Klassikalise muusika leheruum kahaneb Ameerikas kiiresti

EVE TISLER

Anne Midgette muusikakriitikast päevalehtedes. USA ühe mõjukama päevalehe The Washington Posti klassikalise muusika peatoimetaja Anne Midgette on muusikast kirjutanud 23 aastat. Muu hulgas kajastas ta Eesti muusikute hiljutist USA kontsertturneed Arvo Pärdi loominguga.

Kuidas sai teie kriitikukarjäär alguse, milline on teie taust ja kriitikukogemus?
Anne Midgette: Minu karjäär muusikakriitikuna algas Euroopas, kui kolisin pärast ülikooli lõpetamist 1988. aastal Münchenisse. Hakkasin muusikast kirjutama ühelt poolt suurest muusika­armastusest, aga teiselt poolt selleks, et raha teenida, ning sellest sai minu elukutse. Muusikas olen iseõppija, aga täitsin lüngad hariduses lugusid kirjutades ja seeläbi õppides. Näiteks kui tahtsin Schuberti kohta õppida, siis läksin nädalaks Viini ja kirjutasin artikli Schubertist.
Saksamaal elades hakkasin kirjutama juhtivale Ameerika ooperiajakirjale Opera News, mu esimene arvustus oli Karlheinz Stockhauseni ooperi „Valgus. Teisipäev” („Dienstag aus Licht”) maailmaesietendusest. Arvustajaid on üle maailma, mina kirjutasin Saksamaa, Austria ja Šveitsi sündmustest. See oli võrratu kogemus: sain näha paljusid kohti ja see töö andis mulle USA kolleegidega võrreldes teistsuguse ja väärtusliku vaatenurga sellele, kuidas toimib Euroopa klassikalise muusika väli.
Kahjuks ei saanud ma kuigi palju tundma õppida Ida-Euroopa ja Baltimaade muusikat, sest siis oli Berliini müür veel püsti. Arvo Pärdist näiteks olen küll teadlik olnud kogu oma karjääri jooksul ja tema muusikat kuulanud, aga polnud sellele eraldi keskendunud, enne kui ta USAsse tuli. Tema suurepärane kontsert oli elamus kogu eluks.
Irooniline on see, et minu karjäärile on suurt mõju avaldanud see, et olen naine. Kui sain klassikalise muusika kriitikuks New York Timesis aastal 2001, siis olin lehe esimene klassikalise muusika naiskriitik ja see oli tol ajal suur asi. Suurtes USA lehtedes on ainult mõni naine olnud peakriitik. Võib öelda, et toimetuste poliitika oli selles osas väga tagurlik.
Klassikalise muusika kriitiku ampluaa on väga lai, pean olema ekspert kahekümnel alal. Ükski klassikalise muusika kriitik ei ole võrdselt ekspert ooperis, vanamuusikas, sümfoonilises, nüüdis- ja orelimuusikas. Igal kriitikul on oma tugevused ja nõrkused, minu kaks suurt armastust on ooper ja nüüdismuusika.
Pärast seitset aastat New Yorgis kolisin Washingtoni ja minust sai Washington Posti klassikalise muusika osakonna peatoimetaja.

Klassikalist muusikat kajastavate väljaannete hulka Eestis ja Ameerikas ei anna loomulikult võrrelda. Kas teie hinnangul pühendatakse kontserdiarvustustele USAs piisavalt leheruumi?
See on huvitav küsimus, sest klassikalisele muusikale pühendatud leheruum kahaneb Ameerikas kiiresti. Kui ma läksin 2001. aastal tööle New York Timesi, siis oli suur asi, et võeti tööle naine. Selleks ajaks, kui jõudsin 2008. aastal Washington Posti, oli suur asi see, et nad võtsid tööle klassikalise muusika kriitiku. Samal aastal lõpetas kuus suurt USA ajalehte klassikalisest muusikast kirjutamise ning sama saatus tabab üha uusi päevalehti – ajalehed ei saa enam lubada endale ainult ühe ala kriitikut. Tean, et mitmed minu kolleegid kajastavad ka teisi muusikavoole, siiski harva on see popmuusika. Muusika kõrval kirjutatakse veel arhitektuurist ja visuaalsetest kunstidest.
Ma näen palju muutusi, kuid diskursus, et klassikalise muusika kriitika on tähtis, on suuremates Ameerika päevalehtedes siiski alles: näiteks Washington Post, New York Times, Los Angeles Times, Chicago Tribune, Philadelphia Inquirer või Baltimore Sun on ikka leidnud arvustustele ruumi.
On väga hea, kui ajalehtedes klassikalisest muusikast kirjutatakse, aga oluline on ka see, kuidas kirjutatakse. Arvustustes öeldakse, et „sarved olid väga valjud” ja „teos on D-duuris” – keda see huvitab? Tuleb leida põnev viis kirjutamiseks. Pean silmas seda, et kriitik peaks püüdma jutustada lugu.
Ameerikas on tendents kirjutada rohkem kontsertide eeltutvustusi ja mitte arvustada kontserti. See on sama nagu kirjutada, et tuleb jalgpalli-MM, aga mängu tulemusi mitte avaldada. Samuti ei anna see suurt midagi, kui loeme esinejatest, aga ei tea, kuidas neil esinemine läks.
Kui lehtedes hakati kajastama popmuusikat, siis tõmmati popi ja klassika vahele eraldusjoon. See on kahetsusväärne, sest tegelikult peaks lehtedes rääkima muusikast kui tervikust. Ma ei tunne küll kedagi, kes kuulab ainult klassikalist muusikat.
Tuleb tunnistada, et klassikaline muusika ei mängi ühiskonnas enam samasugust rolli kui 50 aastat tagasi. Klassikalise muusika sotsiaalse mõju muutust näitab see, et 25 aastat tagasi pani Time Magazine ameerika pianisti Vladimir Horowitzi pildi esikaanele, sest Horowitz oli tähtis ja lugejad pidid teda tundma. Täna Time Magazine seda enam ei teeks, sest nüüd proovib ajakirjandus välja mõelda, mis lugejat huvitada võiks, ega ei ütle, mis peaks sulle huvi pakkuma. Nende muutuste tagajärjed on klassikalisele muusikale olnud rasked.

Millist mõju on teie arvates klassikalise muusika kriitikale avaldanud  internet, sealhulgas suhtlusmeedia?
Interneti tõus on muutnud klassikalise muusika kriitika olemust, selle teisiti defineerinud. Varem oli kriitiku arvamus ja hinnang ajalehes kindel kui seadus. Nüüd on kriitik pigem diskussiooni keskpunkt: ta koondab enda ümber muusikahuvilisi, veebilehed ja blogid moodustavad foorumeid. Diskussioonis luuakse arusaam, et kuigi mulle ei pruukinud teos või kontsert meeldida, ei tähenda see, et see ei meeldinud kellelegi teisele. Debati väärtus seisnebki suhtumiste paljususes. Paljudel klassikalise muusika kuulajatel on väga raske mõista, et muusikaarmastajate seas on palju erinevaid arvamusi. Kui öelda, et mulle ei meeldi Brahms, siis seda peetakse ketserluseks. Tegelikult oleks muusika tõeline surm see, kui astuksime kõik ühte jalga.
Washington Posti tööle tulles tahtsin väga blogida ja kirjutasin kahe aasta jooksul iga päev oma blogisse lisaks muule tööle ühe originaalartikli. Tahaksin praegugi olla veebis aktiivsem, aga ei jõua seda enam ajapuudusel. Arvan ise, et olen suurtes lehtedes kirjutavatest klassikalise muusika kriitikutest kõige internetisõbralikum.
Tundub, et paljud kriitikud hoiavad kinni viisist, kuidas vanasti asju tehti. Traditsiooniliselt ei kirjutanud kriitik Ameerikas uurivaid lugusid, sest temalt oodati kindlat seisukohta – ta justkui müüs oma hinnangut. Leian, et see on aegunud ja naeruväärne vaatenurk, mille tõttu on palju ignorantseid inimesi, kes ei tea, kuidas klassikalise muusika äri toimib, aga teevad näo, justkui nad teaksid. Sellest pole lugejatele kasu.

Kui vanem generatsioon läheb varsti pensionile, kas on ka noor põlvkond peale kasvamas?
Noor generatsioon kriitikuid on olemas, aga neil on väga raske jalga ukse vahele saada, sest järjest vähem on valikuvõimalusi ja väljaandeid, kus üldse saab klassikalise muusika kriitikuna töötada.
Ajakiri Opera News on olnud paljudele noortele kirjutajatele ligipääsuteeks, kuid neil on omad reeglid ja traditsioonid. Üks ooperist kirjutav blogija, kelle blogi külastas mõnikord isegi kakskümmend tuhat lugejat päevas, avaldas soovi Opera Newsi jaoks kirjutada. Ajakiri vastas, et kui tahad meile kirjutada, pead ümber õppima. Minu arvates ei saa vana kool pidada loengut kirjutajatele, kellel on mitukümmend korda rohkem lugejaid. Blogija esimene reaktsioon oligi, et pole siis vajagi. Naljakas on see, et lõpuks ta ikkagi kirjutas Opera Newsile, sest mingis mõttes oli tal endal ikka ajakirja ka vaja, sest kui kaugele sa blogijana ikka jõuad.
Noorema põlvkonna kriitikud on muidugi aktiivselt huvitatud veebis kirjutamisest. Üheks näiteks on Newmusicbox.org – väga hea nüüdismuusika veebiajakiri ja palju noori kirjutajaid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming