KLPRist ja koraalimaratonist

Mart Jaanson

23. – 25. VIII toimus Haapsalu toomkirikus koraalimaraton. Selle sisuks oli Eesti  Evangeelses Luterlikus Kirikus (EELK ) käibiva lauluraamatu „Kiriku laulu- ja palveraamatu” (KLPR ) terviklik läbilaulmine. Koraalimaraton oli üks paljudest EELK s 2011. aastaks välja kuulutatud lauluraamatuaastale pühendatud üritustest. Lauluraamatuaasta osutab KLPR i ilmumise 20. aastapäevale: see raamat õnnistati Tallinna toomkirikus kasutusse 1991. aasta 30. novembril. 

Kõigepealt, mida üldse kujutab endast koraal? See sõna on lühend keskaja ladinakeelsest terminist cantus choralis, mis tähendab „koorilaulu”, siiski mitte lihtsalt tänapäeva tähenduses. Keskaja roomakatoliku kirikus tähendas see ühehäälset koorilaulu (gregooriuse laulu) vastandina mitmehäälsele ehk figuraallaulule  (cantus figuralis). Pärast usupuhastust XVI sajandil hakkas koraal aga tasapisi tähistama ka luterlikku, laiemalt protestantlikku kirikulaulu, mis ei pruukinud enam sugugi olla ühehäälne. Seega pole sõna „koraal” enamasti neljahäälsena esitatava, ka eesti rahva ajaloos hästi tuntud kirikulaulu jaoks kuigi õnnestunud. Segadust lisab asjaolu, et hümnoloogias kasutatakse sõna „koraal” hoopis kirikulauluviisi oreliseade kohta: nt koraaliraamat tähendab  organistile mõeldud kirikulauluseadete kogumikku. „Lauluraamat” aga osutab kogudusele mõeldud kirikulaulu tekstide kogumikule, millele vahel on lisatud ka viisid.       

See „vahel” on väga oluline. On ju nii, et kui öeldakse „kirikulaul”, siis mõistetakse selle all  enamasti just lauluteksti. Ja luterlikus lauluvaras on alati olnud tekste rohkem kui viise, paljusid tekste lauldakse ühe ja sama viisiga. KLPR on alates esimesest eestikeelsest lauluraamatust, Heinrich Stahli „Käsi- ja koduraamatu” II osast (1637) esimene eestlaste lauluraamat, kus on lisaks kirikulaulutekstidele trükitud ka viisid. Ja kui mõtleme vist ainsale tänapäeva eestlaste kollektiivmällu süüvinud kirikulaulule, Paul Gerhardti laulule „Mis vaevab sinu  südant, mis iial nõuad ka …” („Befiehl du deine Wege …”), siis vaevalt teab keegi selle viisi. Kuid lehekülge või filmistseene Lutsu „Kevadest”, kus usin Arno loeb peast selle laulu esimest salmi, teab vist igaüks.   

Tahan öelda seda, et meie maal on lauluraamat olnud alati eelkõige armastatud lugemisraamat. Ja asjaolu, et lauluraamatut sai ka kirikus laulmisel kasutada, on selle teinud eesti rahva eelmiste põlvkondade jaoks eriti armsaks. Meenutagem kas või rahvakoraale, mis on arvatavasti sündinud just nii, et lauluraamatust loetud tekstile on kirikust kuuldud viisi teemal üksindusehetkil improviseeritud. Nõnda võis enne KLPRi põlvkonda tihti juhtuda, et taskuformaadis  lauluraamat pandi selle kasutajale iseenesestmõistetavalt ka kirstu kaasa. Rõhutan veel kord, 1991. aasta KLPRi suurim erinevus teistest maakeelsete lauluraamatute 374aastase ajaloo (2012. aastal ümmargune 375!) jooksul üllitatud raamatutest on selle varustatus viisidega. Sellised on muidugi ka teiste protestantlike maade praegused lauluraamatud, mõnes on viisid koguni neljahäälses seades. Viisid hõlbustavad noodilugejail, keda  tänapäeval on kindlasti rohkem kui möödunud sajanditel, muidugi kirikus kaasalaulmist. Kuid millegipärast on koos viiside tulekuga KLPRis kippunud kaduma kirikulaulu kui vaimuliku, piibliga tihedalt seotud luuležanri põhitunnus – sisuline terviklikkus. Piisab vaid ühestainsast näitest. Martin Lutheri üks esimesi usupuhastuslikke laule „Nüüd, ristirahvas, laula sa” („Nun freut euch, lieben Christen g’mein”, 1523) on kümne salmiga tervikliku sisuga laul, mis viitab  üsna otse olulistele teoloogilistele teemadele (õigeksmõist, kolmainsus jt). See kümnesalmilisus on säilitatud nii „vanas lauluraamatus” (VLR, 1721/1741) kui ka „uues lauluraamatus” (ULR, 1899), kuid KLPRis on kümnest salmist alles vaid neli. Siit nähtub, et lauluraamatu funktsioon on nihkunud ka väljaspool kirikut kasutatavast lugemisraamatust üksnes liturgilisi vajadusi arvestavaks käsiraamatuks – jumalateenistusel on ju tülikas väga pikki laule kasutada.     

Ometi on kaasaegses saksa evangeelses lauluraamatus suudetud seda lähenemist vältida ning lisaks terviklikele laulutekstidele ära trükkida ka laulude viisid ning teemaga sobivat vaimulikku väärtluulet ja -tekste. Kui tekstide kärpimine näib märkivat KLPRi suunatust liturgilisteks vajadusteks, siis imelikul kombel ei toeta seda põhimõte, mis on täiesti läbiv ULRis: viited piibli kirjakohtadele. Kummatigi hõlbustaks just see laulude sidumist  jumalateenistuse teema ja jutlusega. KLPRi kasutamist häirib ka registrite nappus. On „Laulude alfabeetiline juhataja”, mis ei asu (tõenäoliselt soome ja rootsi eeskuju tõttu) raamatu lõpus, vaid raamatu lõppu paigutatud palveraamatu-osa ees, kuid seda on tülikas leida. Täiesti puudu on aga autorite register ja andmed autorite kohta, mida pole, tõsi küll, ka VLRis ega ULRis, kuid mis leiduvad kõigis tänapäeva lauluraamatutes, mida olen  näinud (rootsi, soome, läti, saksa, põhja-ameerika). KLPRil on veel teisigi puudusi, millest tooksin siinkohal viimasena välja vaid ebajärjekindla ning muusikateaduslikult-hümnoloogiliselt vähe läbi töötatud info laulude päritolu ja autorite kohta.       

Kuid aitab kriitikast. Esiteks selle tõttu, et tean: mitmed nimetatud puudustest on sündinud paratamatust kiirustamisest ja lauluraamatu koostajad on neist kõigist ammu teadlikud. Pealegi on tänaseks juba olemas eraldi ilmunud Tauno Väinölä „KLPR teksti- ning viisiautorite register” (2001), Siret Rutiku „„Kiriku lauluja palveraamatu” konkordants” (2005), Tuuliki Jürjo „Kiriku laulu- ja palveraamatu koraalide tähestikuline loend” (2009) ja muudki, mis kõik  KLPRi puudusi tasapisi kahandavad.     

Teiseks aga seetõttu, et KLPRi voorused ületavad märgatavalt tema puuduseid. Esimene ja eesti rahva seisukohalt tähtsaim voorus on see, et KLPR liitis eesti luterliku kiriku kodu- ja  välismaal de facto juba enne Eesti taasiseseisvumist ning EELK ja E.E.L.K.. taasühinemist de iure 2010. aastal. EELK lauluraamatukomisjon Tallinnas ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (E.E.L.K.) lauluraamatukomisjon Torontos oli kumbki juba aastaid ette valmistanud uut lauluraamatut, kui 11. oktoobril 1986. aastal otsustati Stockholmis peetud Peapiiskoplikul Nõukogul need kaks eestlaste huvigruppi ühendada. Kaks alates II maailmasõjast raudse  eesriidega lahutatud ja üksteisega mitte just kõige sõbralikemais suhteis eestlaskonna osa leidsid ühise keele kirikus ja lauluraamatu kaudu! Lauluraamat trükiti Soomes ja selle esimene trükk valmis 1991. aasta suvel – koos Eesti taasiseseisvumisega. Nõnda on taasiseseisvumise 20. aastapäeva paiku kohane meenutada ka neid inimesi, kes on andnud oma panuse kodu- ja väliseestlaste ühise lauluraamatu sündi. KLPRi pidulikule eessõnale on EELK  lauluraamatukomisjoni poolt alla kirjutanud toonane peapiiskop Kuno Pajula, komisjoni sekretär Ivar-Jaak Salumäe ja liikmed Armand Leimann, Hugo Lepnurm, Joel Luhamets, Andres Põder, Tiit Salumäe ja Einar Soone. E.E.L.K. poolt aga toonane komisjoni esimees ja praegune väliseesti piiskop Andres Taul, piiskop Karl Raudsepp, komisjoni sekretär Tõnis Nõmmik, liikmed Oskar Gnadenteich, Gustav Piir, Toomas Põld, Eva Rammo, Roman Toi ja Thomas Vaga. Ma ei räägi siin paljudest teistest välis- ja kodueestlastest, kelleta see raamat oleks jäänud sündimata. On arusaadav, et üksteisest geograafiliselt ja poliitiliselt eraldatud komisjonide töö polnud kerge ja nõnda näivad eelloetletud puudused tühistena selle saavutuse juures, mille mõju on kindlasti väljunud kiriku seinte vahelt.       

Tahaksin lõpuks välja tuua veel ühe KLPRi  suure vooruse, mis käib muidugi iga kiriku lauluraamatu ja laiemalt pühade tekstide kohta. Nimelt, see võimaldab elusamalt elada, kui kasutada Uku Masingu väljendust. Või teeb elu õndsamaks, kui kasutada üldisemat kristlaste kõnepruuki. Proovige järele: laulge KLPRist järjest 20 koraali. Kindlasti ei jõua te alati jälgida igat sõna, lauset ja nende mõtet. Kindlasti häirivad teid lauludesse saja aastaga juurdunud arhaismid. Või märkate midagi, mis mõjub lihtsameelse  või isegi lamedana. Muusikatundjad aduvad kindlasti, et kõik viisid pole kuigi säravad ja nende rütm on tarbetult ühetaoliseks lihtsustatud. Aga kui te laulmise lõpetate, siis tunnete end kindlasti paremini: teie süda on rahulikum, mõtted koondatumad ja tulevikuvaade selgem ehk teisisõnu, te olete elusamad. Või õndsamad. Veelgi suurem mõju on kooslaulmisel. Siis kaob üksikisikut kimbutav ebakindlus ja lisaks tekib muusikaline resonants.       

Kõike seda võis kogeda Haapsalu koraalimaratonil. Kui esimene, KLPRi 10. aastapäeval 2002. aasta suvel Viljandi Pauluse kirikus toimunud üle-eestiline koraalimaraton kestis vaid 35 tundi – kõik 484 laulu lauldi läbi järjest –, siis nüüdne maraton lubas osalistele, EELK praostkondade esindajaile ka ööpuhkust. Esinesid  koorid ja ansamblid, a cappella ja saatega (orel, viiulid, flöödid jm), ühe- ja mitmehäälselt. Seaded pärinesid eri autoreilt. Esituse tase või kus – nagu ikka. Kuid kas ise lauldes-mängides (osalesin maratonil u kolm tundi) või Kuressaare Pereraadio pildiraadiost hetkiti otseülekannet jälgides ma tajusin – see lauluraamat toimib. Palju õnne lauluraamatu 20. aastapäevaks!