Kluppi ja rappa

Kaur Garšnek

  “1ÖÖ%” Von Krahli teatri baaris 2. III ja “Müsteerium” Juuru rahvamajas 3. III.

 

Kevadkuu esimesele nädalavahetusele langes mitu huvitavat sündmust: täielik kuuvarjutus, täielik reality show nimega “valimised” ning vähemalt kaks täitsa viisakat elektroonilise muusika üritust, ühenduslüliks korraldajana väsimatu Aivar Tõnso. Esimene neist “Hea Uue Heli” festivali klubiõhtu “1ÖÖ%” Von Krahli teatri baaris; teine aga emanatsioon kultuslikust “Müsteeriumi” sarjast.

 

 

Võõrastega klubis

 

Reedene “1ÖÖ%” tõi endaga tehnoloogilisi helisid nii kodumaistelt meediumeilt kui Saksamaa külalis-DJdelt, kes saabusid meile seoses Ruhrpotti kultuurifestivaliga Põhja-Rein-Vestfaali liidumaalt. See on techno-maailmas üks tähendusrikas piirkond, kust pärineb, muide, Kraftwerk ise.

Ürituse alustuseks võis kuulda Aivar Tõnso sissejuhatavat set’i, seejärel Martin Juhlsi Dortmundist, kes esitas valiku ambient’likku elektroonikat. Von Krahli pimendet baariruumi nurgad täitusid ühelt poolt abstraktsest helikunstist, teiselt tonaalsetest kompositsioonidest, ühisnimetajaiks üldine salapärane meeleolu ja tumedavõitu koloriit, tihe atmosfäär ja tagasihoitud intensiivsus. Pehmed voogavad helimassiivid ning ebainimlikud ulged tõid ühtelugu silme ette rahuliku eneseküllase üksinduse võrdpilte: mahajäetud industriaalmaastikud ja avastamata grotid, loodusjõudude stiihiad nullide ja ühtede maatriksis. Kõige selle taustal tuletasid end meelde minimalistlikud rütmipartiid, mis paisusid esitisest hõredast tilkumisest ümaraks tuikamiseks; kõikeläbiv harmooniline lainetus aga transformeerus palavikuliselt undavaks tinnituseks – viimaks lausa kõrvulukustavaks mürinaks. Juhlsi etteaste mõjus tervikliku ja läbimõelduna ning joonistas ühtlase joone järgmise artistini.

Selleks oli eesti elektronmuusik Kreck, kes pani mängima enda uusi rütmikaid lugusid ja klimberdas klaviatuuril üht-teist peale ka. Kostus rõõmsakõlalisi arpedžosid, joviaalseid helahtusi ning kandilisi kaasakiskuvaid kõmakaid – rämenaivistliku kõlakujunduse poolest midagi Detroiti techno kanti; massiivse, samas läbipõimunud rütmiplaani osas ent kuidagi tribal house’i ja dub’i suunas. Sõnaga, värskendavalt vanamoodne ja diip, intelligentne ning huumorimeelega tantsukas. Etteastel oli ainult üks viga – see jäi liiga lühidaks.

Sest õige pea tehti ruumi peaesinejale Richard Riley Reinholdile, tuntud ka Triple R-ina, keda peetakse techno-ringkondades üsna suureks ninaks. Alustanud DJ- ja produtsendikarjääri juba 1984. aastal ning seotud label’itega nagu Trapez, Traum ja My Best Friend, on ta laia kandepinnaga nn Kölni koolkonna alusepanijaid. Seda kummalisem tundus mittemidagiütlev üleminek maestro etteastele: vaikselt hakkas sahisema lounge’ilik shuffle, helivaljus langes taustamuusika tasemele ja inimesed läksid õlut ostma. Õige pea adekvaatne heli küll taastati, ent edasine lugude valik järgis niivõrd populistlikku rida, et muusika hindamine tundub siin ülearusena. Kui, siis vaid niipalju, et kuuldu paigutus mingi etableerunud enesestmõistetavusega minimal techno ja tech-house’i piiranguisse.

 

 

Omadega rabas

 

Järgmisel hommikul asutas end Juuru poole sõitma bussitäis kultuurihuvilisi, otsima midagi enamat klubilikust meelelahutusest. Programm nägi ette kunstiteaduse instituudi korraldet kahepäevast loengute, seminaride ja workshop’ide seeriat ehk talvefoorumit teemal “Kujundite taaskasutus”. Nende kahe päeva vahele mahtus aga kenasti üks “Müsteerium”, see vandeseltslaslik, välja reklaamimata underground-üritus, mille kohta info liigub üksnes teadlikumates ringkondades ning mis toimub enamasti väikestes veidrates kohtades. Sedakorda siis Juuru rahvamajas, umbes kümne kilomeetri kaugusel kurikuulsalt paranormaalsest Kaiu rabast, kus nähakse imelikke lendavaid objekte ja pahaendeliselt hõljuvaid olendeid.

Õhustik oli niisiis ideaalne. Seda enam, et rahvamaja osutus nõukaaegse arhitektuuriga hooneks, mis lõhnas luitunud mälestuste, kadunud autoriteedi ning pesuvahendi järele.

Kõigepealt astus lavale Tehnoloogiline Päike ehk Evar Anvelt süntesaatoril ja laptop’il koos Mihkel Kõrvitsaga elektroonilistel trummidel. Valla päästeti heakõlaline, atmosfääriline, ulmeromantiline tervikliku helipaletiga muusika, mille harmooniaskeemid ning kosmiliseks kujundatud ruum tõid meelde artiste nagu Astrobotnia, B12 ja Sven Grünberg. Aeglased tempod ja kaasakiskuvad rütmid, kuuldavuse piiril madalad hüpnootilised bassikäigud, tilisevad kellukesed ning sämplitud folkloorne naisvokaal, millele kajas juurde sakraalne varjund. Veidi kannatamatuks tegi mind ainult kolmas lugu ning selle tüütult pikk ja üheülbaline sündi-outro.

Üritust jätkas sobivalt seesama Martin Juhls, kes tuli sedapuhku Krill.Minima esinejanime all ja omaloominguga. Temperatuur langes mõne kraadi võrra ning üsna pea lisandusid sujuvalt sisse voolanud kargetele foonidele agressiivne ja kiirem, kordustel põhinev bassipartii ja tehnitsistlikult skisoidne rütmika. Kuigi eelnenuga järjepidev, oli Juhlsi projekt Tehnoloogilise Päikesega võrreldes hoopis teisest puust. Lisaks juba mainitud erinevustele kuuldus üldine palett tunduvalt vaheldusrikkam: Vladislav Delaylikud krõbinad ja sahinad vaheldusid ülevõimendatud electro-funk’iga; massiivne dub viskus industriaalsetesse heliintriigidesse. Ning paraku kerkisid jälle ette tühjad tehased ja nende paranormaalsed asukad – miks mitte siis juba ka ufosoo kuskil taamal.

Hoolimata tumedavõitu põhitoonidest säilis harmooniline heakõlalisus ning tervitatava kontrastina energilisele rütmile näis tundlikult pikaldane vaibumine eelviimase loo lõpul, millele järgnes lisana veel üks ujuv ja hammustav ambient techno pala. Provotseeriva mitmekesisuse kiuste püsis etteaste väga hästi koos ja traagelniite polnud näha. Ühtlasi näitas Juhls, et ka laptop’i taga arvutimuusikuna on võimalik lavalist aktiivsust üles näidata – selles abistas teda ka Taavi Laatsit (Galaktlan), kes mõnes loos süntesaatorit pruukis. Tore live.

Nüüd tundub aga, et järgnevalt tegid kosmosetulnukad minuga sel ööl küll õudseid eksperimente, sest edasine kisub häguseks. Kindel on, et esinesid veel Algorütmid (Roland Karlson, Mihkel Tomberg ja Hendrik Kaljujärv) huvitavalt eklektilise kavaga, kus abstraktne vaheldus konkreetsega, tantsulisemad palad meditatiivsematega. Reisimuusikutest (Tõnso, Laatsit) aga meenub vaid roheline kolmemõõtmeline lasertunnel ja minu ihuliikmed kompulsiivselt igasse suunda visklemas. Kui mõne aja pärast end lummusest lahti kiskusin ja ringi piilusin, leidsin end rahvamaja tühjast plinkivast aulast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming