Klähvib, ei pure – Tekst on, lugeda pole

MART NIINESTE

Kas ma olen lolliks läinud või mis toimub? Võtan ette reedese Sirbi muusikakülje, loen läbi ega mõista, kes ja miks neid tekste siin keerulisteks peab. Koosneksid need ainult erialaterminitest, võõr-, uudis- ning unarsõnadest, võiks kurta küll. Kuigi siis oleksin lugejana rahul, et autor ei pea mind päris rumalaks. Pigem häirib, et Sirbist laiema levikuga välja­anded seda tegema kipuvad. Lugedes tänavusuviseid, peamiselt noorte reporterite teoseid festivalirindel toimunust tuleb kohati ahastus peale. Suviste lugemismuljete summana osutan kohe, et tekstides ei mõtestata toimuvat laiema konteksti pikemas plaanis ega minda süvitsi programmivalikute olemusse. Rääkimata mõne artisti fenomeni pulkadeks­võtmisest või mõne esinejate hierarhias alumisele pulgale sattunud pärli esiletõstmisest. Oma arvamust autoritel kas pole või ühtib see keskmise arvamusega. Samuti kipub neil tekstidel puuduma kirjanduslik mõõde, on vaid jutustava kirjandi oma. Mis mõttes on see ajakirjandus? Eks ikka meediaäri mõttes. Töö saab tehtud ilma liigse palgakulu ja suupruukimiseta. Entusiasm on kõvem kapital kui kultuuriline või sotsiaalne. Viimased on omased eksperdile-spetsialistile, kellest on ammu saanud koosseisulise asemel juhutöötaja, sest siis ei sega ta oma seisukohtadega toimetuse töörutiini. Rääkimata juhtides kahtlemisest. Oivaline ajakirjandus meediaäri mõttes on selline, mis hoiab su ettevõtte Eesti suurimana. Seda klõpsatakse-vaadatakse-kommenteeritakse. Teinekord ka loetakse. Kogu tõde.

Ajakirjanduse mõttes on aga lood oivalisuse arvestuses teised. Saaremaa ooperi­päevadel esietendus tänavu Ülo Kriguli „Luigeluulinn“. Muidugi lugesin arvustusi. Postimehes võttis Alvar Loog tüki pulkadeks, Sirbis mõtestas nähtut Maria Mölder, Eesti Päevalehes oli lugeda aga Keiu Virro jutustav kirjand sellest, kuidas ta Kuressaares ooperit vaatamas käis, mida nägi-kuulis ja kuidas talle meeldis. Muidugi saab alati lihtsamalt: „Suur galerii: kes kellega käis Saaremaal ooperis! Täiendatud!“. Intsikurmu festivali kaja juures panin imeks, et kogu kohale tõtanud reporterite-piltnike hord laskis üle ansambli Ouu esinemise. Palju nende teine album kevadel kriitikutelt kiita sai? Ei mingit isepäisust, ainult kuulumisvajadus, lahedad riided ja peegel­kaamera enesehinnangut kergitamas, tormatakse toimetustest neile loomemajanduse väljanäitustele. Kuid arvustajana tulla kohale koos massiga, vaadata ära tuntud nimedega peaesinejad, kirjutada jutustav kirjand paari mõtteteraga nagu Merilin Pärli ERRis – nii käibki? Hea, et käib niigi, mujalt ei leidnud Intsi­kurmu festivali kohta sedagi.

Ka olgu öeldud, et harilikult – võtke või Kaspar Viilupi „Flow“ arvustus – ERR alt ei vea. Delfi samuti mitte, kuid seda halvas mõttes. Midagi nii piinlikku kui Marianne Ubalehe asjatundmatu, emotsionaalne sõnarahe Morrissey kontserdi aadressil Publikus annab mujalt otsida. Ka soomlasi häirisid need kui oavarrest valingu põhjustanud „Meat is Murder“ videotaustad, kuid mtv.fi arvustusest kumas Morrissey suhtes asjatundlikku küpsust, mitte „kuulasin kunagi Smithsi“ stiilis pseudofänni pettumust.

Näiteid võiks veel tuua, kuid piisab sümptomite loetelust. Meediaäri paratamatusi üksik ajakirjanik muuta ei suuda – kontrollitud. Pigem muudab meedia­äri ajakirjanikke, seab neile senisest teist­sugused ootused. Olete kunagi näinud, et sipelgas istub kännu otsas, vaatab kaugusse ja mõtleb? Mina ka mitte. Usin ja universaalne, kuid erialase eneseväärikuseta: selline on tänapäeval ideaaltöötaja läbipõletusahjuks optimeeritud toimetuses. Kaader otsustab kõik. Eriti, kui eos on vaja puulase-tohtlase tüüpi tegelasi, iseloomutuid entusiaste. Ning nii need jutustavad kirjandid meil kultuuriajakirjanduse pähe trükimusta näevadki. Ilmselt pole ma lolliks läinud. Loll oleksin siis, kui mul isegi ei tuleks pähe neid näiteid ja nende taga peituvat metsa kriitilise arvamusloo vääriliseks pidada. Või kui kirjutaksin siin hoopis, et Sirbi tekstid on liiga keerulised. Ma näen, et Eesti Päevaleht on alla andnud, et Postimees teeb veel koos avaõigusliku meediaga tõsist nägu, et popkultuuriportaalid kompavad uusi sügavusi. Ja mind ei rahulda see pilt mu silme ees. Ah et tee ise paremini? Vabandust, ma olen olnud selle allakäigu osaline.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar