Klaveripeegel

Leelo Kõlar

Enigma        „Eliitkontserdid”: Tanel Joamets (klaver) 7. XII Estonia kontserdisaalis.  Interpreedi töö heliteosega ei lõpe kunagi. Veel vähem tuleb mõne etapi saavutamist lugeda tehtuks kodus – töö areneb ja kujuneb tegelikult esinedes laval, publiku ees. Alles seal sünnivad tõelised teod ja tunded. Hingestatud mängu ei saa „ära õppida” – see kas on või ei ole. Richter on öelnud, et võis alles neljandal avalikul esinemisel Mozarti a-moll sonaadiga enam-vähem rahule jääda. Šaljapin aga ütles, et elab laval kaksikelu: ta laulab ning ühtaegu jälgib ja kuulab ennast kõrvalt. Oskus kuulda ja kuulata oma esinemist kõrvalt nagu teise inimese oma! Aga laval tunnetatakse enamasti teisiti kui tavaolukorras. Mõnikord aga võib laval esinedes jääda mulje, et aeg libiseb käest ja kõik, mis seni on „korjatud”, see tõene ja kaunis, kipub vastu taevast lendama. Hea on siin targutada, et kunsti kõrgusi ei saavutata mitte loomingu hoovuse võimuses, vaid ilmutades  kogu selles hingestatud vaimustuses küllaldast enesedistsipliini.   

Tanel Joametsa, kelle täispikka klaveriõhtut sai kuulata Estonia kontserdisaalis, on suures saalis parem kuulata kui mõnes kammersaalis (nt Kadrioru lossis aasta tagasi). Joametsal on haaret, tal on küllalt lai dünaamiline skaala, hea tervikutunne, muusika voolab loomulikult ja on ka ilusat kergust. Joamets tajub kujundeid, tal on, mida ütelda. Kui arvestada selle  kava mitmekesisust ja Joametsa sellel hooajal välja kuulutatud mitut erinevat kava (ka pikka kontserditurneed Venemaa ja Kasahstani linnades), peab tal olema väga suur töövõime ja hea mälu, et käivitada nii mitut eesmärki nii lühikese aja jooksul. Ometi on tema esinemine omamoodi mõistatus ja tekitab küsimusi. Kuna Joamets esituse probleemsete detailide avalikku arutamist ei poolda, siis jätame selle teema siin vahele ja räägime sellest, mis  oli hea. Eks iga kuulaja fikseeris isegi oma arvamuse. Kava esimeses pooles kuulsime Mozarti Adagio’t h-moll KV 540 ja Variatsioone C-duur „Ah,vous dirais-je, maman”. Viimane esitati positiivses meeleolus, ilusa puudutusega ja värvikalt. Igal variatsioonil oli oma nägu, kõlapilt läbipaistev ning mitmekesine. Chopini masurkades op. 24 oli hoogu ja elevat masurkale omast rütmikust. Skrjabini etüüdidest op. 8 läks enam hinge kirgliku elaaniga mängitud  fis-moll ning hea faktuuri ja elastse kergusega Cis-duur.   

Kava teises pooles esitas Joamets Rahmaninovi kõik üheksa etüüdpilti op. 39. Helilooja ise on maininud, et tema muusika on sageli piltlik, mõjutatud näiteks mõnest romaanist, olustikulisest seisundist või maalist. Nii on seda  ka etüüdid-pildid. Need pole pelgalt etüüdid, vaid klaveritehnilise ülesande kõrval on teostes esikohal kindel poeetiline väljund. Need Rahmaninovi isikupärase käekirjaga antud eredad kujundid eriti nõudlikus pianistlikus vormis on loodud 1916. ja 1917. aastal Moskvas ja 1917. aastal autori poolt Peterburis ka ette kantud. Traagilised sündmused, mis toimusid noil aastail Venemaal, on vajutanud oma pitseri nende dramaatilis-psühholoogilisele arendusele  (muide, kõik pildid peale ühe on minooris). Mängida kõik need etüüdid pole ülesanne kergete killast, nõudes esinejalt väga head igakülgset valmisolekut. Mõistatuslik Joamets nagu taotleks „õigeid asju”, aga kehva enesekontrolli tõttu jooksid juhtmed kokku õige mitut puhku, kui tekkisid kõlalised liialdused ja kuhjatised või vedas alt tempovalik, mis ei lubanud teksti vajalikult välja mängida. Miks nii juhtub? (Kasulik oleks ehk kavast helijälg salvestada  – sõber vajalike vahenditega kontserdisaali kaasa võtta! Kuulates seda linti üllatuda, kuidas tegelikult on mängitud ja end kuulatud ning mõelda, miks ettekujutatust nii erinev on tämber, nüansid, liikumine, dünaamika). Eespool nimetatud põhjusel saab juttu teha vaid mõnest etüüdpildist. Etüüdi nr 2 a-moll kohta ütleb Rahmaninov kirjas Respighile, et see on „Meri ja kajakad”. Võib ju olla nii, igal juhul tabas Joamets selle avaruse ja igatsuse meeleolu.         

Etüüdi nr 3 fis-moll dramaatilised ja ärevad meeleolud olid pianistil hästi välja mängitud, eriti hääbuv lõpp. Etüüdi nr 4 h-moll võis olla näiteks kuljustega hobusaani sõit lumes oma eripärase rütmilise skertsolaadse kujundi ajel.  Kui ülikiire tempovalik poleks paljusid lumehangi vahele jätnud, tuli osa teekonda läbida õhus. Etüüd nr 7 c-moll on pika arendusega ja komplitseeritud ehitusega sünge ja valus jutustus, tegelikult leinamarss. Esituses oli mõjuv lootusetus ja meeleraskus. Etüüdis nr 8 d-moll kuuldus kohatist rahulolu, unistust ja igatsust. Lisapalaks mängis Joamets Sibeliuse „Valse triste” ja Mozarti Rondo, viimane andis reipalt rõõmsa kõlapildi.       

*

Palju rõõmu!       

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, solist Irina Zahharenkova (klaver), dirigent Milan Turković 10. XII Estonia kontserdisaalis.       

Kosutav oli kuulata sümfooniakontserdil üle hulga aja algusest lõpuni vaid viini klassikute Haydni ja Mozarti surematut muusikat. Oli tunne, nagu toimuks mingi meelepuhastus. Repertuaarivalikule aitasid selles kaasa esitajad eesotsas austria-horvaatia dirigendi Milan Turkovići ja solisti Irina Zahharenkovaga.  Irina Zahharenkoval on kena komme teha eesti publikule jõulueelseid kingitusi: umbes aasta tagasi saime kuulda Haydni klaverikontserti, seekord kostitas ta meid Mozarti klaverikontserdiga G-duur KV 453. Kavas eelnes sellele orkestrilt Mozarti „Väike öömuusika” KV 525 Turkovići erksa taktikepi all. Sellele härrasmehele on omane orkestrit operatiivselt mobiliseeriv delikaatne ja rafineeritud käsitluslaad, mis teritas otsemaid tähelepanu ja pani aktiivselt  kaasa elama. Võiksime teada, et Turković on rahvusvaheliselt tunnustatud fagotisolist, kes on viimased 15 aastat tegutsenud dirigendina (Wiener Symphoniker, Viini Raadio SO, Camerata Salzburg, Rooma SO jm). Terviklik ja teineteist arvestav koosmeel sündis dirigendi ja solisti vahel ka klaverikontserdis, mis haaras algusest lõpuni. Kuuldu tõestas kohe I osas (Allegro), et pianist tabab sügavuti Mozarti põhiolemust ja viibib selles auras veenvalt.  Zahharenkova on öelnud, et „mida rohkem ma mängin Mozartit, seda raskem see mulle tundub.   

Kuigi see väliselt paistab lihtne, võib väga kergesti esituses midagi veidi paigast nihkuda ja ongi kogu tervik käest kadunud. Ma tunnen end selle muusika kõrval alati väiksena”. Aga tema esitus peegeldas võimet väheste nootidega  väljendada sügavaid mõtteid, olla nende avamises ja arendamises kõrgel positsioonil. Zahharenkova kontakt klaveriga sünnitab erilise kõlalise fenomeni kogu selle mitmekesisuses. Eriti haarav oli selle klaverikontserdi II osa (Andante) oma rikaste kujundite ja kantileenidega kord intiimsusest dramaatilisuseni, siis jälle intiimsusest vaimustuseni. III osa (Allegretto) variatsioonid särasid täies rõõmus, valades seda tuju kohe ka publikule. Kogu esitust  kroonis tugev energialaeng. 

Haydni Sümfoonia C-duur Hob I:90 kuulub  nn Pariisi sümfooniate hulka. Orkestrit Turkovići juhitud musitseerimise õhkkonnas kuulates tekkis arvamus, kas poleks orkestri tervisele hea sagedamini mängida viini klassikuid. (Kõik oli ju väga kena, aga reetsid väikesed ebatäpsused koosmängus ja keelpillidel oli tegu kuueteistkümnendike legato’s väljamängimisega.   

Juhtus ka kohmakust dirigendi dünaamilistele taotlustele reageerimisel.) Turković on selline meister, kes pigistab orkestrist kõik detailid kindlakäeliselt välja, kujundades seejuures head iseloomulikud sümfooniaosad. Kõlaline pilt oli hästi diferentseeritud ja rikkalik. Eriliselt uhke oli III osa (Menuett) elegantse peateema kujundus. Väga ilus oboesoolo hellitas siin kõrva. Finaalis oli väike trikk kuulaja jaoks  – kahekordne lõpp pettis publiku ära. Dirigent oskas seda osavalt serveerida. Rõõmsal meelel sai selle kontserdi järel sukelduda lumehangedesse.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming