Klaver viiuliga ja vastupidi

Toomas Velmet

Sarjas „Akadeemiline kammermuusika” RŪTA LIPINAITYTĖ (viiul) ja MARJE LOHUARU (klaver) Kadrioru lossis 29. XI. Novembrikuu viimane kontsert „Akadeemilise kammermuusika” sarjast toimus 29. XI loomulikult Kadrioru lossi saalis ning esinejateks olid Eesti muusika- ja teatriakadeemia doktorant Rūta Lipinaitytė (viiul) ja professor Marje Lohuaru (klaver). Marje Lohuaru pole kindlasti vaja tutvustada, sest vaatamata pingelisele koormusele akadeemia prorektorina on ta ka pidevalt esinev pianist, aga Rūta Lipinaitytėt tasub meelde tuletada. Magistrikraadi teenis  ta 2004. aastal Leedu muusikaakadeemiast ja nüüd on ta meie akadeemias doktorantuuris professor Aleksander Fischeri juures ning on ühtlasi tema assistent. Varasemast ajast mäletame Rūtat Kremerata Baltica koosseisust ja eriti meeldejäävalt meie „Con brio 2006” konkursil, kus ta võitis akadeemia rektori Peep Lassmanni eripreemia, mis oli võrdne peapreemiaga.

Soliidselt akadeemilise duosonaadi partnerite kavagi oli lakooniline: Wolfgang Amadeus  Mozarti Sonaat klaverile ja viiulile (1781) G-duur KV 373a (379) ning Dmitri Šostakovitši Sonaat (1968) op. 134 viiulile ja klaverile pühendusega David Oistrahhi 60. sünnipäevale. Mozartil on sonaate klaverile ja viiulile üks, kaks ja … palju – Köcheli kataloogi järgi lausa 47 sonaati ning variatsiooni klaverile ja viiulile. Siin-seal kirjutatakse instrumendid ka vastupidi ning vahel on isegi lihtsalt ja loogiliselt juttu viiulisonaatidest, kuid jääks ikkagi klaveri ja viiuli variandi  juurde, sest ka Uhrtext’id (vt Henle Verlag) on pealkirjastatud „Sonaten für Klavier und Violine”.

Nagu öeldud, on sonaate ja variatsioone sellele koosseisule 47 katalooginumbrit ja Sonaat G-duur KV 373a on neist üks mängitavamaid. Raske öelda, kas kõnealune sonaat on kahe- või kolmeosaline, sest sissejuhatav Adagio lõpeb dominanti, aga sellele järgnev Allegro on hoopis g-mollis ja mõlemad on osa väärsed ning  Andante esimene pool veel kordusmärkide haardes. Kuna viimase osa Andantino cantabile Tema (mit sechs variationen) iseseisvuses ei ole mingit kahtlust ja sonaadi mälutunnus on just minoorne allegro, siis ülejäänu jätaks vormispetsialistide hooleks.

Sellesama Allegro algus on ka probleem kõigile esitajatele seoses sealse sol-noodi kohal oleva praller’ga ning sooviga fikseerida ka põhinooti. Kõige olulisem on aga minu arvates  hoopis sellele järgnev kaheksandikpaus, mis annab hea rütmiimpulsi kogu materjalile. Muidugi on oluline valitud tempo. Mulle meeldib kiirem tempo, nagu omal ajal, s.t mõnivõi rohkem kümmend aastat tagasi mängisid Bruno Lukk ja Irina Botškova Estonia kontserdisaalis. Svjatoslav Richteri ja Oleg Kagani plaadil olev esitus – tuleb välja, et mõõdukamat tempot on võimalik karakteriseerida reljeefselt ja fikseerida põhinoot, kui prallerit alustada  ülemisest noodist. Pean tunnistama, et meie esinejate puhul ma ei märganud, kust nad prallerit alustasid (kas ülemisest või põhinoodist), kuid hoomasin küll head värsket tempot, aga paus oli sogasevõitu siiski. Minu suureks meeleheaks kujundasid Lohuaru-Lipinaitytė sonaadi keskseks osaks hoopis viimase – teema variatsioonidega, mis oli esitatud hea vormitunnetuse ja ansambli tasakaaluga ning variatsioonivormi puhul pole see üldse lihtne  ülesanne. Variatsioonidest oli kindlasti meeldejäävaim viies ja seda sisuliselt klaverivariatsiooni kujundasid harva kuuldava meisterlikkusega (milliste varjundite ja dünaamikaga!) viiuli pizzicato’d.

Dmitri Šostakovitši Sonaat viiulile ja klaverile on kirjutatud 1968. aastal ja esiettekande tegid David Oistrahh ja Svjatoslav Richter 1969. aasta 3. mail Moskvas. See on teos, mille ajalugu on nagu maha vaikinud, vähemalt on  sellest sonaadist väga vähe kirjutatud ja kui on, siis väga napisõnaliselt. Miski minus kaldub sinnapoole, et põhjuseks on juba eaka helilooja kompositsioonitehnilised otsingud, kus päris selgelt on tunda impulsse dodekafooniast ja see ei olnud Venemaal 40 aastat tagasi reeglina aktsepteeritav isegi sellise geeniuse puhul.

See ei olnud üldse mitte esimene kord, kui Šostakovitš püüdis leida oma suhet kaksteisttooni  tehnikaga, seda suhet on leitud Viiulikontserdis nr 2 op. 129 ja Süidis A. B loki luuletustele, Kvartetis nr 12 (!) ja lõpuks ka Viiulisonaadis. Ka üks kõige järjepidevam Šostakovitši jünger ning põhjaliku monograafia „Šostakovitš” (1998, kirjastus DSCH) avaldanud poola helilooja Krzysztof Meyer on tollest sonaadist möödaminnes kirjutanud nii: „Uut kompositsioonitehnilist vahendit püüdis autor arendada ka järgmises teoses, s.t Sonaadis viiulile ja klaverile. Kuigi paljud sonaadi fragmendid on väga huvitavad, siis kunstiline resultaat osutus vähem muljet avaldavaks. Eriti finaalis, kus katsed ühildada dodekafooniat tonaalsusega ei saavutanud sellist tulemust kui 12. kvartetis. Sonaadis ilmutas ennast teatav intellektuaalne külmus, meistrile võõras emotsionaalne tagasihoidlikkus ja karm kõlapilt (!).”

Ja see on kõik mehelt, kes on põhjalikult uurinud kogu Dmitri Šostakovitši loomingut  ning keda samuti nimetatakse meistri sõbraks ja on selles leidnud ka Šostakovitši lähikondlaste tunnustuse. Niisugune seisukoht tekitab teose vastu küll erilist huvi ja ette rutates võin öelda, et midagi eelöeldust ei leia helitöö kuulamisel kinnitust, kuivõrd vaid puht teoreetiliselt kaksteisttoon-tehnika mõningad võtted. Ma pigem liigitaks teose selliste šedöövrite kilda kui II viiulikontsert (1967), II tšellokontsert (1966) ja autori Kvartett nr 14.  Muide, ei ole vist liigne teada, et kui 1975. aasta mais (!) palus Leningradi Filharmoonia Šostakovitšil teha oma ettepanek autorikontserdi kava suhtes, koostas meister järgmise kava: Tšellosonaat (1934), Viiulisonaat (1968) ja Altviiulisonaat (1975).

Lipinaitytė-Lohuaru Sonaadi ettekanne oli suurepärane ja tekitas minus mitmeid mõtteid ja mõtteparalleele. Ma olen aeg-ajalt tähele pannud, et kaasaja läänemaailma interpreedid  siin-seal ei ole Šostakovitši maailmale liiga lähedale jõudnud või teda mõistnud. Meile, kes me oleme tuttavad riigikorraga vahemikus 1940–1990, on arvatavasti pisutki mõistetav see hirm ja ahistatus, mis igal juhul väljendub Šostakovitši loomingus, kas otsesemalt või varjatumalt. Mulle tundus, et ma kuulsin seda dissonantsi ka sonaadipartnerite mõtlemises. Professor Lohuaru väga täpne tämbri- ja tempovalik sonaadi alguses ja kaheksandike mõõdetud  väljamängimine on just see kujund, mis Šostakovitši loomingus on ängi ja ahistatuse mõõdupuuks.

Lipinaitytė on tema õnneks põlvkonnast, kellele need hirmud on võõrad. Andeka inimesena on ta siiski võimeline sinna ka midagi lisama ning see ilmnes vägagi reljeefselt näiteks teises osas Allegretto ja kolmandas osas Largo. Andante. Teos kulmineerus järjestikku kadentsides finaalis, esmalt klaver (nr 74) ja siis viiul (nr 75), mille esitused väärivad mälestusmärki. Suurepärane ettekanne, mis lükkab ümber kõik Krzysztof Meyeri süüdistused vaoshoitud emotsionaalsusest ja intellektuaalsest jahedusest.

Lugupeetud viiulisolistile vaid üks nõuanne: ei maksa häbeneda mänguvõtet sul ponticello (I osa), paljas tremolo (modo ordinario) kõlab ses kontekstis ootamatult võõrkehana ja samuti tuleb osas eriti välja mõõta suhe veerand  ja kaheksandikud, s.t viimaseid ei tohi kiirustades esitada, eriti kui väga meisterlik näide kõlab varem klaverilt. Rohkearvuline publik oli sama meelt, et Meyeril ei olnud õigus ning lisapalaks kõlas Šostakovitši Prelüüd op. 34 d-moll (Dmitri Tsõganovi seades).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming