaid,  aga mina arvan, et mida julgem, seda parem. Eks on igasugust, ka negatiivset reaktsiooni, aga see on nagu minu võitlus – tuua meie publiku ette tänapäevane elav ooper. Osa publikust tuleb otse Savonlinnast – vaatab, mis kummalgi poolt tehakse. Aga palju käib selliseid inimesi, kes on üldse esimest korda ooperis. Nad julgevad just meile tulla. Ja on enamasti rahule jäänud. Mingis ajalehes kirjutati meie „Figaro pulmast”, et ajakirjanikud naersid nii,  et püksid märjad. Meil oli ju oma kohendatud libreto. Selles ooperis on ainest, mida annab ka kaasajas tohutult naljakalt teha.   

Palju Soomes üldse ooperifestivale on?

Suure akadeemilisema Savonlinna kõrval on  veel Ilmajoki festival, kus tehakse jõe ääres vabaõhuetendusi. Lauljad on peamikrofoniga ja liiguvad maastikul. Selline rahvuslik kallak on neil, Soome enda ooperid. Järgmisel kevadel lavastatakse Illka Kuusisto Talvesõja-aineline ooper.     

Millal on kõige ekstreemsemad lavastused, mida olete näinud?

Saksamaal Schnittke „Elu idioodiga” ja meie endi „Figaro pulm”. Seal oli publik mere peal pontoonil ning lava ja orkester sadamasillal. Krahvi aaria lõppes nii, et laulja viskas riided seljast ja hüppas aluspükste väel merre.       

Keda maailma lavastajatest hindate?

Pariisi Opéra Comique’i lavastajad on hea fantaasiaga, Komische Operis Berliinis tehakse värsket ja vaimukat. Pierre Audi, Amsterdami  Ooperi kunstiline juht ja lavastaja, on särav isiksus.       

Milliseid häid uusi oopereid on tulnud?

Georg Benjamini kammerooperit „Into the little Hill” on kriitika pidanud väga heaks ja sellele on ajakirjades antud viis tähte. See on lüüriline ja poeetiline fantaasialugu, nagu väike pärl. Pariisist alustati ja sõideti selle 25 etendusega ümber maailma. Ensemble Modern oli orkestriks – väga hea tase.       

Soome heliloojad on alati oopereid kirjutanud. Kuidas praegu noortega on?

Eks nad väikseid kammerasju proovivad. Aga neilt ei tellita, ja siis ei kirjuta ka. Rahvusooper jaksaks ainsana tellida. Aga meie nüüd korra tellisime Sebastian Fagerlundilt, ta on praegu üks Soome huvitavama helikeelega heliloojaid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming