“Klaveriklassikast” Kumus

Ia Remmel

Eesti Interpreetide Liidu kontserdisari “KLAVERIKLASSIKA”.  

Naily Saripova

 

Eesti klassikalise interpretatsioonikunsti arendamise ja selle väärilise hindamise oma eesmärgiks võtnud Eesti Interpreetide Liit loob muusikutele üha uusi esinemisvõimalusi. Sel suvel lisandus neile kaks uut sarja: “Klaveriklassika” ja “Tema Kõrgeausus orel”.

Põhiline osa interpreetide liidu kontsertidest “Akadeemiline kammermuusika” toimub Kadrioru lossis. Kumu valmimisega on kaunite kunstide koostöö saanud lausa piiramatud võimalused. Aasta algul läks käima sari “KuMu Kumus”, teisisõnu multimeediakavad uues kunstimuuseumis, juunis alustas sealsamas “Klaveriklassika”.

“Klaveriklassika” sarjas oli sel suvel kuus kontserti. Juunis esinesid Kadri-Ann Sumera ja Vardo Rumessen, juulis Sten Lassmann ja Hando Nahkur ning augustis Naily Saripova ja klaveriduo Kai Ratassepp – Mati Mikalai.

“Klaveriklassika” formaat on natuke teistsugune kui tavapärasel klaveriõhtul. Interpreet esitab tervikkontseptsiooniga tunni aja pikkuse kava ilma vaheajata. Kumu auditooriumis, kus kontserdid toimuvad, on esinemisele võimalik lisada ka visuaal- ja valgusefekte. Maitsekal kasutamisel annab nende tarvitamine päris palju juurde, seda tõestas Kadri-Ann Sumera kontsert.

Mina sattusingi kuulama Kadri-Ann Sumera ja Naily Saripova “Klaveriklassika” õhtut. Kadri-Ann Sumera kavad on alati silma paistnud huvitavate ideede ja isikupäraste valikutega. Tänapäeval ei mõju tuntud klassikateose kes teab mitmesajandat korda esitamine. Helitöö valik ja esitus peavad olema mingis mõttes “põhjendatud”, miks just see pianist tolle valis ja seda niimoodi mängib. Kadri-Ann Sumera tegemised on selles mõttes põhjendatud, tema “Klaveriklassika” kontserdil olid kokku põimitud eesti nüüdismuusika, Chopin ja Schubert.

Kava alustasid ja lõpetasid Lepo Sumera teosed: “Pala aastast 1981” ning “Pardon, Fryderyk”, keskse kaaluga suurvormiks oli valitud Erkki-Sven Tüüri Sonaat. Siia- ja sinnapoole Tüüri jäid Chopini Nokturn H-duur op. 9 nr 3, masurkad op. 59 ja Valss As-duur op. 34 nr 1 ning Schuberti “Saksa tantsud ja ekosseesid”. Jäi selline mulje, et väikevormide valik oli tehtud huvitavaid harmoonialahendusi silmas pidades. Chopin üllatas Sumera taustal tänapäevaselt dissoneeriva harmooniaga ning Schubert mõjus Tüüri järel peaaegu minimalistlikult. Kontserdi “peategelaseks” tõusiski huvitav kontseptsioon ning sellise kava kokkupanemine õigustas end igati.

On väga tänuväärne, et Eesti Interpreetide Liit võimaldab anda kontserte ka noortel, alles kujunevatel interpreetidel. Naily Saripova on end õppeajal Eesti muusika- ja teatriakadeemias näidanud peenekoelise ning huvitava mängijana. Koos nüüd juba suurema ulatusega tähelendu tegeva laulja Alfia Kamalovaga on antud häid Lied-kontserte. Eriti ilusaid õnnestumisi on tal olnud klassika, prantsuse muusika ning Schumanniga. Tema klaverikõla on läbipaistev ja teoste faktuur selge. Naily Saripova oli kavva valinud Mozarti “Fantaasia” d-moll ning palad Schumanni tsüklist “Bunte Blätter”, mis raamistasid keskset hiigelteost, Schuberti üht viimastest klaverisonaatidest A-duur D 959.

Kui väiksema ulatusega Mozarti “Fantaasia” ja Schumanni palad õnnestusid hästi, siis Schuberti sonaati oma korduste ning suuremõõtmelise vormiga on raske mängida. Selle peaaegu 40minutilise loo kujundus voolas liialt detailidesse laiali. Nii mõnigi teema oli lihvitud ja ilusasti planeeritud, kuid iga teema individuaalsest ilust tähtsam on teemade asend tervikus. Väga sobis Naily Saripovale aga Schumanni “Bunte Blätter” – nõtke, naiselik saksa romantism, mille mängimine vajab nii mõistust kui tundeid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming