Klaverijutud

Leelo Kõlar

„Eliitkontserdid”: Age Juurikas 8. I Estonia kontserdisaalis      Me istume kahekesi Age Juurikaga ja arutame klaveriasju: klaverirõõmemuresid ja klaveriga seotud telgitaguseid. Põhjus: Agel oli ometi üle mitme aasta täispikk kahe poolega klaveriõhtu 8. jaanuaril Estonia kontserdisaalis. See kontserdisaal on pianistide „pühapaik”, kuid kahjuks ei pea meie kontserdiorganisaatorid eesti klaverimängijaid seal piisavalt väärilisteks esinema. Ometi on interpreetide liidu aktivistidel õnnestunud  selleks hooajaks üksikutele noortele muusikutele välja võidelda see ihaldatud privileeg. Kuidas see on end õigustanud?   

Age Juurikal oli kavas kolm nõudlikku säravat suurvormi, mis kõik keerlesid ümber Frederic Chopini: Polonees-fantaasia op. 61, Robert Schumanni „Kreisleriana” op. 16 – pühendatud Chopinile – ja Sergei Rahmaninovi Variatsioonid Chopini teemale op. 22. (Ühtlasi pühendas pianist selle kontserdi oma esimesele, hiljuti manalateele läinud armsale klaveriõpetajale Merike Tornile.)  Kohe alustuseks tuleb ütelda, et kontsert oli ilus ja õnnestunud ettevõtmine. Mulle küll selgus, et Age Juurika klaveriõhtul esines kaks inimest: üks esimeses ja teine teises kavapooles. Need olid kaks erinevat isiksust, erineva tunnetuse ja väljendusjõuga. Pianistlik kultuur ja siirad muusikalised taotlused olid mõlemal suurepärased, kuid … Age ei olnud sellise formuleeringuga kuidagi nõus. Ta ütles, et on ausalt võrdse armastuse ja hoolega pühendunud mõlema kontserdipoole muusikale. Kohe selgus ka, et ta on kriitika suhtes parajalt õrn ja väga pettunud, kui tehtud töö kriitiku heakskiitu ei leia. Olen ma nüüd midagi  halvasti öelnud? Aga kui olekski, kas siis esinejal kavatsusekohaselt teostamata jäänud mõttealgest ei võiks kujuneda tegelikult see vedru, mis suunad edaspidiseks käima lükkab? Karmil kriitikal on edasiviiv jõud, sellega Age muidugi nõustub.         

Aga ärme teeme karmi kriitikat, arutame asja: Poloneesfantaasias oli palju head kuulata. Pianist väitis end viimasel ajal Chopinile lähenenud olevat, kuna chopinlik kantileen tundus talle kaua aega raskesti kättesaadav. Ega see vist praegugi veel päris „käes” ole: lüürilisemates meeleoludes on vähevõitu südamlikkust, kostub teatud ettevaatlikkust või objektiivsust, kuidas seda nüüd nimetadagi. Kas mängija kardab minna liigvabaks või sentimentaalseks? Sobiv on siin rääkida tekstitruudusest ja loomingulisest esinemisvabadusest. Age on jõudnud  veendumusele, et igasugune omavoli teksti suhtes on taunitav, tekstitruudus tuleb hoida au sees. Mina muidugi nõus – aga milles see truudus seisneb? Millised on dünaamika ja liikumise piirid? Kus on öeldud, kui palju forte’t, kui palju crescendo’t, kui palju agitato’t võib lubada? Üks kutsub esile sõltuvuse teisest, toimub laveerimine range korra piirimail. Siit kasvavad välja individuaalsed erinevused.     

Kui nüüd Polonees-fantaasiast edasi rääkida, siis tantsulistes kujundites oli toredat uhkust, vähem aga vaimustust. Lõpu kulminatsioonis oli suurejoonelist kõla, aga vähem ennastunustavat rõõmu ja hõiskamist. Age arvas, et selles poloneesis ta ei tundnud end piisavalt vabalt. Ikkagi oli üldmulje meeldiv. Age  on omaks võtnud tõekspidamise, et pianisti töö aluseks on kaks heliloojat: Bach ja Chopin – esimene annab polüfoonia, teine kantileeni, millest areneb välja kõik ülejäänu. Küsin, kas ta läheb lavale realiseerima oma kujunenud kontseptsiooni või istub ta seal klaveri taha, et unustada nüüd, mida seni on tehtud ja alustada nullist. Age haakus küsimuse külge huviga ja arvas, et heal juhul ta alustab nullist! Kui palju loeb talle publik saalis? Väga loeb, pole ükskõik, kas saalis on kaks või kakssada inimest. Ta armastab mängida publikule, armastab tajuda saalist tagasisidet, mida saab ju tunnetada juba mängu  ajalgi.         

„Kreisleriana”. Hea tervik, head kujundlikud kontrastid, hea  aktiivsusega mängitud. Veenvad tempod ja dünaamilised vahekorrad. Aga! Selles teoses pole vähe kireobjekte, mis tahaksid intensiivsemat lähenemist, ja intiimseid saarekesi, kus oleks armas tunda rohkem õrnust. 4. loos ei söandanud esitaja seda armastuskirja lahti teha. Seevastu mõjusid eredalt 1., 3., 5. ja 8. lugu. Küsisin, mida Age oma töös klaveri taga kõige rohkem naudib, kui aluseks võtta kolm põhilist etappi: 1) teosega tutvumine, 2) südamesse, teadvusesse, pähe, sõrmedesse harjutamine ning 3) esinemine? Pianist vastab, et on kiire omandaja, selles mõttes on esimene etapp lühike. Kõige vähem meeldib  talle viimane (oh, kas tõesti!) ja kõige enam nautivat ta teist etappi – protsessi. See on nii huvitav, et saab harjutada ka ilma klaverita, mõttes, kas või öösel omaette muusikat enesest „läbi lastes”. Eks see ole pääs igapäevasest murest, hea võimalus luua kontakt iseendaga, elada teises maailmas. Nii võib sündida tõeliselt uut ja huvitavad.     

Kava teises pooles tuli lavale see „teine mängija”, kel ärkas süda ja hing, teravnes kõrv ja tähelepanu, kel klaver hakkas kõlama rikkalikult, vabalt ja loomulikult. Iga variatsiooni omapära ja karakteersus lõi kontrastide rea terves arengus algusest lõpuni. Ei puudunud laulvus, kirg, otsustavus, õrnus, grotesk, tantsulisus ega rõõm. Pianistlikud ebamugavused olid ületatud (kuigi Age ütleb, et Rahmaninov ei kirjuta ebamugavalt –  kõik on käepärane). See oli uus kvaliteet tema mängus. Pianist oli Rahmaninovi elemendis ja omas elemendis. Publikusse sündis elu, ta sai võimaluse kaasa elada, kaasa tunda. Iseenesest on see Rahmaninovil huvitav teos, kus „iga nurga tagant” hüppab välja mõni tuttav episood Rahmaninovi enese mõnest klaverikontserdist, prelüüdist või etüüdpildist, hajudes nagu pisuhänd osavalt jälle muu materjali sekka. Selline enese tsiteerimine teeb teosest nagu vana tuttava, mida see tegelikult üldsegi pole. 

 Peame teadma, et Rahmaninovi polüfooniline faktuur oma komplitseeritud harmoonilise koega nõuab eriliselt head klaverivaldamist, mõttetegevust, sügavat tunnetust, pika arengujoone valitsemist, erksat kõlameelt, mastaapsust ja suurt enesevalitsemist, et avada helilooja isikupärane mõttemaailm. See kõik on Age juurikal enesestmõistetavalt olemas. Raske on  üksikuid variatsioone esile tõsta, kui vaid 7. ja 8. variatsioonis tekkis isu ilma pedaalita mängu järele, nii vahelduse mõttes. Nii nagu Rahmaninov ise on alati alla kriipsutanud tõelise kulminatsioonipunkti väljamängimise vajadust, toimus see siin viimases variatsioonis.     

Age ise ei usu hästi, et kavapooled nii palju erinesid. Ta leiab, et ega seal variatsioonideski kõik ehk nii ideaalne polnud. Igal juhul tahab ta selle teosega kindlasti edasi minna. Kas Rahmaninov ongi lemmikhelilooja? On küll, selle helilooja muusikaga  on pianist tegelnud varasest lapsepõlvest – kogu elu! Kuid lemmikuks pole siiski ainult Rahmaninov. Tuleb välja, et samaväärne armastus kuulub ka Skrjabinile. Mõjudest ja mõjutustest rääkides peab Age enese muusikuelu suurimateks mõjutajateks oma õpetajaid, kuuldud pianistidest eelkõige Luganskit ja Pletnjovi. Väga vajalikuks ja oluliseks peab ta oma pedagoogilist tegevust, mida väga armastab. Ta leiab, et on iseennast kasvatanud selle töö najal, avastanud selle kaudu palju uut ja väärtuslikku. Ei saa olla ainult interpreet, on vaja midagi ka edasi anda. Küsimuses mõtetest tema edasise karjääri kohta paneb sõna „karjäär” meid  millegipärast mõlemaid muigama. Selle kohta ütleb Age, et ta pole eriti edasitrügija tüüp. Kuigi on esinetud paljudes paikades üle maailma ja vahelduva eduga osa võetud konkurssidest, on viimastesse tekkinud skeptiline hoiak. Häiriv on žüriide tegevus, mis mitmetel põhjustel on ajapikku suunanud pianismi mõistmatutele radadele. See on probleem, mida tahaks sügavamalt analüüsida. Selget tulevikustsenaariumi pole Age enesele veel kujundanud. Tal on olnud tihe esinemisaasta ja palju ettevõtmisi tulemas. Edu talle!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming