Klaveriorkester pani fantaasia lendama

Alo Põldmäe

Eesti Klaveriorkester: Nata-Ly Sakkos ja Toivo Peäske, Kai Ratassepp ja Mati Mikalai, Reet Kopvillem-Ruubel ja Piret Habak, Piret Väinmaa ja Lauri Väinmaa 1. X Vanemuise kontserdimajas.

Muusikapäevalt oodatakse ikka midagi erilist, ehk ebatavalistki. Need lootused täitusid Eesti Klaveriorkestri kontserdil, sest sellest lausa kiirgas erilisust. Kavas olid Glinka, Smetana, Sisaski ja Raveli teosed, mida oktoobri keskel mängitakse ka Hiinas Shanghais rahvusvahelisel etenduskunstide festivalil ja Hiina muusikamessil. Kontsert oli suur rõõmuallikas: saime järjekordselt tõestuse, milline haruldane, fantaasiat ergutav kooslus on meil olemas ja meid võlumas.

Andrus Kiviräha teoseid lugedes olen tabanud end mõttelt, et kirjutatu on ju piiramatu fantaasia. Nüüd klaveriorkestrit kuulates mõtlesin, et ka sel unikaalsel koosseisul on piiritu fantaasia potentsiaali: miski pole klaveriorkestri puhul võimatu ning seega kannatab see välja võrdluse meie menukirjaniku fantaasialennuga küll.

Eesti Klaveriorkestri koosseisus on kaheksa pianisti, kes esinevad tavaliselt neljal tiibklaveril, igal kaks mängijat. Seda, et tegemist on mobiilse ja üllatusvõimelise kooslusega, tõestab ainuüksi fakt, et meie klaveriorkester sisaldab nelja klaveriduot ja kaht klaverikvartetti. Esitatakse kahele kuni kaheksale pianistile kirjutatud muusikat, kavas on nii originaalteoseid kui ka orkestri- ja klaverirepertuaari töötlusi.

Enne kontserti imestas üks tuttav, kuidas suudab kontserdimaja ära mahutada nii suurtest pillidest koosneva orkestri. Selgitasin, et sõna „klaveriorkester“ taga pole pillide hulk, vaid esituse võimsus, suutlikkus võistelda suure sümfooniaorkestri kõlajõuga. Kui anda fantaasialennule vaba voli (eriti seoses esituskoosseisu ja võimalike kaasalööjate variantidega), võib jõuda täitumatute unistuste ja isegi absurdini, aga ka täiesti elluviidavate mõttearendusteni. Pakungi ühe lõbusalt põgusa fantaasia galakontserdi programmiks.

Kava tugipunktideks on klaveriorkestri siseressursid, s.t selles sisalduvad eri koosseisud. Koosseise võiks esitleda gradatsioonis, väiksemast suurema poole. Alustuseks mõni tuntud soolopala ühele klaverile ja siis sama pala korraga kaheksa klaveri esituses. Kõlaefekt on põnev, justkui võimendatud muusika, aga selle vahega, et võimendus kujuneb kõige naturaalsemal moel. Kui teos ei püsi koos, võib kasutada (lavatagust) dirigenti. Edasi: teos ühele klaverile neljal käel, seejärel klaveriduole, siis kahele klaverile kaheksal käel, teos kolmele klaverile … Ja nii kasvatades klaveriorkestrini: 4 klaverit, 8 pianisti 16-l käel. Kulminatsiooniks teos kaheksale klaverile – seda ootan suure huviga, ehkki tean, kui kulukas ja tülikas oleks klaverite kohalevedu.

Klaveriorkester on tõeline loome­laboratoorium heliloojaile. Lisaks põnevusele suurte kõlamasside liigutamisel on palju võimalusi katsetada kõlavärve. Näiteks panna koos mängima eri firmade erineva kõlavärvinguga klaverid või klaverite modifikatsioonid:– kabinetklaver, kontsertklaver, pianiino, tahvelklaver, haamerklaver.. Või proovida koosmängu oreli, harmooniumi(de) või klavessiini(de)ga. Jaan Räätsal juba on „Sümfoonia klaveriorkestrile“, kuid miks mitte tellida suurvorm klaveri- ja sümfooniaorkestrile!

Oma loomisest saadik, aastast 2002, on klaveriorkester tellinud teoseid eesti heliloojailt. Peale Räätsa sümfoonia on olemas Peeter Vähi „Pianisti nädal internetis“, teos Ülo Krigulilt, Urmas Sisaski „Universumi hääled“, mis kõlas ka muusikapäeva kontserdil ja tõestas klaveriorkestri kosmilist mõõdet, suurt paindlikkust ja võimet tunda rõõmu muusikast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar